«Star Wars: The Force Awakens». 135 min. Režissöör J. J. Abrams. Lucasfilm Ltd 2015.
1. Tore remake
«Tähesõdade» uus film on päris hea, mulle see kahe vaatamiskorra järel täitsa meeldib. «Tähesõdade» uuele filmile osaks saanud retseptsioon ja arvustused on aga kõige lollimat tüüpi massipsühhoos, mida ma viimastel aastatel näinud olen, kus muidu täiesti intelligentsed inimesed justkui minetavad sajaprotsendiliselt oma loomuomase kriitikameele ja muutuvad religioosselt fanaatiliseks nagu Keskerakonna valijad. Ses mõttes on järgnev arvustus mõeldud omamoodi tasakaalustajana, kus ma kindlasti kritiseerin uut filmi rohkem, kui see seda tegelikult ära on teeninud, aga teen ma seda vaid selle mõõdutundetu ülistuslaulu neutraliseerimiseks.
Et ma räägin siin arvustuses edaspidi üsna palju Anakini triloogiast (The Prequel Trilogy 1999-2005) ja Luke’i triloogiast (The Original Trilogy 1977-1983), siis oleks neile, kes veel ei tea, aus ka ära mainida minu isiklik «Tähesõdade» filmide edetabel, paremusjärjestus. Ma olen nimelt prequelide fänn:
1. Osa II: Attack of the Clones 2002
2. Osa III: Revenge of the Sith 2005
3. Osa I: The Phantom Menace 1999
4. Osa VI: Return of the Jedi 1983
5. Osa V: The Empire Strikes Back 1980
6. Osa IV: A New Hope 1977
Ma isegi ei oska ega taha uut filmi sellesse edetabelisse paigutada, kuna sisuliselt pole ju tegu uue filmiga, vaid 1977. aasta originaalse «Tähesõdade» filmi (mis alles 1981. aastal sai ametlikuks nimeks «Tähesõjad. Osa IV: Uus lootus») kõige pesuehtsama remake’iga.
Ning kuigi ma hakkan allpool uue filmi kohta üsna palju kriitikat tegema, siis rõhutan veel kord, et suures plaanis, üleüldiselt mulle see teos täitsa meeldis, vanu armsaid tegelasi ekraanil esmakordselt üle aastakümnete nähes läks silm märjaks ning mingi kummaline hardusvärin tuli peale. Ja siin polnudki vahet, kas oli tegu inimeste, robotite, kosmoselaeva või kõndiva vaibaga.
Mõneti oli uue filmi fenomenaalne edu muidugi ette teada ning kassarekordid ei tohiks vähimalgi määral üllatada. Nüüdseks ongi film korjanud kokku juba hullumeelse koguse erinevaid vaatajarekordeid, alates avanädalavahetuse kassarekordist, kus absoluutne rekord saavutati isegi ilma Hiina turuta (kuhu film jõuab alles jaanuaris), ja lõpetades jõulupäeva kinokülastusrekordiga. Ülemaailmne avanädalavahetuse kassa 529 miljonit dollarit ületas napilt seni juunis 2015 linastunud «Jurassic Worldi» käes olnud rekordi 524 miljonit, mis aga saavutati koos Puna-Hiina turuga. Kokku on film 25. detsembri seisuga kogunud üle maailma juba 890 miljonit, mis arvestades filmi tootmiskulusid (200 miljonit või siis 423 miljonit koos marketingikuludega) on tähelepanuväärne saavutus veidi enam kui nädalapikkuse linastumisaja kohta.
Seda, kas filmil õnnestub murda «Titanicu» (2,19 miljardit) ja «Avatari» (2, 79 miljardit) kõigi aegade vaatajarekordid, sõltub suuresti sellest, kuidas kassatulu järgneva paari kuu jooksul muutub. Kui suust-suhu reklaam hakkab filmi kultuslikku mainet maha tõmbama, ei pruugi need rekordid kättesaadavaks osutuda. Kui mitte, ja kui fännid jätkavad üle maailma selle teist ja kolmandat korda kinos vaatamas käimist, pole miski võimatu. «Avatari» pöörane edu tulenes just sellest, et film kogus oma kassat tasa ja targu pikema aja jooksul.
