Amazing Stories, mai 1927
Miks peaks keegi tänapäeval kirjutama väiksema raamatu mahus ajaloolise ülevaate ühest 1926. aastal kaugel Ameerikas ilmuma hakanud ja tänaseks paberajakirjana ilmumise lõpetanud ulmeajakirjast?
Peamine põhjus on muidugi selles, et (angloameerika) ulmeajakirjade lugu on Eesti ulmefännidele tõenäoliselt kaunis tundmatu. Kodumaise ulmeajakirja Täheaeg esimese numbri (talv 1991) toimetaja veerus visandas Urmas Alas lühikese ülevaate ulmeajakirjade sünniloost («Saateks esimese eestikeelse ulmeajakirja esimesele numbrile»), aga seal oli faktivigu rohkem kui tõest informatsiooni. Ilmselt võib tema vigu pisut seletada interneti puudumise ja raske ligipääsuga täpsele andmestikule, seda raskem on üles leida allikaid, kust Alas nii vildakat infot ammutas.
Alas väitis:
«Ulmeajakirjade sünniaastaks peetakse 1898. aastat, kui ameeriklane Luis Philip Seraner asutas ajakirja «Noname» (tõlkes umbes nimetu).»
Ulmeajakirjanduse sünniaastaks peetakse ikka aastat 1926, Luis Philip Senarens (1863–1939) oli aga kahtlase maiguga hüüdnimega «Ameerika Jules Verne» sildistatud varane ameerika ulmekirjanik, kes kasutas kirjastaja Frank Tousey kirjastuspseudonüümi Noname. 1898. aastal lõppes tema ühe korra nädalas ilmunud ja 192 vihikust koosnenud raamatusarja väljaandmine.
Veel kirjutas Alas:
«Kahe maailmasõja vahel tekkisid Ameerikas ajakirjad, nagu Merritti «Weird Tales» (Ebamaised Jutud) ja Gernsbacki «Amazing Stories» (Imestusväärsed Lood).»
Amazing Stories Quarterly, suvi 1928
Kahe sõja vahelise perioodi ameerika ulme menuautoril A. Merrittil (1884–1943) ajakirjaga Weird Tales suurem side puudus, kunagi ei olnud ta selle toimetaja ega kirjutanud algajate autorite töid parandustest punaseks, nagu väidab Alas. Tegelikult ilmus tema loomingust kõnealuses ajakirjas üldse vaid üks jutt – eesti lugejalegi tuntud «Metsaneidis» (The Woman of the Wood; 1926) Jüri Kallase koostatud antoloogias «Olend väljastpoolt meie maailma» (Tartu 1996).
Täielik abrakadabra on ka tema sedastus:
«Tänapäeval on kadunud suur «Astounding Science Fiction» (Hämmastav Ulme)», mis koos «Science and Fantazy Fiction’iga» oli sõjajärgse ulmekirjanduse alustugesid. Kuid tulnud on «If» (Kui), «Quark» (Kvark) ja muidugi «Isaac Asimov’s Science Fiction Magazine» (Isaac Asimovi Ulmeajakiri). Lood tollesse ajakirja valib ulmekorüfee ise ja seda ajakirja tõlgitakse täies mahus mitmesse keelde, sealhulgas ka soome keelde.»
«Suur» Astounding Science Fiction pole kuhugi kadunud, see ilmub nime all Analog Science Fiction and Fact kenasti edasi ja on tänapäeval tiraažilt suurim ingliskeelne ulmeajakiri maailmas (ning sellest räägib põhjalikumalt Jüri Kallas oma artiklis Reaktoris veebruaris 2013). Monstrumi «Science and Fantazy Fiction» all on ilmselt silmas peetud ajakirja The Magazine of Fantasy and Science Fiction (ilmub alates aastast 1949), sõjajärgse ulme kolmest suurest on aga mainimata jäetud ajakiri Galaxy (ilmus aastail 1950–1980). Väga oluline ulmeajakiri If (1952–1974) oli Alase teksti ilmumise ajaks juba pea kaks aastakümmet surnud. «Quark» polnud aga üldse ulmeajakiri, vaid aastail 1970–1971 ilmunud neljaköiteline originaalantoloogiate sari, mida koostasid ulmekirjanik Samuel R. Delany ja Marilyn Hacker. Isaac Asimov’s Science Fiction Magazine’i (ilmub aastast 1977, tänapäeval nime all Asimov’s Science Fiction) pole Isaac Asimov ise kunagi jutte valinud, ka pole ajakirja kunagi täies mahus ühessegi võõrkeelde tõlgitud. Teiste keelte kõrval on soome keeldegi jõudnud valikkogud ajakirjas ilmunud lugudest.
