1
Lõpuks olemegi jõudnud ulmeajakirjade sünnimaale – Ameerikasse.
13 Briti koloonias Põhja-Ameerika idarannikul hakkasid seltskondlikud kirjandusajakirjad tekkima oma emamaiste Londoni analoogide eeskujul ja nendega üsna samal ajal, 1741. aastal ilmusid praktiliselt korraga Andrew Bradfordi American Magazine (Ameerika Ajakiri) ja Benjamin Franklini General Magazine (Üldine Ajakiri). Selle perioodi olulisim ajakiri ulmeperioodika seisukohast on ehk 1786. aastal Philadelphias ilmuma hakanud The Columbian (Columbialane), milles avaldati teiste seas esimeseks ameerika kutseliseks kirjanikuks loetud Charles Brockden Browni kirjatöid. Lisaks psühholoogilisele õudusele ja hirmule huvitasid Browni ka erinevad teaduse arenguga seotud küsimused ning ta kajastas neid nii artiklites kui juttudes.
Esimene Ameerika pinnal valminud utoopiline romaan «Võrdsus, ehk Lithconia ajalugu» (Equality; or a History of Lithconia) ilmus esmalt Philadelphia nädalalehes The Temple of Reason (Mõistuse Pühakoda) anonüümselt maist juulini 1802, kuid jõudis raamatukaante vahele alles 1837. aastal. See näitab ulmeajaloo puhul ajakirjapublikatsioonide teadmise olulisust, et mingit teksti õigesse kronoloogilisse konteksti paigutada ning mõista, milline teos täpselt mida mõjutada sai, milline tegelikult varem ilmus.
Washington Irving
Ameerika lühijutu sündi seostatakse Washington Irvingi loominguga, mida mõjutas tugevalt kontinentaal-Euroopa ja eriti saksa õudusjutu traditsioon (E. T. A. Hoffmann) ning millest oluline osa ilmus samuti perioodikas. Uuele ja originaalsele tasemele viisid ameerika lühiproosa aga järgmise põlvkonna kirjanikud Edgar Allan Poe ja Nathaniel Hawthorne, mõlemad olulised nimed ka ulmekirjanduse seisukohast.
Edgar Allan Poe’d võib õigusega nimetada moodsa detektiivjutu rajajaks, samuti moodsa õudusnovelli rajajaks, aga sama kindlalt ka teaduslik-fantastilise jutu rajajaks, kuigi eesti keeles ei ole Poe SF-jutud ja -kuulsus sedavõrd teada. Tema esimene tuntum õudusjutt «Metzengerstein» (ek 1924) ilmus jaanuaris 1832 Baltimore Saturday Courieris (Baltimore’i Laupäevane Kuller), jutt «Pudelist leitud käsikiri» (MS. Found in a Bottle; ek 1955) võitis teise nädalalehe, Baltimore Saturday Visitori (Baltimore’i Laupäevane Külaline) jutuvõistluse, pälvis 50-dollarilise peapreemia ning ilmus oktoobris 1833, pannes aluse kirjaniku populaarsusele. Ahvatlevate auhindadega jutuvõistlused ja muud konkursid said hiljem ka Gernsbacki ajakirjade juures kindlaks elemendiks.
Illustratsioon jutule «Kellegi Hans Pfaali erakordne seiklus».
Peatselt kolis Poe Richmondi Virginias ning hakkas oma tekste avaldama kuukirjas Southern Literary Messenger (Lõuna Kirjanduslik Sõnumitooja), mille 1835. aasta juuninumbris ilmus üks ta tuntumaid SF-jutte «Kellegi Hans Pfaali erakordne seiklus» (The Unparalleled Adventure of One Hans Pfaal), mille kangelane reisib õhupalliga Kuule. Detsembris 1835 võttis Poe üle väljaande toimetamise ning tema esseed, artiklid ja jutud hakkasid seal regulaarselt ilmuma. Arvatakse, et just selle tulemusel seitsmekordistus ajakirja tiraaž kiiresti. Kuigi Poe läks peagi tülli väljaande omanikuga ning lahkus toimetajakohalt, hakkas 1837. aasta alul seal siiski järjeloona ilmuma ta vahest olulisim SF-tekst, romaan «Arthur Gordon Pymi lugu» (The Narrative of Arthur Gordon Pym of Nantucket, eesti keeles 1936. aastal, mõistagi Johannes Aaviku tõlkes).