Tõeliselt rekordilised on ka filmis osalenud superstaaride tasud. Kui uskuda ajakirjanduses avaldatut, siis pistab Harrison Ford Han Solo rolli eest taskusse kokku 32 miljonit (lisaks honorarile arvesse võetud ka % prognoositavast kasumist), lavastaja J. J. Abrams aga lausa 29 miljonit (samuti kasumiprotsent lisatud). Carrie Fisher teenis oma silmapaistmatu rolliga üle miljoni, sama summa sai Mark Hamill mõnikümmend sekundit kaadris seismise ja korra näoga kaamerasse vaatamise eest, samas kui kandvad rollid teinud Adam Driver ja Oscar Isaac teenisid üle poole miljoni ning filmi peategelast kehastanud Daisy Ridley pidi leppima summaga 100 000 ja 300 000 dollari vahel. Samas on temal sõlmitud leping juba ka kahes järjefilmis osalemiseks. Kenad jõulukingid igatahes.
Fännid ei olnud millegipärast eriti rahul Anakini triloogiaga ning kui sai selgeks, et tehakse järg just Luke’i triloogiale kõigi põhiliste vanade tegelaste osavõtul ning CGI asemel püüab lavastaja J. J. Abrams võimalikult palju kasutada päris reaalset inimeste ja asjade ülesfilmimist, oli selge, et siit tuleb fännimagnet.
2. Vanad filmid
Minu jaoks personaalselt kulgesid «Tähesõjad» kuidagi niimoodi. Millalgi 1987. või 1988. aastal käis Nõukogude kinolevis (ma ei tea, kas esimest korda, siin jooksid Lääne filmid tihti ju mitu tiiru) film «Tähtede sõda: Impeerium annab vastulöögi», mida me siis perega Ekraanis vaatamas käisime. Ega mul konkreetseid emotsioone meeles pole, aga muljet see ilmselt avaldas ja aru ma sellest süžeest ilmselt eriti ei saanud. Igatahes olin 10-aastane mina ilmselt juba piisavalt vana, et ainult paradoksides rääkiv ja vigast lauseehitust kasutav roheline konn, kes suutis ühe süstiku soojärvest välja tõsta, mulle väga sügavat muljet ei avaldanud. Pigem võlus ikka musta kiivriga arhetüüpne paha oma lasermõõgaga.
Edasi nägin ma 1990ndate esimesel poolel Saksa taevakanalite vahendusel ära triloogia 1. ja 3. filmi ning enim hakkas mulle meeldima just viimane osa, mis tundus kõige dünaamilisem, melodramaatilisem ja visuaalselt vaheldusrikkam (kõrbeplaneet, metsaplaneet, jälle duell peategelase ja Musta Kiivri vahel). 
Ning muidugi välgunooli pilduv põhipaha, kelle kõrval senine põhipaha lihtsa astmaatikuna tundub. Esimene osa oma üsna vähedünaamilise ja aeglase sündmustikuga (kõrbeplaneet-kosmoselaev-Surmatäht) mulle kunagi õieti meeldima ei hakanudki. 1990ndate keskpaigaks oli mulle muidugi ka teada, et Ameerikas on George Lucase näpunäidete järgi hulk ulmekirjanikke nagu Timothy N. Zahn, Kevin J. Anderson, Michael A. Stackpole jt hakanud kirjutama järjelugusid, kus tegelasteks Luke’i, Leia ja Hani lapsed, põlvkond, kus tuleb ette jälle Jõu Tumedama Poole võludele allavandumist ja pahakspööramist. Aga kõik see kuidagi supereriliselt ei köitnud. Olin selline keskmisel tasemel fänn… ühtegi neist raamatuist lugeda küll kunagi plaani ei olnud. Sest need laste lood ei tundunud nagu eriti köitvad: kogu filmitriloogia põnevaimad tegelased olid ju imperaator Palpatine ja Darth Vader. Ning nemad olid surnud.
