2021. aasta esimesel poolel ilmub Täheaja järjekordne juubelinumber – köide nr 20. Otsustasime pidulikku puhku tähistada taas kord temaatilise erinumbriga ja mis oleks selleks ümmarguseks tähtpäevaks paslikum teema, kui meie tsivilisatsiooni eksistentsi seisukohalt üha kriitilisemaks muutuv planeedi Maa klimaatiline situatsioon. Ammu enam pole põhjust ja mõtet vaielda, kas hetkel meie ümber reaalselt toimuv kliimasoojenemine, mille oleme justkui ühe ajutise viirusepandeemia tõttu aastaks unustanud, on inimtekkeline või mitte – sel pole lihtsalt enam mingit tähtsust. Või et kas selle akuutse kliimasoojenemise ümber oleme tegelikult kümnete tuhandete aastate perspektiivis sisenemas päikese jahtumise ajastusse – see kaunis teadmine, et kahe või kolme tuhande aasta pärast võib planeeti tabada uus jahutav jääaeg, ei lohuta meie lapsi ja lapselapsi ja nende lapselapselapsi.
Oluline on, kui ekstreemseks see kliimasoojenemine lähimail aastakümneil ja -sajandeil kujuneb ja kuidas inimliik sellega kohastub – sest ümber pöörata või peatada seda geoloogilises mõttes lühiajalist protsessi me hetkel enam ei suuda. Ulmekirjanike suur pluss on läbi ajaloo olnud võime kaine pilguga tulevikku vaadata ja ajal, kui populistliku ääre poliitikud ning faktidele ja vaatlusandmetele tuginevad teadlased vaidlevad ikka veel selle üle, kas üldse ja kui palju, siis ulmekirjanikel on tagumine aeg esitada meile visioone, mis juhtub kolmekümne või kolmesaja aasta pärast ja kuidas inimene muutuvas keskkonnas toime võiks tulla ja mil määral ning milliseks meie praegune kohati agraarne, kohati industriaalne ja kohati infotehnoloogiline tsivilisatsioon muutuma peab, et üldse alles jääda.
Seega ootamegi juubeli-Täheaega ulmejutte, kus kliima, meie planeedi ja elukeskkonna drastiline, dramaatiline ja miks mitte kataklüsmiline muutus oleks jutus kesksel kohal, mitte õrnaks ja pastelseks fooniks suvalisele actionile. Kaastööd, mida ootame, peaksidki keskenduma muutuse suurusele ning sellele, kuidas see inimliigi elu-olu mõjutab ja kuidas tsivilisatsioon selle muutusega kohastub. Olgu fookuses nn konna- või kureperspektiiv, olgu vaade lokaalne Eesti oma või globaalne tervet maailma haarav. Tasub meeles pidada, et kliimamuutus on vaid üks osa doominokivide kukkumise mängus, kus üks muutus põhjustab järgmise, kus üks trend kutsub esile teise, kus muutuv igapäevane ilm meie ümber sunnib meid muutma oma majandusmudeleid, kus kliima paneb üle planeedi liikuma täna hoomamatud rahvamassid. Ei maksa unustada, kui mitmed ajaloo suurimad ja pikaealisemad impeeriumid ning kultuurtsivilisatsioonid on alla käinud ja hävinud mõne kliimakatastroofi tagajärjel.
Loodame, et kliimamuutuse kujutamine pakub meie ulmeautoritele küllaga fantaasialendu ja erutavaid võimalusi maalida pilte eesootavast katastroofist ja meie looduskeskkonna muutumisest ehk isegi tundmatuseni. Samuti peaks see rohkem sotsioloogilise huviga autoreile andma võimaluse kujutada ühiskonnakorralduses aset leidvaid muutusi ja katastroofe. Selle kõige raames ei maksa aga unustada, et meie eesmärk ei ole lihtsalt maalida kohutavaid tulevikupilte, millega lugejat šokeerida – õudusefekti saavutamine ei saa olla teadusfantastika eesmärk, see peab ikkagi olema hoiatav või uusi alternatiivseid arengumudeleid välja pakkuv.
Kaastöid ootame nii endale juba nime teinud eesti ulmekirjanikelt kui ka uutelt veel mitte nii tuntud autoreilt: peaasi, et loo keskmes oleks kliimamuutus ning sellest tulenevad muutused inimese ja ühiskonna senises olekus. Vaid need, kelle jaoks see teema pole aktuaalne, kes kliimamuutusse ei usu ja peavad seda George Sorose poolt kinni makstud liberastlike teadlaste vandenõuks, võivad kaastöö rahumeeli saatmata jätta ja keskenduda millelegi enda jaoks olulisele.
Kaastöid ootame hiljemalt 1. augustiks 2021. Kuna viimaste aastate kogemused on seda näidanud, tuleb suure kurbusega tõdeda, et lühiromaani mahus kaastööd ei ole eriti oodatud – nimelt on osadel meie autoritel tekkinud halb harjumus kulutada lühiromaani maht ära võimatult arusaamatutele ja ebaolulistele dialoogidele, mõttetule actionikirjeldusele ja tapmise ning tagajamiste kujutamisele, tegevuse kirjeldamisele seiklusliku tegevuse enda pärast. Seega olgu siinkohal antud üleskutse keskenduda seekord temaatiliselt olulisele, mistap on eelkõige oodatud kaastööd mahus 5000 – 15 000 sõna. Loomulikult võib kirjutada ka lühemalt ja pikemalt, aga tõenäosus, et kogumikku pääseb 25 000 sõna pikkune lühiromaan, on lihtsalt väike. Kellel on täpsustavaid küsimusi – sisulisi, mahulisi, vormilisi – või erandisoove –, võib alati numbri koostaja Raul Sulbiga ühendust võtta, kas meilitsi (raulsulbi@gmail.com), Facebooki chatiaknas või mõnel ulmeüritusel nööbist kinni haarates – eeldusel, et praegu jälle möllav pärgviirus neil üritusil nüüd talvekuudel üldse toimuda laseb.
Elavat fantaasiat, teravat sulge ja originaalseid mõtteid!
TÄHEAEG 
Lisa kommentaar