Saanud nende paranduste ja õiendustega ühele poole tuleb siiski tõdeda, et üks kasutegur Alase vigaderohkel juhkirjal siiski oli: ta mainis esmakordselt eesti lugeja jaoks mitmeid ajakirju ning pakkus neile välja üsna head eestikeelsed nimetõlked.
Ajakirja asutaja Hugo Gernsback 1959. aastal 75-aastasena.
Hilisemail aastail on Jüri Kallas avaldanud ööajakirjas Mardus (5/1994) põhjaliku ja rikkalikult illustreeritud artikli «Ainulaadne ajakiri», mis tutvustas siinsele lugejale Amazing Storiesi ilmselt kuulsaimat sõdadevahelise perioodi kaasaegset – rohkem müstikakallakuga ajakirja Weird Tales. Mäletan, et seda kirjatööd lugedes mõtlesin, et just selliseid asju tahan mina ka kirjutama hakata. Ameerika ja briti ajakirjaulmest on Kallas üksikuid infokilde jaganud oma arvukates autoritutvustustes, mis on avaldatud järelsõnadena erinevatele ulmeraamatutele.
2013. aasta algusest on Jüri Kallas fanzine’i Reaktor numbrites asunud angloameerika ja muu maailma ulmeajakirju süstemaatilisemalt tutvustama ning osaliselt just seda artiklisarja tuleb lugeda käesoleva kirjatöö põhjustajaks ja inspireerijaks. Õieti olen ma ajakirjast Amazing Stories eesti keeles kirjutada soovinud juba mitmeid aastaid, aga just see artiklisari sai otsustavaks taganttõukajaks, mis aitas konkretiseerida vormi ja sundis selleks tööks vajalikku motivatsiooni leidma. Alati on sedalaadi tõukemomendi juures ka pisuke annus rahulolematust, kuna need artiklid olid minu maksimalistliku vaimu jaoks ehk pisut liiga lühikesed ja napid, mulle tundus, et ameerika ajakirjaulme sünni- ja arenguloost oleks värvikat, mahlakat ja huvitavat märksa rohkem ja põhjalikumalt vahendada.
Aga et siis ikkagi miks Amazing?
Esiteks seepärast, et üsnagi konsensuslikult peetakse ajakirja Amazing Stories esimese numbri ilmumist 1926. aastal regulaarse ulmeperioodika sünnihetkeks, laiemalt kogu moodsa ulmekirjanduse algushetkeks ning sellele vahetult järgnenud perioodi ka ulmefändomi sünniajaks. Selle ajakirjaga ja sellest ajakirjast algas moodsa fantastika ajalugu. Lühidalt öeldes, see ajakiri on ulmefännide teadvuses kinnistunud kui legendaarne väljaanne, ja seda rohkem tänu tema rollile alustajana, kui hilisema panuse poolest ulmekirjanduse arengusse.
Teiseks seepärast, et Amazing on väga pika ilmumisajaga väljaanne, sellest kirjutamine võimaldab paralleelselt heita pilku teiste ajakirjade sündidele ja surmadele ning olulisematele arengutele ulme ja ulmeperioodika arengus ning vaadelda, kuidas see kõik mõjutas Amazingu nägu. Ei julge lubada, et käesolevast artiklisarjast kujuneb mingi suurem katse kirjutada ulmeajalugu, seda kindlasti mitte, aga Amazingu elukäigu kirjeldamise kõrval heidame kindlasti pilgu ameerika ulmeajakirjaturu arengutele laiemalt.
Amazing Stories, august 1927
Kolmandaks seepärast, et Amazingul on läbi tema ajaloo olnud väga palju toimetajaid, kellest igaüks on andnud ajakirjale oma eripärase näo ja stiili, selle ajakirja ajalugu on väga vaheldusrikas ja dünaamiline. Amazingu toimetajad olid ametis keskmiselt paarist aastast kümnekonna aastani, sellest kauem paeaegu mitte kunagi. Näiteks Astoundingu/Analogi toimetajate John W. Campbelli (1937–1971) ja Stanley Schmidti (1978–2012), F&SFi toimetaja Edward L. Fermani (1966–1991) või Asimov’s Science Fictioni toimetaja Gardner Dozois (1986–2004) ametiajad on sellega võrreldes üsna dinosauruslikud.