Edgar Allan Poe
Järgneva tosina aasta jooksul jätkas Poe oma loomingu avaldamist erinevates ajakirjades ja ajalehtedes, samal ajal hakkas Uus-Inglismaa ja New Yorgi kirjanduslikes ajakirjades ilmuma ka Nathaniel Hawthorne’i jutte, mis ei ole nii olulised vast teadusliku fantastika seisukohast, küll aga on seda õuduskirjanduse ajaloos. Poe ei elanud piisavalt kaua, et jõuda ära näha selliste oluliste ameerika kirjanduslike ajakirjade nagu Harper’s New Monthly Magazine (Harperi Uus Kuukiri), Putnam’s Monthly (Putnami Kuukiri) ja Atlantic Monthly (Atlandi Kuukiri) teke. Harper’sist sai olulisim ameerika ajakiri, selle tiraaž kasvas 1860. aastaks 200 000 eksemplarini ning hiljem, kui 1870. aastal hakkas ilmuma selle peamine rivaal Scribner’s Monthly (Scribneri Kuukiri), olid just need kaks väljaannet George Newnesile peamiseks eeskujuks The Strand Magazine’i loomisel.
Illustratsioon jutustusele «Tellistest Kuu».
Harper’s avaldas tihti järgmise olulise ameerika SF-juttude autori Fitz-James O’Brieni tekste, millest tuntuim on ehk klassikaline nähtamatu olendi lugu «Mis see oli?» (What Was It?) märtsis 1859. O’Brieni kõige kuulsam ulmejutt on aga Atlantic Monthly’s jaanuaris 1858 ilmunud «Teemantlääts» (The Diamond Lens), mis on üks esimesi submikroskoopilise elu käsitlusi. Samas ajakirjas ilmusid Edward Everett Hale’i jutustused «Tellistest Kuu» (The Brick Moon; 1869) ja «Elu tellistest Kuul» (Life in the Brick Moon; 1870), milles kirjeldati Maa esimest kunstlikku tehiskaaslast.
Sedasorti lood tõstsid reeglina neid avaldanud ajakirjade loetavust ja ulmest sai ameerika ajaviitekirjanduses märksa varem loomulik alaliik kui Briti saartel ja mandri-Euroopas. Ameerika avastamis- ja leiutamisvaimuga sobis ulmekirjanduse idee loomulikumalt kokku, nii teaduslik-tehnilise arengu ja avastuste kui ka sotsiaalsete ja ühiskondlike muutuste uurimise mõttes. Sestap pole ka ime, et just Ameerikas võis utoopiaühiskonda kujutav tekst meeletult populaarseks saada. Nii läkski, kui 1888. aastal avaldas Edward Bellamy romaani «Vaadates tagasi, 2000–1887» (Looking Backward, 2000–1887), mis räägib unetuse käes vaevlejast, kes pannakse hüpnoosiga magama, nii et ta ärkab alles aastal 2000, ärkab sotsialistlikusse utoopiasse, mida autor põhjalikult kirjeldab.
Bellamy tekstil oli omas ajas tohutu mõju – seda lugesid poliitikud ja sotsiaalsete reformide eestvõitlejad, Ameerikas asutati Bellamy utoopiaühiskonna kirjelduste järgi mitmeid kommuune. Teksti mõjust hilisemale ulmekirjandusele pole vaja rääkidagi – esimesena meenub H. G. Wellsi «Kui magaja ärkab» (When the Sleeper Wakes; 1899), milles on kujutatud alternatiivset kapitalistlikku düstoopiaühiskonda.
Kuid oma mõju avaldas Bellamy tekst ka ajakirjamaastikule. 1868. aastal San Franciscos asutatud The Overland Monthly (Maismaa Kuukiri) avaldas vastuseks Bellamy romaani tekitatud furoorile juunis 1890 erinumbri pealkirjaga «Kahekümnenda sajandi number», mis koondas jutte ja artikleid, mis käsitlesid lähima kahe sajandi ulatuses tulevikku, muu hulgas ilmus seal ka ühe Kurd Laßwitzi jutu tõlge. Tegu oli esimese täielikult tuleviku prognoosidele pühendatud ajakirjanumbriga ning ilmus see ligi kolm aastakümmet varem, kui britid oma Pears’ Annualiga sama kaugele jõudsid.
Enne esimeste pulpajakirjade tekkimiseni jõudmist tuleb lühidalt vaadelda veel ühte tüüpi publikatsioone, mis selle nähtuse tekkesse oma panuse andsid.