3. Eellood
Võibki öelda, et päris hardcore «Tähesõdade»-fänn saigi minust alles aastal 1999, kui kinodesse jõudis film, millega George Lucas hakkas jutustama oma saaga esimest poolt, lugu sellest, kuidas Impeerium vabariigi hävitas, kuidas senaator Palpatine’ist sai imperaator Palpatine ning kuidas tekkis Mustas Kiivris astmaatik. Tolleks ajaks olin juba teadlik (James Kahni romaniseeringust «Return of the Jedi», kus seda tausta filmiga võrreldes põhjalikumalt lahti seletati), et vabariik hävis ja impeerium tõusis Kloonisõdade käigus, et siis tapeti ka jedi-rüütlid ning senaator Palpatine intrigeeris senati ennast keisriks kuulutama. See periood Lucase galaktika ajaloos oli mulle alati kõige põnevam tundunud.
Ja film «Tähesõjad. Osa I: Nähtamatu oht» õigustas neid minu pandud lootusi täiel määral. Et seal eksisteeris üks tüütu ja tobe kõrvik, nagu väga ei häirinudki, kuna sellest liinist sõltumatult pakkus film just kõike seda, mida olin oodanud: Anakini loo alguse, tema päritolu, esimese pilguheidu Luke’i ja Leia emale, jedi-rüütlite ordu ja nõukogu, Galaktika vabariigi senati, Sithid ja pilguheidu moonutamata Palpatine’ile.
Lisaks ohtralt mõõgavõitlusi, kosmoselahinguid, põgenemisi, paleepöördeid renessansi Itaaliat meenutavas Naboo pealinnas ja mida kõike veel. Esimest korda nägime Jabba the Hutti, Bib Fortunat, aga paraku ka surmigavat podrace’i, gunganeid jmt. Hoolimata neist üksikuist maitsevääratustest oli tegu aga suurepärase kosmoseooperiga, kus mängis terve rida võrratuid näitlejaid (Samuel L. Jackson, Ian McDiarmid, Keira Knightley, Natalie Portman, Liam Neeson, Ewan McGregor), leidus rohkelt poliitintriige, Jõu ja Tumeda Poole tausta lahtiseletamist ning olulisi viiteid hilisematele sündmustele.
Ilmselt just see film, see varasema pooliku loo juurde ka teise, seni puudunud poole lisamine tegi minust tõsise «Tähesõdade» fänni.
Aga kui esimene film oli ikka veidi lastefilmina võetav, siis kolm aastat hiljem linastunud «Tähesõjad. Osa II: Kloonide rünnak» oli juba täiesti tipptasemel hardcore-vihane madin, kus nägime Anakini esimesi Jõu Tumeda Poole suunas liikumise samme, kuulsime esmakordselt «Imperial Marchi» motiive ning algasid Kloonisõjad. Ega 2005. aastal välja tulnud III film seda ületada saanudki, siin tuli niigi nähtaval olnud niidiotsad lihtsalt kokku siduda, Anakin Skywalkeri pöördumine jedist sithiks lihtsalt ära vormistada ning muu hulgas näidata ära ka Luke’i-Leia sünd ja kõigi võtmetegelaste sattumine sinna, kus me nad IV ja V osas eest leiame.
Just prequelid andsid saagale selle eeposliku, lausa piibelliku mõõtme, seletasid lahti, millest originaaltriloogia hea ja kurja võitlus tegelikult algas, näitasid ära väga olulise poole loost: isa murdumise ja kurjusse pööramise, millest siis alles 20 aastat hiljem lapsed ta lunastasid. Lisaks oli Anakini triloogia nii võimsal tasemel tehtud, et silm lihtsalt puhkas ekraanil: maailmad, mis vanas triloogias olid tegelikult ju suhteliselt väheulmelised ja üsna põgusalt visandatud, said nüüd tänu tehnika arengule märksa detailsema ja fantastilisema kuue. Aga fännide pettumine uues filmitriloogias oli osaliselt sama paratamatu, kui tõik, et prequelid oma tehnilise taseme poolest originaalsetele filmidele halba varju hakkasid heitma, kuna nonde tegemise ajal polnud tehnoloogia nii arenenud ja filmid näisid uute kõrval märksa primitiivsemad välja.