Neljandaks seepärast, et kui välja arvata Amazingu esimesed aastad Hugo Gernsbacki toimetajakäe all (1926–1929) ning Ray Palmeri pöörasel juhtimisel möödunud 1940ndad, mil ajakirja tiraaž tõusis kõrgustesse, kuhu ühegi teise ingliskeelse ulmeajakirja oma kunagi varem ega hiljem pole küündinud, siis kogu oma ülejäänud eksistentsi jooksul on Amazing olnud mingis mõttes justkui teise ešeloni ajakiri, ta pole olnud ulmekirjanduse arengus tooni andev, selles pole ennast avaldanud vastava perioodi kirjanike raskekahurvägi ning just see annab mu meelest asjale väga huvitava perspektiivi, sellelt positsioonilt on ulmemaastikul toimuvat erakordselt põnev vaadelda.
Viiendaks seepärast, et Amazingul on läbi tema kireva ajaloo olnud minu hinnangul kõige värvikamad ja dünaamilisemad kaanepildid. Kui mõne ajakirja kaanepiltide stiil on püsinud pikema aja jooksul väga ühes stiilis ja olnud pigem selline täiskasvanulikum rahulik «tõsine kunst», siis Amazing on ka oma hilisematel elukümnenditel häbenematult näidanud oma juuri – seda, et tegu on pulpajakirjaga, mis ei häbene oma kaanel monstrumeid, tehnikavidinaid, kosmoselahinguid, kummalisi tulnukaid ja mis peaasi: värve, värve, värve – ja seda nii otseses kui ülekantud tähenduses.
Järgnevalt paari lausega sellest, mis ulmehuvilisi järgnevate kuude jooksul ees ootamas on. Nagu järgnevalt näha, on iga kuu ja osa järjejutust pühendatud ühele toimetajale ja laias laastus ühele kümnendile ajakirja ajaloost, sellise kümnenditeks jagamise idee sain ma ühest Mike Ashley artiklisarjast, mis just sel moel Amazingu ajalugu käsitles.
NB! Oluline on tähele panna, et need osad ei pruugi veebis ilmuda tervikuna korra kuus, vaid võib juhtuda, et mõnel kuul avaldan ma vastavast kümnendist rääkiva osa 2–3 eraldi peatükina, võib aga juhtuda ka kuid, mil kogu osa ilmub ühe tervikuna.
Ulmeajakirja Amazing Stories lugu:
Amazing Stories, jaanuar 1929
1. osa «Hugo Gernsbacki Amazing (1926–1929)»
ilmub novembrist 2013 aprillini 2014
Sarja avaosas tuleb esmalt juttu ajakirjaulme isaks tituleeritud Hugo Gernsbacki elust ja kujunemisest, tema loogilisest arengust raadiotehnika varuosi importivast ärimehest esimese teaduslik-fantastilise ajakirja toimetajaks ja kirjastajaks. Enne Amazingu ajaloo juurde asumist teeme ka lühida ülevaate sellest, kuhu varane ulmekirjandus oma arengus pärast sündi gooti romaani katlas ja voolimist Jules Verne’i ning H. G. Wellsi pädevates kätes 20. sajandi 1. veerandi lõpuks jõudnud oli. Vaatleme, millist mõju olid kujunevale ulmekirjandusele avaldanud H. Rider Haggard, Edgar Rice Burroughs ja teised briti jutuajakirjade ning ameerika pulpajakirjade tippautorid ning kuidas Gernsbacki arusaam SF-ist kujunes välja just teatavas antagonismis sellega, millist sorti kirjandust avaldasid pulpajakirjade ajastu kroonimata kuninga Frank A. Munsey väljaanded Argosy, The All-Story, Cavalier ja teised. Vaaldenud lühidalt ulmet avaldanud perioodika varasemat ajalugu tulebki seejärel juttu maailma esimese SF-ajakirja Amazing Stories asutamisest 1926. aastal ning selle ajakirja edasisest käekäigust Gernsbacki toimetajakäe all, räägime ka ajakirja kaanekunstist, lisaväljaannetest, autorkonna ja fännide tekkimisest ning vaatleme lähemalt, millised ulmeajaloo seisukohalt olulised või siis ka eesti lugejale tuntud tekstid ajakirjas selle esimese kolme eluaasta jooksul ilmusid.