2
1860. aastal hakkasid vennad Erastus ja Irwin Beadle välja andma kollaste kaantega (siit ka nimetus «kollane kirjandus») lühiromaanide sarja, mida kaubastasid reklaamlausega: «dollarit väärt romaan kümne sendi eest». Peagi kasvas sellest välja termin «kümnesendiromaan» (dime novel). Inglismaal oli paar aastakümmet varem tekkinud oma analoogiline klassikalise odava kollase massikirjanduse fenomen – nn. «kohutavad pennilised» (penny dreadfuls). Esimesed kümnesendiromaanid kujutasid Ameerika rajamaapioneeride seikluslikku elu, kuid peatselt hakkas kümnesendiromaane ilmuma kõikvõimalikes ajaviitekirjanduse žanrites, mida põnevamad ja sensatsioonilisemad, seda parem. Sedasorti õhukeste romaaniseeriate formaat oli kõige menukam 1870ndatel ning nende kuulsamaid kirjastajaid vendade Beadle’ite kõrval oli Frank Tousey. Tüüpilised kümnesendiromaanid olid tänapäeva mõistes taskuformaadis pehmekaanelised umbes 100-leheküljelised raamatukesed, mis ilmusid kord nädalas. Hiljem ilmus kümnesendiromaane ka näiteks tänapäeva ajakirjaformaadis (mõned cm A4-st suurem formaat) 32-leheküljelistena.
Esimeseks teaduslik-fantastiliseks kümnesendiromaaniks peetakse 1868. aastal sarjas Beadle’s American Novels (Beadle’i Ameerika Romaanid) ilmunud Edward S. Ellise teost «Preeria auruinimene» (The Steam Man of the Prairies). Ellis oli viljakas Fenimore Cooperi laadis rajamaa-lugude autor ning populaarsete ajalooülevaadete ja biograafiate kirjutaja. Tema romaani näol on ühtlasi tegu ühe esimese nn. edisonaadiga. Edisonaad on moodne termin, mille võttis 1993. aastal robinsonaadi eeskujul kasutusele John Clute, tähistamaks noortest leiduritest ja nende leiutistest rääkivaid tekste.
Ellise romaanist ilmus järgneva 35 aasta jooksul erinevates romaaniseeriates kuus kordustrükki ning nende menust innustust saanuna palkas Tousey 1876. aastal Harold Coheni nimelise kirjamehe Harry Entoni varjunime all kirjutama analoogilisi lühiromaane. Nii ilmuski Tousey’le kuuluvas noortele mõeldud jutulehes The Boys of New York (New Yorgi Poisid) veebruarist aprillini 1876 «Frank Reade ja tema tasandike auruinimene» (Frank Reade And His Steam Man of the Plains). Kui Ellise romaani peategelaseks oli teismeline kääbusest leidur Johnny Brainerd, kelle leiutiseks oli siis aurujõul töötav polüfunktsionaalne robot, mille abil Brainerd ja ta sõbrad paljudest rasketest olukordadest pääsesid ning kurikaelu võitsid, siis Entoni kangelane oli New Yorgi teismeline leidur Frank Reade, kes samuti leiutas hiiglasliku inimese-kujulise aurumasina, mille koos sõpradega Missouri tasandikele viis, kus siis erinevaisse seiklustesse satuti. Romaan saavutas samuti suure populaarsuse ning Enton kirjutas sellele mitu järge, mis samas ajalehes ilmusid.
Sedasorti kirjanduse tuntuimaks vorpijaks sai siiski Kuuba päritolu noor brooklynlane Luis Philip Senarens, kes võttis oma lugude kangelaseks Reade’i poja Frank Reade juuniori, esimene selle kangelase seiklustest rääkiv lugu «Frank Reade juunior ja tema imepärane aurumasin» (Frank Reade Jr. And His Steam Wonder) ilmus The Boys of New Yorki veergudel 1882. aasta veebruarist aprillini, kuid juba järgmise romaaniga astus Senarens, kes avaldas oma tekste Noname’i varjunime all (mis kuuluski Tousey kirjastusele), aurumasinate ajast elektriajastusse. Augustist oktoobrini samal aastal ilmus samas lehes järjeloona «Frank Reade juunior ja tema elektriline laev» (Frank Reade Jr. And His Electric Boat). Reade’i erinevad leiutised muutusid iga uue tekstiga üha pöörasemaks, seiklused üha dramaatilisemaks ning lugejate ootusärevus aina kasvas. Enam ei piirdutud aurujõul töötava humanoidse robotiga, nüüd figureerisid Senarensi tekstides juba elektrijõul töötavad õhu- ja allveelaevad, samuti erinevate loomade kujuga elektrilised ja aurujõul töötavad robotid, rääkimata pisemaist leiutistest.