Uued filmid olid süžeelt vanadest palju keerukamad, positiivsed ja negatiivsed kangelased ei eristunud nii selgelt, nii visuaalseid kui faabuladetaile oli harjumatult palju, kunstniku- ja kostümeerijatööd oluliselt nüansseeritumad ning lõppeks oli uus triloogia süngem ja depressiivsem, mitte üldtoonilt selline kergemeelne ja humoorikas lugu nagu vana «Tähesõdade» triloogia. Lisaks nägid vanade filmide mõõgaduellid uute filmide lightsaberite keerutamise kõrval välja kui džuudopoiste esimene treening ning kosmoselahingud olid uutes filmides vanadega võrreldes tõeliselt kiired, pöörased ja mastaapsed.
George Lucas näitas, et ta on tõeline kunstnik: ta ei läinud kindla peale välja ja teinud lihtsalt täpselt samasuguses laadis kinokonserve, kui oli olnud esimene, talle kuulsuse toonud triloogia. Ta tegi midagi hoopis teistsugust, tumedamat, detailsemat ja keerukamat – ning sai üsna ootuspäraselt fännidelt, sellelt kõige konservatiivsemalt inimgrupilt peksa. Kuid kassatulu oli korralik ning Anakini lugu sai kokku sõlmitud, Skywalkerite perekonnasaaga ära räägitud.
4. Uusvana film
Nagu juba öeldud, siis «Tähesõdade» uus film töötab kõigi fännide peal kenasti: hakkad kindlas kohas pisaraid pühkima, tunned samas kohas härdusvärinaid, naudid kindlaid dialooge ja viiteid. See ongi minu (aga ka mitmete välismaiste arvustajate) suurim etteheide lavastaja Abramsile: ta ei ole teinud julget filmi, vaid väga turvalise filmi. Talt on tellitud «Tähesõdade» film ja ta on tellimuse täitnud. Koos kõigi tulede ja viledega. Aga loovust, uudsust, originaalsust ja eksperimenteerimisjulgust siit filmist vastu ei vaata. Kui George Lucas prequele tehes väga tihti armastas väga täpselt korrata mingeid stseene vanast triloogiast, näidata, et lapsed elavad läbi samalaadsed situatsioonid, kui on esmalt juhtunud nende vanematega, siis Abrams läheb põhimõtteliselt teist teed. Lucas jutustas siiski täiesti uusi lugusid, uusi ja mittekopeerivaid süžeesid, Abrams on aga teinud uuele põlvkonnale lihtsalt 1977. aasta «Tähesõdade» filmi remake’i. Sündmustik on nii ehmatavalt sama, detailides nii korduv ja ebaoriginaalne, et tekitab tõsist kummastust. Režissöör pakub meile ilma mingite süümepiinadete ühe stseeni teise järel, mis justkui kisendab vaatajale: «näete, ma olen nüüd see koht originaalfilmist!»
Ning kui tavaliselt on jälle õelutsevad fännid just Lucasele ja Anakini triloogiale ette heitnud igasuguseid loogika- ja süžeeapse, siis «Tähesõdade» uus film lausa kubiseb neist. Alates sellest, et Tumedat Jõudu kasutavad pahad ikka üldse ei õpi oma vigadest ja ehitavad uue, tohutult suurema Surmatähe ikka sama konstruktsioonilahendusega, et üks hästi väike süstik saaks selle kerge vaevaga hävitada ning lõpetades sellega, millised osavad valgussaabli kasutajad on varem selle relvaga päevagi harjutamata järsku Finn ja Rey. Silmaklapistatud fännid miskipärast keelduvad neid ääretult silkmatorkavaid jamasid märkamast ja kummardavad filmi oma manamise saatel edasi nagu ewokid C-3POd.
Muidu on aga uus film väga originaaltriloogia esteetikat kasutades tehtud: süžee on üsna lihtsakene, tegelased mustvalgelt head või halvad ning võõrad maailmad on kõik sellised, et sobivad planeedi Maa eri paikadesse. Camino kloonijate veemaailma, Mustafari laavajõgede põrguplaneeti või Geonosise hiidputukate gootilikku maailma ikka meie planeedil üles ei filmi. Aga Jakku kõrbedüünid, Vastupanuliikumise parasvöötmeline metsamaailm, Esimese Ordu lumine planeet-relv või Luke’i peidukohaks olev mägisaartega veemaailm on kõik hämmastavalt maised ja ebaulmelised.