Amazing Stories, aprill 1935
2. osa «T. O’Conor Sloane’i Amazing (1929–1938)»
ilmub aprillis 2014
Tsükli teises osas tuleb lähemalt juttu pankrotiskandaalist, mille tulemusena Gernsback kaotas kontrolli oma ajakirjadeimpeeriumi üle ning oli sunnitud jätma Amazingu oma kujutlusvõimetu ning muldvana abilise T. O’Conor Sloane’i aeglastesse kätesse uue omaniku valitsuse all. Lühidalt räägime ka, kuidas Gernsback tegi ulmeajakirjade turul uue alguse, hakates juba paar kuud pärast Amazingu kaotust välja andma koguni nelja uut ulmeajakirja, tekitades koos 1929. aasta lõpul ilmuma hakanud Astounding Storiesiga nõnda teinekord esimeseks ulmeajakirjade buumiks nimetatud nähtuse. Olles põgusalt vaadelnud, mis suunas arenesid 1930ndail edasi Astounding ja Gernsbacki Wonder-grupi ajakirjad, keskendume Amazingu loole 1930ndail, tekstidele, mis seal, tolle perioodi kõige vähemtähtsamas ulmeajakirjas ilmusid ning eksperimentidele kaanekunsti ja ajakirja legendaarse päismiku kallal, mis viisid väljaande tiraaži ligi kümnekordse kukkumiseni ja lõpuks ajakirja müügini 1938. aastal.
Amazing Stories, september 1942
3. osa «Ray Palmeri Amazing (1938–1949)»
ilmub mais 2014
1940ndad on Amazingu ajaloo kindlasti pööraseim ja põnevaim kümnend. 86-aastase ulmesse skeptiliselt suhtunud Sloane’i jäikadest kätest läks ajakiri 27-aastase elava ja dünaamilise ning skandaalse noormehe, esimese fännigeneratsiooni ühe kuulsaima esindaja, kääbusekasvu Raymond A. Palmeri kätesse, kes muutis uue kirjastaja heakskiidul paari kuuga täielikult ajakirja näo, väljanägemise ning ka sisu. New Yorgist Chicagosse kolinud ajakirja toimetuses võttis koha sisse Palmeri noorte sõprade ring, uus ja nooremale lugejaskonnale mõeldud üsna kerglast seiklusulmet kirjutavate autorite sõpruskond, kes tootsid pöörases tempos lihtsa valemi järgi põnevaid ja fantaasiarikkaid ulmeseiklusi, mängisid vabal ajal hilisõhtuti toimetuses kaarte ning lõid ühiselt palgapäeval honorarisummasid läbi. Osalt tänu sellele, osalt tänu uutele kaanekunstnikele, kes muutsid ajakirja tolle perioodi vaieldamatult värvikaimaks ulmepublikatsiooniks tõusis ajakirja tiraaž kaugelt suuremaks kuldajastu esiajakirja Astoundingu omast, mis avaldas märksa täiskasvanulikumat ja sotsiaalsemat fantastikat. Lisaks Palmeri ja Amazingu loole teeme lühidalt juttu ka ulmeajakirjade buumist 1930-40ndate vahetusel ning ulmekirjanduse Kuldajastust, peatume ka Amazingu uuel sõsarajakirjal Fantastic Adventures. Mööda ei pääse me ka Palmeri allakäigust (kuigi ajakirja tiraaž jätkas kasvamist) parateaduslikust nähtusest nimega «Shaveri saladused», mida Amazing 1940ndate teisel poolel innukalt avaldama asus, Richard S. Shaveri nimelisest vaimuhaigla kliendist, ufoloogia sünnist ja Palmeri rollist selles ning tema eemaldumisest ja lahkumisest Amazingu juurest kümnendi lõpuks.