Tousey algatas ka uue kangelasega jutusarja, mida suures osas kirjutas ikka Senarens, poiss-leidur Jack Wrighti esimene seiklus «Jahtides uppunud aaret» (Hunting for a Sunken Treasure) ilmus sarjas The Boys’ Star Library (Poiste Tähtraamatukogu) juulis 1891. Kokku ilmus 1896. aastani 121 Jack Wrighti seiklusi kirjeldavat lühiromaani.
Frank Reade’i tsükli meeletust edust tiivustatuna võttis kirjastaja Frank Tousey ette ajaloolise sammu. Ta asutas esimese nädalas korra ilmuva kümnesendiromaanide seeria, mille teemaks olid eksklusiivselt nn. leiutaja-lood ehk meie mõistes varane ulmekirjandus. Nädalas korra ilmuva Frank Reade Library (Frank Reade’i Raamatukogu) esimene number ilmus 24. septembril 1892 ning see oli 32-leheküljeline umbes ajakirja Akadeemia formaadis väljaanne. Kuigi igas numbris ilmus enamasti üks lühiromaan või jutustus, oli see siiski ajaloo esimene regulaarselt ilmunud ulmekirjanduse sariväljaanne. Selles sarjas ilmusid nii kordustrükid juba ajalehtedes ja teistes kümnesendiromaani-seeriates ilmunud tekstidest kui ka uued lood, peamiselt oli nende autoriks ikka Senarens.
Sari jäi nädalas korra ilmuma kuni 1897. aasta veebruarini ning jätkas siis kaks korda kuus ilmumist kuni augustini 1898. Kokku ilmus selle aja jooksul 191 köidet, mis sisaldasid 183 erinevat Frank Reade’i seiklust.
Vanema ulme spetsialist Everett F. Bleiler andis aastail 1979–1986 kümnesse köitesse koondatult välja kõik need 191 vihikut. Originaalseid kümnesendiromaane on tänapäeval säilinud märksa vähem kui pulpajakirju, kuna neid trükiti veel palju kehvema kvaliteediga paberile ning need pole ajahambale lihtsalt vastu pidanud. Samuti on neisse suhtutud üsna hoolimatult, kuna nende sisu pole peetud säilitamist väärivaks.
Selles mõttes on see ju ka tõsi, et juba omal ajal tekitasid Frank Reade’i seiklused ja teised kümnesendiromaanide sarjad lapsevanemates ohtralt meelehärmi, kuna tegid nende hinnangul tõsist kahju laste haridusele. Tänapäeval on need enam kui saja aasta vanused tekstid üsna kole lugemine: esiteks olid need mõeldud peaasjalikult teismelistele poistele, mis tähendab, et need olid kirjutatud äärmuslikult lihtsas ja primitiivses stiilis, teiseks olid need isegi oma aja moraalinormide seisukohast üsna piiripealne kraam, kuna neis väljendati ilma häbitundeta kõiki tollaseid eelarvamusi ja hirme. Ameerika päriselanikke langes noorte leidurite ja nende imemasinate läbi neis tekstides ikka kümnete ja sadade kaupa, hävitati terveid indiaani külasid. Hiljem, kui indiaanlased said hävitatud, pöördus see varjamatu rassiline sadism juba neegrite, iirlaste, mehhiklaste ja juutide vastu.
Kui esimeste leidurilugude tegevus toimus pea alati Metsikus Läänes, kus vaenlase rollis olid maa põliselanikud, siis hiljem hakkas neisse kümnesendiromaani seeriatesse üha tihemini ära eksima ka nn. kadunud maailma tüüpi lugusid, lihtsalt geograafilisi seiklusjutte tegevuspaikadega teistel kontinentidel jmt. Seejärel lisandusid õhu- ja allveesõja motiivid. Aegajalt sattusid noored leidurid ka poolustele või maakera sisemusse, ajas kaugele minevikku või tulevikku, võõrastele planeetidele või teistesse dimensioonidesse.
Täites oma isa soovi andis Tousey poeg Sinclair Tousey oktoobrist 1902 kuni augustini 1904 välja Frank Reade Weekly Magazine’i (Frank Reade’i Nädalaajakiri), mis avaldas eranditult kordustrükke. Igatahes olid need sadakond ilmunud numbrit oma vormilt juba stiilipuhas ajakiri, mis oli keskendunud vaid leiduri-lugudele.