Kuid võtame algusest peale. Uus kõrbeplaneet Jakku on tegevuskohana sama igav kui oli Tatooine, kuid Vastupanuliikumise staarpiloot Poe Dameron on tõeliselt lahe tegelane. Miks oli Max von Sydow kaliibriga näitlejat külavanem Lor San Tekka niivõrd episoodilisse rolli tarvis, jääb aga arusaamatuks. Uut Obi-Wani siit ju ei tule. Samuti jäi arusaamatuks, miks stormtrooperite kapten Phasma, keda kehastab ju Gwendoline Christie ehk Brienne of Tarth «Troonide mängu» seriaalist, kordagi filmi jooksul oma plastikkiivrist ei vabane, et fännid ta ära tunneksid. Hetkel on üks tuntud ja värvika väljanägemisega näitleja lihtsalt ära raisatud. Kuigi praeguse info järgi on tema tegelaskuju olemas ka järgmises filmis, nii et ehk siis seal.
Stormtrooperid käituvad selle filmi alguses üldse imelikult – nad tulistavad täpselt ja tapavad ära hulga inimesi, mis neil klassikalises triloogias ju märkimisväärselt ei õnnestunud. Esimest korda «Tähesõdade» ajaloos keskendub see film stormtrooperitele, täpsemalt ühele neist. Selgub, et John Boyega kehastatud Finn on tapjaks kasvatatud sõdur, kes tegelikult üldse tappa ei tahagi ning lahingus tulistamast keeldub. See, nagu juhtis tähelepanu ka üks välismaine arvustaja, on radikaalne muutus terves stormtrooperite käsitluses. Varem on nad olnud vaid anonüümsed impeeriumi sõdurid, keda positiivsed kangelased üksteise järel maha notivad. Nüüd tuleb aga välja, et nende hulgas on vägagi vastumeelselt võitlevaid noorukeid, kes tegelikult hoopis valgest plastikkiivrist vabastamist ja päästmist ning seanssi psühholoogi juures vääriks. Kummaline igatahes.
Paraku on John Boyega kehastatud Finn selles filmis küll stsenaariumi ohver, tema karakter on üks igavamaid ja samas täiesti ettearvatava käitumisloogikaga tegelane. Pakkudes ajuti küll koomilisi dialoogikatkeid, on tema roll filmi seisukohalt jäänud välja arendamata ja suhtelist õlgu kehitama panev. Kahjuks.
Musta maski taha varjuv Tumeda Jõu rüütel Kylo Ren alustab oma karjääri ekraanil vägagi efektselt, sundides Jõu abil õhus peatuma blasterilaengu, kuid kahjuks tuleb tõdeda, et kogu filmi jooksul ühtki teist sama efektset või vaid talle ainuomast Jõu kasutamise moodust enam ei tulegi. Vinge algus, millega vaatajate lootused üles köetakse, kuid millele siis enam midagi ei järgnegi.
Väike astrodroid BB-8 on välja kukkunud veel palju moosisem ja lemmikloomalikult nunnum, kui R2-D2 iial olla suutis. Dialoogikatked aga, kus Finn selgitab Dameronile, miks ta järsku «heaks pööras», on nii halvad ja kõrva torkivad, et kannavad välja väärika võrdluse «puise dialoogi kuninga» George Lucase käsikirjadega oma halvimail hetkil. Jällegi asi, mida pimestatud fännid keelduvad märkamast. Üks filmi jaburamaid kohti on veel stseen, kus Jakkule hädamaandunud TIE-hävitaja liiva sisse vajub. Jabur just seepärast, et pärast esimesi vajumise märke jääb Finn kohe laeva kõrvale passima. Iga normaalne enesealalhoiuinstinktiga (mis, rõhutati, on Finnil väga tugev) inimene põgeneks kohe kaugele, sest kunagi ju ei tea, kui ulatuslik liivavaring olema saab. Finn aga passib rahumeeli seal kõrval, kuigi varinguring talle ühe lähemale jõuab.