Amazing Stories, november 1954
4. osa «Howard Browne’i ja Paul W. Fairmani Amazing (1950–1958)»
ilmub juunis 2014
Nagu pärast iga suurt joomingut ja sellele järgnevat pohmelli ootab ees uus algus, nii püüdis ka uus toimetaja Howard Browne anda 1950ndate alul ajakirjale uut ja täiskasvanulikku ning tõsiseltvõetavat nägu, kaanekunst muutus pastelsemaks ja rahulikumaks ning vähem sensatsiooniliseks, autorkonda lisandusid tollased esiulmekirjanikud. Räägime, mis sellest katsest välja tuli, kuidas Amazing muutus pulpformaadis ajakirjast suureformaadiliseks muutuma pidanud väljaande asemel hoopis digestformaadis ilmuvaks pisikesemõõduliseks ajakirjaks ning teeme juttu teisest suurest ulmeajakirjade buumist 1950ndate keskel ja pulpajakirjade ajastu loojangust. Vaatame, kuidas hääbus Fantastic Adventures ning kuidas Amazing sai endale uue sõsasajakirja Fantastic. Kirjeldame, kuidas toimetaja Paul W. Fairmani käe all pöördus ajakiri taas seikluslikumatele radadele, tekitades endale jälle kindla autoriteringi uue põlvkonna noortest ulmekirjanikest (Robert Silverberg, Harlan Ellison, Randall Garrett jt), kes vorpisid tähtaegadega võidu joostes ergutite mõju all ööl ja päeval kaastöid vihtuda.
Amazing Stories, september 1961
5. osa «Cele Goldsmithi ja kordustrükkide Amazing (1958–1969)»
ilmub juulis 2014
Ja jälle uus algus ja pöördumine intelligentsema ulme poole. Cele Goldsmithi pädeva ja tundliku toimetajakäe all tegi ajakiri teoks selle, mis Browne’il polnud täielikult õnnestunud: väljaanne muutus täiskasvanulikuks ja tõsiseltvõetavaks, ajakirja kaastööd hakkasid ulmeauhindadele kandideerima ning neid võitmagi. Goldsmithi Amazingus avaldasid oma esimesed olulised tekstid sellised hilisemad ulme suurkujud nagu Ursula K. Le Guin, Roger Zelazny, Marion Zimmer Bradley, Ben Bova, Piers Anthony, David R. Bunch ja Thomas M. Disch. Aga seda peene ja tundliku ulme võidukäiku polnud kauaks, kuna ajakiri vahetas omanikku ning uue kirjastaja Sol Coheni käe all muutus Amazing pea täielikult ajakirja rikkalikust arhiivist kordustrükke avaldavaks väljaandeks, kaotas pea täielikult oma renomee ning sattus kordustrükkide eest honoraride mittemaksmise poliitika tõttu Ameerika Ulmekirjanike Assotsiatsiooni boikoti alla. Ning kuigi mitmed nimekad ulmekirjanikud toimetajatoolil vahetusid (Harry Harrison, Barry N. Malzberg), ei õnnestunud neilgi seda poliitikat murda ja uustrükke ajakirja tagasi tuua.
Amazing Science Fiction Stories, mai 1972
6. osa «Ted White’i Amazing (1969–1979)»
ilmub augustis 2014
Muutuse kordustrükkide poliitikasse suutis tuua toimetajatoolile istunud kuulus ulmefänn Ted White, ta suutis veenda kirjastajat ning asus uusi ulmekirjanikke julgustades ja avaldades (vanade superstaaride avaldamiseks nappis tema eelarvest) Amazingu renomeed taastama, ajakiri muutus 1970ndate alul taas huvitavaks, ootamatuks, mässumeelseks, uuenduslikuks ja erinevaks üldisest ulmeskeenest. Amazingut pandi jälle tähele ning selle tekstid hakkasid jälle figureerima auhinnanominentide nimekirjades. White’i avastatud autoritest (Gordon Eklund, George Alec Effinger, Thomas F. Monteleone, John Shirley) said tunnustatud ulmekirjanikud, lisaks avaldas ta regulaarselt juba endale nime teinud autorite nagu Robert Silverbergi, John Brunneri, Gregory Benfordi, Bob Shaw, Pamela Sargenti, Jack Danni, George Zebrowski jt uudisloomingut. Selles osas teeme ka juttu sellest, kui halb oli kümnend tegelikult ulmeajakirjadele, millise hoo sai sisse originaalantoloogiate sarjade avaldamine ning kuidas üks teatav kinolugu galaktikast kaugel-kaugel muutis ulme ja kosmoseooperi ülemaailmseks peavoolu-fenomeniks.