Lisaks Tousey kirjastuse noorte leiutajate sarjadele Frank Reade’ist ja Jack Wrightist tekkisid sarnased tsüklid ka konkureerivate kirjastuste juures. Kirjastuse Street & Smith palgal olnud kirjanik Philip Reade avaldas 1891–1892 kümmekond jutustust Tom Edison juuniori (kes ei olnud kuulsa leiutaja sugulane) seiklustest. Need peamiselt Street & Smithi kümnesendiromaanide seerias The Nugget Library (Kullakamaka Raamatukogu) ilmunud lood olid nii kirjandusliku taseme, süžee keerukuse, karakteriehituse kui ka rassiliste eelarvamuste poolest märksa täiskasvanulikumad kui Reade’i ja Wrighti sarjade tekstid, kuid võrreldavat kultuurilist mõju nad ühiskonna kollektiivsele teadvusele ei avaldanud.
Kui kõiksuguste aurumasinate ja elektriliste leiutiste osas said kümnesendiromaanid kindlasti peamiselt inspiratsiooni Jules Verne’i loomingust, siis faktiks jääb, et omakorda hilisemat ulmekirjandust mõjutasid ka need pea eranditult üsna kehvakvaliteedilised tekstid. Nii näiteks on uurijad leidnud ühe Frank Reade’i seikluse, mis üsna kindlasti oli Arthur Conan Doyle’i jaoks inspiratsiooniallikaks «Kadunud maailma» kirjutamisel. Samuti on Tom Edisoni loos «Tom Edison juuniori elektriline mereämblik» (Tom Edison Jr.’s Electric Sea Spider; 1892) nähtud nn. kollase ohu esimest kirjeldust ja hilisemate Sax Rohmeri dr Fu Manchu tsükli ning selle lugematute kloonide eelkäijat.
Ning kuna kümnesendiromaanid ja edisonaadid olid suunatud vaat et eksklusiivselt teismelistele poistele, pole ime, et see fenomen aitas panna aluse ka kogu hilisemale seikluslikule noortekirjandusele. Tuntuim näide sellisest muutusest ja arengust on vahest kirjastaja Edward T. Stratemeyeri kirjastuse Stratemeyeri Sündikaat väljaandel 1910. aastal ilmuma hakanud poissleidur Tom Swift juuniori seikluste sari, mis klassikalisest kümnesendiromaanist ja edisonaadist välja kasvanuna muutus läbi mitmete reinkarnatsioonide 20. sajandi keskel tavaliseks ja vast kõige tüüpilisemaks noortekirjanduseks, mahtudes kord seikluskirjanduse, kord jälle ulmekirjanduse alla. Igatahes võis hilisemate Swifti seikluste puhul selgelt näha selle 19. sajandi lõpu edisonaadist pärit juuri. Muide, Tom Swifti seikluste sari ilmub Ameerikas tänaseni välja.
Joonistus hilisema perioodi Tom Swift juuniorist.
3
Frank A. Munsey
Pulpajakirjade eelkäijaks pole tegelikult The Argosy, vaid Munsey’s Magazine (Munsey Ajakiri). Maine’ist pärit kirjastaja Frank Andrew Munsey oli kolinud New Yorki, kus ta hakkas 1882. aasta detsembris välja andma korra nädalas ilmuvat lastele mõeldud jutulehte The Golden Argosy. Väljaanne oli edukas, kuid Munsey huvi lasteajakirjade turu vastu, kus domineerisid teised nimetused, kadus ning ta otsustas oma väljaande täiskasvanute turule üle viia. Seetõttu kaotas ta ajakirja nimest sõna «kuldne», mis oli tollal populaarne täiend lasteajakirjade nimedes, viidates kuldsele lapsepõlvele.
1888. aasta detsembrist saigi ajakirja nimeks lihtsalt The Argosy, kuigi noortele mõeldud jutud sealt veel kohe ei kadunud. Seepeale panigi Munsey veebruaris 1889 täiskasvanute turu testimiseks käima ajakirja Munsey’s Magazine. See oli Scribner’si järgi loodud klantsajakiri, milles olid peamiselt seltskonnaelu puudutavad lood ja väga vähe ulmet või seiklusjutte. Algselt klantspaberil ajakirja hakati aastate möödudes trükkima odavale raamatupaberile.
Ajakirja The Argosy esimene pulppaberil ja -formaadis number.