Millennium Falconi põgenemine Jakkult on üks lahedamaid stseene, samuti madin fregati Eravana pardal, kuhu laeva on tõmbekiirega vedanud Han Solo ja Chewbacca. Madin on lahe, aga kahjuks filmi stoori seisukohalt täiesti kõrvaline ja ebavajalik. Samuti on lahe Starkilleri baasi kontseptsioon – õieti juba nimi, sest pidi ju saaga peategelase nimeks algselt ühes 1970ndate esimeses käsikirjaversioonis saama just Luke Starkiller. Kindral Hux on kindlasti karismaga lahe tegelane, kahju vaid, et veidi liiga Peter Cushingi kehastatud kuberner Tarkini moodi.
Nüüd aga selle triloogia põhipaha. Ülemjuht Voldemort. Vabandust, Snoke. Tegu on ilmselt kääbuskasvu tegelasega, sest miks muidu peab ta oma napoleoni-kompleksi hiigelsuure hologrammiga kompenseerima. Samuti jääb esimesest filmist segaseks, kas Voldemort… vabandust, Snoke on ikka inimliigist, aga lihtsalt väga moondunud näoga, või mõnest humanoidsest tulnukrassist. Fännid on märkinud, et kõige rohkem meenutab ta muuni rassist Darth Plagueis’t, ehk siis Palpatine’i õpetajat ja isandat, kes esimese sithina õppis manipuleerima midikloriaanidega, et oma eksperimentide käigus surma võita, põhjustades ilma isata lapse – Anakin Skywalkeri sünni, kelle veres midikloriaanide tase täiesti pöörane oli. Igatahes on selge, et uue filmi Jõu Tumeda Poole kasutajad ei kuulu sithide sekka, Sithi Kahevalitsus lõppes hetkel, kui Darth Vaderist sai uuesti Anakin Skywalker ning ta Darth Sidiouse Surmatähe reaktorišahti viskas.
Tiibeti palvelippudega kaunistatud Maz Kanata kõrtskindlus Takodana planeedil on üks kummaline nähtus. Kanata kui selle filmi mitte-jedist Yoda on jällegi tegelane, kelle suhtes seisukohta võtta ei oska, kuna ta on nii konkreetselt maha viksitud ja remake-tüüpi karakter… Pealegi siis selles rõhutatult arvutivabas filmis selge CGI-tegelane. Tema ainsaks rolliks on olla vanavarakoguja, kes peab ühe olulise vestluse Rey’ga, kelle kohta me ikka veel pole aru saanud, kes ta on ja milline on tema roll selles filmis. Igatahes on stseen, kus Luke’i ja Anakini vana valgusmõõk kutsub Rey enda juurde ning viimane kogeb seal siis erinevaid mälukilde, mis pole nagu päris tema omad, väga vinge. Lisaks kuuleme seal Yoda ja Obi-Wan Kenobi hääli («Rey… these are your first steps.» ‘Rey’ sir Alec Guinnessi häälega ja ülejäänud lause Ewan McGregori sisseloetuna).
Kindral Huxi kõne maneer ja tema vägede tervitusviis ülestõstetud käe kujul enne Uue Vabariigi peamise tähesüsteemi hävitamist on aga nii õnnetu, et tahaks nutta. Kas tõesti on tänapäeva kinokülastaja nii loll, et selle Esimese Ordu halb-olekus veenmiseks tuleb neid kujutada natsidena?
Edasi kandub tegevus Vastupanuliikumise baasi, kus näeme paari õige tähelepanuväärset stseeni: kindral Leia Organa ja Han Solo kohtumist ning vanade koomikute C-3PO ja R2-D2 väljailmumist, kuid mõlemad stseenid on kuidagi nukker-totrad. Me ei näe selle filmi jooksul kordagi Hani ja Leiat suudlemas või vähegi intiimsemas tähenduses üksteist embamas. Nad on Ben Solo Tumeda Jõu poole pöördumise järel lahku läinud, saame me aru, ja nende taaskohtumine ega ka Leia emotsioonid Hani surmast kuuldes ole tegelikult sellised, nagu vaataja ootaks. Nad on nagu vanad sõbrad, aga nad pole enam üks ühik, nad pole armastajapaar.
