C. L. Moore
Et Täheaja uue numbri ilmumine tehnilistel põhjustel veidi veel viibib, siis info- ja ulmenälja leevendamiseks ning isutekitamiseks anname siinkohal ulmehuvilistele veidi lähemat teavet numbri sisust.
Täheaja tõlkerubriigi tähtsuse tõstmiseks on kavas lähiajal ette võtta veelgi olemuslikke muudatusi, kuid alustuseks otsustasime käesoleva Täheaja numbri tõlkeosas keskenduda ulmeklassik C. L. Moore’i (1911-1987) loomingu eri tahkude tutvustamisele.
C. L. Moore oli üks esimesi kuulsaid sõdadevahelise pulpulme perioodil esile kerkinud naiskirjanikke, kelle debüütjutuks oli novembris 1933 ajakirjas Weird Tales ilmunud «Shambleau», esimene Loodekaare Smithi tsükli tekst, mille leiab ka «Täheaeg 15» kaante vahelt.
Kunstnik Jim Burnsi nägemus Loodekaare Smithist ja Shambleau’st.
Loodekaare Smithi jututsüklit peeti omal ajal üheks novaatorlikumaks kosmoseooperite sarjaks, kuigi tänapäeval peetakse neid kosmosepiloodi ja salakaubavedaja Smithi päikesesüsteemi planeetidel toimuvaist seiklustest rääkivaid jutte vaevalt moodsas tähenduses teadusfantastikaks ja kosmoseooperiteks, kuna Smith puutub neil koloniaalmaailmade äärealasid meenutavatel planeetidel kokku pigem fantaasia- ja õuduskirjandusest pärit olendite ja koletistega.
Kuigi neis lugudes on vähe tavatähenduses science fictionilikku tunnetust, peetakse Loodekaare Smithi ometigi üheks Han Solo tegelaskuju inspireerijaks. Sarnase taustsüsteemiga päikesesüsteemi planeetidel panid oma lugude tegevuse tihti toimuma ka abielupaar Edmond Hamilton ja Leigh Brackett.
Kunstnik Arnold Tsangi versioon Joiry’ Jirelist.
Teiseks Moore’i kuulsaimaks kangelaseks, keda uus Täheaeg eesti lugejatele tutvustab, on keskaegse Prantsusmaa mõõgakangelane Joiry’ Jirel, mõõga ja maagia kirjanduse ilmselt esimene naissoost mõõgakeerutaja, kes avaldas suurt muljet ka alažanri loojale Robert E. Howardile, nii et viimane Moore’i kangelanna eeskujul omagi analoogilise võitleja – Musta Agnese ehk Agnes de Chastilloni lõi. Ning ilmselt võib just Jireli kujust otsida ka Punase Sonja alginspiratsiooni. Avaldame Jireli tsükli loo «Jirel Meets Magic» (1935).
C. L. Moore koos oma kirjanikust abikaasa Henry Kuttneriga.
Kolmandaks tutvustame C. L. Moore’i 1940ndate loomingu science fantasylikku külge, mida esindab jutt «Ajavärav» (Doorway into Time; 1943), korraga oma väljendusvahendeilt nii teaduslik-fantastiline, kui sügavamalt tunnetuselt ka fantasylik lugu, milliseid Moore hakkas eriti palju kirjutama just 1940ndail, kui oli abiellunud teise kuulsa ulmekirjaniku Henry Kuttneriga.
Lisaks neile kolmele jutustusele leiab numbrist veel Raul Sulbi ülevaateartikli C. L. Moore’i elust ja loomingust.
Algupärandid
Eesti tekstidest on uue Täheaja nn. lead noveliks Miikael Jekimovi 35 000 sõnaline pikk lühiromaan «Tormiga saabub ka veritasu», kosmosepiraatidest ja kättemaksust rääkiv verine ja hoogne retro-kosmoseooper, mis tunduks justkui olevat kirjutatud 1950ndatel, ulmebuumi karges ja karmis stiilis.
Veel leiab numbrist äsja debüütromaani avaldanud Mairi Lauriku kaugtuleviku SF-loo «Surf ajalainetel», Veiko Belialsi ja J. J. Metsavana ühes Strugatskite maailmas toimuva loo «Neli kohta peale koma», Mann Loperi aurupungiliku alternatiivajaloo Eestist Vene impeeriumit 1905. aastal tabanud revolutsioonist «1905», Tamur Kusnetsi lõbusas laadis esimese kontakti loo tänapäeva Eestist «Ootamatu jahisaak» ning Armin Kõomägi düstoopse VR-loo tuleviku Eestist «Punamütsike».
Numbri algupäranditele paneb krooni Jaagup Mahkra vanas heas 1930ndate Weird Talesi vaimus stiilipuhas mõõga ja maagia lugu «Umgolla mustad maagid», mida võiks pidada ka kummarduseks Robert E. Howardile ja H. P. Lovecraftile.
Märtsi lõpus või hiljemalt aprillis ilmuv Täheaja 15. köide tuleb ilmselt almanahhisarja mahukaim.
TÄHEAEG 