Igatahes müüs see hästi ning Munsey otsustas ka The Argosy kuukirjaks muuta ning detsembrist 1896 hakkas see ilmuma madalamakvaliteedilisele ning puidukiulisele nn. pulppaberile trükitult, mida kasutati ka tema päevalehe Daily Continent (Kontinent Täna) trükkimiseks. Seda numbrit loetaksegi ajalooliselt esimeseks täiskasvanuile mõeldud seikluskirjandusele keskenduvaks pulpajakirjaks. See ilmus klassikalises pulpajakirja formaadis 17,5X20 cm, mis oleks Eestist analoogi otsides siis ulmeajakirja Reaktor jutukogumiku «Tuumahiid» formaat, kui lisada sellele 1 cm kõrgust ja 1 cm laiust.
Tolles The Argosy esimeses pulpnumbris ilmus ka üks ulmejutt, Charles H. Palmeri pala «Kodanik 504» (Citizen 504; 1892), mis oli paar aastat varem ilmunud Munsey’s Magazine’is. See kirjeldas Edward Bellamy’ist inspireerituna 23. sajandi rangelt ühtlustatud düstoopilist ühiskonda. Igatahes ilmus ajakirjas algusaegadel ulmejutte pigem napilt, aasta jooksul 5–6 lühijuttu või järjejuttu.
Ulmeajakirjade ajalood nimetavad sel kohal tavaliselt ära veel ühe ajakirja nime, kuid tegelikult ei ole ajakirjast The Black Cat (Must Kass) siinkohal põhjust väga pikalt rääkida. The Black Cat hakkas Herman Umbstaetteri kirjastamisel ja toimetamisel ilmuma oktoobris 1895 suures kümnesendiromaanide formaadis (22X33 cm) ning läks pulpformaati alles 1913. aastal. Ajakirja nime tõttu ja teatavate sarnaste joonte pärast hilisema Weird Talesiga on ajakirjas hakatud ekslikult nägema tolle legendaarse kummalist õuduskallakuga veidrat proosat avaldanud väljaande ideelist eelkäijat, mis pole tegelikult päris täpne hinnang, kuna The Black Cat avaldas piisavalt palju ilma igasuguse fantastilise elemendita tekste. Seda ekslikku muljet on kindlasti aidanud toita fakt, et Clark Ashton Smith avaldas selles väljaandes oma esimesi tekste, aga ajakirja kuulsaim materjal on ilmselt Jack Londoni debüütjutt «Tuhat surma» (A Thousand Deaths) mais 1899, milles teadlasel õnnestub surnukeha mitmeid kordi ellu äratada. The Black Cati juttude puhul oli tihti tavaks jätta müstiline ja justkui fantastiline juhtum lahti seletamata – asjadel võis olla ratsionaalne seletus, aga võis ka mitte…
Üksikuid varaseid SF-jutte ajakirjas siiski ilmus. Burt Leaston Taylori ja Edward Wardi «Tulekoopad» (The Caves of Fire) maist 1898 räägib võimsast mikroskoobist, mille abil avastatakse subatomaarne maailm, Frank Bailey Millardi «Veealune maja» (Underwater House) märtsist 1899 kirjeldab televisiooni leiutamist, Elizabeth Bellamy «Ely automaatne majapidajanna» (Ely’s Automatic Housemaid) detsembrist 1899 on lõbus lugu majapidamisrobotitest, Katherine Kipi «Mu nähtamatu sõber» (My Invisible Friend) veebruarist 1897 tegeleb üsna H. G. Wellsi vaimus nähtamatuse teemaga, Charles E. Mixeri «Magude ümberasetamine» (The Transposition of Stomachs) aprillist 1900 on üks varasemaid organisiirdamise lugusid ning Newton Newkirki jutu «Inimkameeleon» (A Human Chameleon) oktoobrist 1900 peategelane suudab ümbruskonnaga üheks sulanduda, ennustades nõnda ette 1930ndate superkangelaste lugusid.
Kõik need autorid olid aga isegi tolle aja ulmemaastikul üpriski juhukülalised. Kuid The Black Cat avaldas siiski kahe kirjamehe tekste, kes tegid hiljem kaastöid ka pulpulmeajakirjadele. Need olid Frank L. Pollock ja Don Mark Lemon. Lemoni jutus «Doktor Goldman» (Doctor Goldman) detsembrist 1900 saab patsient koos koesiirdamisega endale ka surnud mehe mälestused, loos «Pruut ülimas» (A Bride in Ultimate) maist 1903 satub naisterahvas välgutabamuse tagajärjel vangi hiiglasliku teemantkristalli sisse ning «Unustamise häärber» (The Mansion of Forgetfulness) aprillist 1907 kirjeldab kiiri, mis suudavad hävitada mälu.