Eriti kurb on selles filmis näha kahte varasemate triloogiate põhirobotit, Artoo’d ja Threepio’d. Kurb seepärast, et neil pole selles filmis, selles stsenaariumis absoluutselt mingit rolli ette nähtud. Nad ilmuvad ekraanile, ütlevad vaatajatele oma tere ja kaovad siis statistideks.
Stseen, kus Starkilleri baasis Rey on vangistatud ülekuulamistooli ning proovib teda valvama jäetud stormtrooperi peal oma tärkavaid Jõu-oskusi, omandab laheda tähenduse, kui vaataja saab teada, et just selle stormtrooperi cameo-rolli teebki James Bond ehk Daniel Craig.
Üks filmi jaburamaid ja ebaloogilisemaid stseene, nagu juba märgitud, on Starkiller baasi metsas, kus nii Finn (üldse mitte Jõu-tundlik tegelane) kui Rey (alles Jõu tundmaõppimisel esimesi samme tegev) osutavad kogenud jedi-õpilasele ja hilisemale Reni rüütlile Kylo Renile hämmastavalt südi vastupanu. Ainus, mida need stseenid saavutavad, on Kylo Reni kui filmi kurikaela võimete tõsine kahtluse alla panek.
Kokkuvõttes torkabki see film lisaks eelmainitule silma rohkete kordadega, kus stseeni lahendus või tegelaste saatus jääb täiesti arusaamatuks, kuni nad hiljem elu ja tervise juures välja ilmuvad. Kas tuhandeaastane kõrtsmik Maz Kanata pääses Esimese Ordu rünnakust ja oma kindluskõrtsi hävingust? Poe Dameron vajus ju koos TIE-hävitajaga liiva sisse? Ei, ikkagi pääses kuidagi. Tegelikult ei näinud me ka stseeni, kus Kylo Ren oleks Starkilleri baasist pääsenud, ometi meid selles nõnda veendi läbi ülemjuht Snoke’i suu, kes käskis kindral Huxil Ren päästa. Nii et kas Han Solo sai ikka surma? Uues filmis on ka kapten Phasma tagasi, kes siis ka kuidagi õhku lendavalt jaam-planeedilt pääses. Ometi, meenutan heale filmisõbrale, näidati meile sellelt taevakehalt enne plahvatust eemaldumas vaid Vastupanuliikumise aluseid. Ainult neid.
Oli ka palju selliseid arusaamatuna mõjunud stseene, milles toimunu täiel määral mõistmiseks on vaja lugeda läbi ports artikleid Wookieepediast (ülipõhjalik Wikipedia-tüüpi «Tähesõdade» entsüklopeedia) või siis Alan Dean Fosteri kirjutatud filmi romaniseering, millised tavaliselt ikka rohkem toimunu tausta avavad. Miks R2-D2 just sel hetkel «ellu ärgata» otsustas, mil ta otsustas? Kuidas ikkagi sai Rey valgusmõõgaduellis nõnda hästi hakkama? Olid need Luke’i kaugelt dirigeeritud sammud? Või eeterlike jedi-vaimude Yoda ja Obi-Wani töö? Enamik neist segastest kohtadest tunduvad justkui kehva montaaži tagajärjed. Justkui hakanuks filmitegijad kartma, et linateos saab liiga pikk, kuigi seda ohtu otseselt ju polnud.
Nii et mida öelda lõpetuseks? Jah, mulle see film üldiselt täitsa meeldis, aga mulle üldse ei meeldi sellele filmile osaks saanud fännide ja kriitikute hüsteeriliselt kiitev kisakoor. Nagu sai eelnevalt välja toodud kubiseb seegi film (nagu ka kõik varasemad saaga osad) ebaloogilisustest, halvast dialoogist, arusaamatutest lahendustest ja jaburatest kokkusattumustest. Need ei ole minu jaoks vähimalgi määral vaatamiselamust rikkuvad, aga ma tõin need välja just selle hüsteerilise kisakoori tõttu, fännide tõttu, kes sarnaseid asju eellugude triloogiale ette heidavad, aga selles filmis kohati märksa suuremaid apse ja jamasid märkamast keelduvad.