Amazing Stories, märts 1989
7. osa «Elinor Mavori, George H. Scithersi ja Patrick L. Price’i Amazing (1979–1991)»
ilmub septembris 2014
Ja jällegi uus ja ebakindel lehekülg ajakirja ajaloos. Pideva eelarvenappuse tõttu pettunud Ted White lahkus ning 1979. aastal müüs Sol Cohen ajakirja oma äripartnerile Arthur Bernhardile, kes viis toimetuse idarannikult ära Arizonasse, palkas uue ja tundmatu toimetaja Elinor Mavori, kes aga kõigi suureks üllatuseks end selles ametis edukalt tõestas, asudes avaldama vägagi asjalikke ulmetekste. Kuigi kirjastaja sulges sõsarajakirja Fantastic, millel oli viimase kolme kümndendiga kujunenud välja selge ja tugev imidž ning millel oleks hea finantstoetuse korral alanud fantasy-buumis olnud suur edupotentsiaal, siis järgmine uudis andis fännidele pisutki lootust: 1982. aastal müüs omanik Amazingu edasi peamiselt fantasy-mängundusega seotud kirjastusele TSR, millest oodati ajakirjale uut hingamist. Toimetus vahetas jälle asukohta, toimetajaks kutsuti Isaac Asimov’s Science Fiction Magazine’i esimene toimetaja, fännide seas hinnatud George H. Scithers, kelle ajal püsis ajakirja kaastööde kvaliteet küll kõrge, kuid lisainvesteeringuid, mida TSRi puhul loodeti ja eeldati, ei tulnud ning väljaande tiraaž jätkas kõikumist kasumlikkuse piiril. Kuigi ka järgmine toimetaja Patrick L. Price hoidis ajakirja tekstide taseme kõrge, rõhus värvikatele kaanepiltidele ning pööras väljaande nägu seikluslikuma ja eksootilisema ulme suunas, ei õnnestunud ajakirjal tänu kesisele finantseeringule ometi tõusta juhtivate ulmeajakirjade sekka.
Amazing Stories, kevad 1999
8. osa «Kim Mohani Amazing (1991–2000) ja uuemad arengud (2004–2005, 2012–…)»
ilmub septembris 2014
1991. aastal TSR lõpuks tegi Amazingule finantssüsti, muutis ajakirja pisikesest digestformaadis jutuajakirjast värviliseks suures formaadis ajakirjaks, nii et järgnevail aastail oli tegu vaieldamatult ilusaima ja värvilisima ulmeajakirjaga ning palkas uue toimetaja Kim Mohani, kes hoidis väljaande sisulise kvaliteedi tuntud headuses. Kuid seda pidu jätkus vaid paariks aastaks: ajakirja läbimüük (ilmselt tänu just sel kümnendil märgatavalt halvenenud perioodika levitamisvõimalustele) ei kasvanud ning arvestatavaid kulutusi nõudnud suureformaadiline värviline kuukiri muudeti 1994. aasta alul ootamatult kvartaliajakirjaks ning uuesti pisikeses digestformaadis jutuajakirjaks ja suleti aasta lõpuks hoopis. 1998. aastal hakkas Amazing uue omanikfirma Wizards of the Coast all taas ilmuma, jälle suureformaadilise ja värvilisena, kuid juba kõiksugu meediaulmele (filmid, telesarjad, mängundus) keskendudes, pakkudes ilukirjandust vaid õige napilt, kuid seegi üritus lõppes 10 numbrit ja 2 aastat hiljem, aastal 2000. Uuesti omanikku vahetanud väljaanne ilmus samalaadses meediaulmele keskendunud kuues jälle aastail 2004–2005, kuid ei osutunud selgi korral piisavalt edukaks. Alates 2012. aastast on Amazingut püütud elustada veebiajakirjana ning paar proovinumbrit on ka ilmunud, kuid mis sellest ettevõtmisest välja tuleb, näitavad ilmselt lähimad aastad.
—————
Sissejuhatuse lõpetuseks tänan ma Jüri Kallast, kes nagu öeldud tekitas minus juba 1994. aastal huvi ameerika ulmeajakirjade vastu ja soovi neist rohkem teada saada ning ka ise neist kunagi kirjutama hakata. Ning inspireeris oma ulmeperioodika-alase artiklisarjaga mindki jalgu kõhu alt välja sirutama.
Veelgi suurem tänu kuulub aga ulmeajakirjade suurimale spetsialistile maailmas Mike Ashley’le (sünd. 1948), kelle erinevatele uurimustele ja ülevaadetele ma selle järjejutu kirjutamisel kõige rohkem toetun ning kelle teostest ma ulmeajakirjade värvika ja fantastilise maailma kohta kõige enam olen teada saanud.
TÄHEAEG 