Pollocki «Nähtamatus linnas» (The Invisible City) septembrist 1901 suudab teadlane terve linna maailma eest hüpnoosi abil ära peita, luues illusiooni järvest. Jutus «Pilvelõhkuja B-korteris» (The Skyscraper in B Flat) tekitatakse ühe kindla vibratsiooniga selline resonants, millel on hävitav toime. Pollocki sulest on ka pärit üks varase The Argosy tugevamaid SF-jutte, wellsilik maailmalõpulugu «Lõpp» (Finis) juunis 1906.
Viimane silmapaistev ulmejutt selles ajakirjas oli augustis 1915 ilmunud Harry Stephen Keeleri hiljem Amazingus uuesti avaldatud «John Jonesi dollar» (John Jones’s Dollar), mille tegevus toimub 3221. aastal, mille tehnoloogilisi imesid üksjagu kirjeldatakse, kuigi loo põhifookus keerleb pangakonto ümber, mis on põlvest põlve edasi pärandunud ja vaikselt intresse kogunud, nii et tulevikus võib sellel oleva raha eest terve Päikesesüsteemi ära osta.
Robert W. Chambers
Kui 19. sajandi lõpus ei olnud ulme ennast pulpajakirjades veel korralikult sisse seadnud, siis klantsajakirjades leidus seda isegi rohkem – peamiselt tänu H. G. Wellsi romaanide järjejuttudena avaldamisele. Aga Harper’s Monthly (Harperi Kuukiri) avaldas 1897. aasta juunist novembrini järjejutuna ka Frank R. Stocktoni romaani «Sardise suur kivi» (The Great Stone of Sardis), mille tegevus toimub 20. sajandi keskpaigas, loos on kirjeldatud rohkelt tulevikuühiskonna imesid ja leiutisi, allveelaevaga sõidetakse põhjapoolusele, reis maakera südamesse paljastab aga, et planeedi keskmes on hiiglaslik teemant. Pisut teaduslikumat reisi läbi planeedi pakkus Gernsbacki ajakirjadestki tuntud Clement Fezandié oma jutustuses «Läbi maakera» (Through the Earth) 1898. aasta jaanuarist aprillini ajakirjas St. Nicholas Magazine (Püha Nikolause Ajakiri). Ajakirjas Cosmopolitan (Maailmakodanik) kirjeldas Robert W. Chambers loos «Huvipakkuv küsimus» (A Matter of Interest) 1897. aasta juuni- ja juulinumbrites dinosauruse elluäratamist, loos «Sadamakapten» (The Harbor-Master) ajakirjas Ainslee’s Magazine (Ainslee Ajakiri) augustis 1899 näeme mereinimesi.
Sajandivahetuse paiku hakkas aga varane SF-jutt üha enam klantsajakirjadest kaduma ning üha rohkem figureerima odavates pulpajakirjades. 1902. aastaks ilmus igas ajakirja The Argosy numbris vähemalt üks teadusliku spekulatsiooni või fantastika valda kuuluv jutt. Pulpajakirjades leidsid oma koha kaks täiesti erinevat tekstitüüpi: teaduslikke spekulatsioone ja tehnoloogilisi avastusi kirjeldavad lood hakkasid ilmuma kõrvuti kümnesendiromaanide traditsioonist pärit sensatsioonilisi ja fantastilisi seiklusi pakkuvate tekstidega.
Kui esimest tüüpi tekstid olid sageli humoorikas või teadlase vaatenurgast äprduvas võtmes ning neid ohtraid lugusid sobib siinkohal näitlikustama ehk Howard R. Garise professor Jonkini bioloogiaalaste eksperimentide sarja esimene tekst augustist 1905 «Professor Jonkini inimsööja-taim» (Professor Jonkin’s Cannibal Plant), siis teist tüüpi tekstid pretendeerisid üldiselt ikka tõsiseltvõetavusele.
Esimene tuntuim sedasorti kirjanduse looja pulpajakirjades oli kümnesendiromaani kogemusega kogenud kirjamees William Wallace Cook, kes avaldas perioodil 1903–1912 The Argosy’s kümmekond pikemat teksti, millest märkimist vääriks ehk ajarännulugu «Edast-tagasireis aastasse 2000» (A Round Trip to the Year 2000) juulist novembrini 1903, milles on kujutatud tulevikku, kus ainsaks tööjõuks on robotid, planeetidevaheline seikluslugu «Triivides tundmatus» (Adrift in the Unknown) detsembrist 1904 kuni aprillini 1905 ning «Kaheksas ime» (The Eighth Wonder) novembrist 1906 kuni veebruarini 1907, milles teadlane, kelle kelle leiutised rahvusvahelised naftakartellid on röövinud, asub omakorda kahe võimsa elektromagneti abil kokku varastama kogu maailma elektrit, põhjustades selle käigus Maa telje nihkumise.