Päris lõpuks aga veel üks omalaadne tõdemus. Ma ei ole kunagi olnud «Tähesõdade» nn. laiendatud universumi toodete fänn. Ehk siis ei ole mind kunagi eriliselt tõmmanud need kümned ja kümned täiskasvanute romaanid (tänaseks umbes 175), lasteromaanid (umbes 135) ja koomiksid, mis selle filmisaaga eel-, kõrval- ja järellugu põhjalikult edasi on arendanud, tuhandete aastate taha minevikku, teistesse galaktikatesse ning kaugele tulevikku. Mingi hulk neid mul riiulis on, mõnda olen lugenud, mõned on lähiaja plaanis. Uue filmi tegemise puhul otsustati igatahes see laiendatud universum potist veega alla saata. Neis toimunud sündmused pole enam kaanon, vaid «Tähesõdade» maailma «legendid». Alguses jättis see fakt mind üsna külmaks, nagu ka Jüri Kallase sedastus, et oleks võinud ju lihtsalt Timothy Zahni esimese järjetriloogia («Heir to the Empire», «Dark Force Rising» ja «The Last Command») ära filmida.
Aga kui ma olin uue filmi ära vaadanud, valdas mind selleski nüansis paras segadus. Miks see laiendatud universum kaanonist välja arvati, kui filmi süžee ometi just sealt massiivselt palju üle võtab ja laenab? Ning oleks see uus lugu, filmikaanon siis kuidagi kvalitatiivselt etem kui romaanides kujutatud tulevik! Aga ei ole, on isegi pisut nigelam ja primitiivsem või siis häda pärast umbes samal tasemel. Miks siis see parem lugu allavett lasti?
Lugu sellest, kuidas Hani ja Leia kaksikutest lastest vend Jacen 
Tumeda Jõu teenistusse asub ning ta jedi-rüütlist õde Jaina ta lõpuks tapab, on ju veelgi dramaatilisem kui filmides kujutatu. Analoogiline kindral ja Tumeda Jõu kasutaja on ju raamatuiski olemas. Samuti Impeeriumi taassünni eest võitlevad jõud. Ning et Hani ja Leia lapse nimi – Ben – laenatakse raamatute Luke’i pojalt Ben Skywalkerilt, on lihtsalt tobedavõitu. Ometi on Ben Solot/Kylo Reni kehastama valitud väga Jacen Sologa sarnanev näitleja.
Ehk siis tabasin end filmi järel ketserlikult mõttelt, et oleks ju võinud küll Zahni kindral Thrawni triloogia ära filmida. Oma kvaliteeti tõestas see romaanikolmik ju juba 1990ndate alul, tõustes The New York Timesi bestsellerite tabelisse.
Filmi plusspoolele kuuluvad kindlasti: Daisy Ridley (Rey), Adam Driver (Kylo Ren), Oscar Isaac (Poe Dameron), Harrison Ford (Han Solo), Domhnall Gleeson (kindral Hux) ja BB-8. Miinuspoole peale jäävad kahvatu rolliga Carrie Fisher (Leia Organa), olematu rolliga C-3PO ja R2-D2, Max von Sydow (Lor San Tekka), John Boyega (Finn), Andy Serkis (Snoke) ja Gwendoline Christie (kapten Phasma). Mark Hamillist (Luke Skywalker) pole üldse põhjust rääkida, kuna teda selles filmis ju sisuliselt polnud.
John Williamsi filmimuusika oli üllatuslikult hea, vanameister on jätkuvalt tipptasemel! Eriti hea mulje jätsid erinevad Rey’ga seotud teemameloodiad.
Rey teemade popurrii Youtube’is.
2002. aasta mais filmi «Tähesõjad. Osa II: Kloonide rünnak» järel pulbitsenud värsked emotsioonid. Arvustus ajakirja Algernon mainumbrist 2002.
TÄHEAEG 