Bob Davis
Ulme tähtsus kasvas, kui Munsey hakkas 1905. aasta jaanuarist lisaks The Argosy’le välja andma jutuajakirja The All-Story (Ainult Jutud), mille toimetajaks sai legendaarne Robert H «Bob» Davis. Just tema toimetajakäe all hakkas pulpulme selles ajakirjas jõudsalt arenema. Üks ta esimesi silmapaistvaid samme oli Garrett P. Servissi lühiromaani «Kuumetall» (The Moon Metal) taasavaldamine ajakirja 1905. aasta mainumbris. Serviss oli ajakirjanik, kirjanik ja teaduse populariseerija ning ühe New Yorgi ajalehe reporterina palgati ta kirjutama järge seal väljaandes suure menuga ilmunud H. G. Wellsi «Maailmade sõjale» (The War of the Worlds; 1897, ek 1995). Servissi «Edisoni Marsi-vallutus» (Edison’s Conquest of Mars; 1898) kirjeldas, kuidas legendaarne ameerika leidur Thomas Alva Edison arendab välja antigravitatsiooni seadme ning ehitab suure laevastiku, mille abil võidetakse marslasi.
«Kuumetallis» tuuakse mateeriaülekandjaga Kuult Maale uus metall artemiisium, mis hakkab finantsmaailmas asendama kulda. Servissist sai Munsey ajakirjade regulaarne kaastööline ning ta tekstid said väga populaarseks. «Kosmiline Kolumbus» (A Columbus of Space) The All-Story’s jaanuarist juunini 1909 jutustab leidur Edmund Stonewallist, kes avastab aatomienergia saladuse, ehitab kosmoselaeva ning sõidab Veenust uurima. «Taevapiraat» (The Sky Pirate) järjekordses uues Munsey kirjastuse ajakirjas The Scrap Book (Väljalõigete Album) aprillist septembrini 1909 oli julesverne’ilik seiklus meisterkurjategijast ja tema õhulaevast Kameeleon. Ilmselt Servissi tuntuim ja parim teos on «Teine veeuputus» (The Second Deluge), mis ilmus järjeloona juulist 1911 kuni jaanuarini 1912 järjekordses uues Munsey jutuajakirjas The Cavalier (Rüütel). Selles siseneb Maa hiiglaslikku veega täidetud udukogusse, mistõttu tabab planeeti uus üleilmne veeuputus. Teadlane Cosmo Versal, keda vaid vähesed uskusid, on seda ette näinud, ehitanud uudsest metallist oma «Noa laeva», millega päästab paar tuhat temasse uskunud inimest ning hulga loomariigi esindajaid.
Aastatel 1905 kuni 1911 avaldas The All-Story üle 60 teadusliku või fantastilise seiklusloo, The Argosy’s ilmus selliseid 50 ringis, The Cavalier’s 40 ning tosinkond veel The Scrap Bookis, seega avaldasid Frank A. Munsey ajakirjad selle lühikese aja jooksul kokku üle 150 ulmeteksti, hakkas tekkima oma kindel autorite ring, kellest olulisim oli kindlasti George Allan England, kes debüteeris juttudega juba 1905. aastal, kuid saavutas suurema tuntuse alles siis, kui hakkas romaane avaldama. Tema varastest tekstidest on ehk tähtsaimad «Muundamiste maja» (The House of Transmutation) The Scrap Bookis septembrist novembrini 1909, milles plastilise kirurgia abil proovitakse gorillat inimeseks muuta, kunstlikust südamest rääkiv «Klaassüdamega mees» (He of the Glass Heart) The Scrap Bookis mais 1911 ning «Vihaeliksiir» (The Elixir of Hate), mis räägib eliksiirist, mis muudab selle tarvitajat nooremaks, augustist novembrini 1911 The Cavalier’s.
Märkamatult olemegi jõudunud aastasse 1911, mis on oluline selle poolest, et nagu oleme juba varem vaadelnud, sisenes ulmejutte avaldavate ajakirjade turule noor Hugo Gernsback, kes hiljem ise väitis, et just sel aastal hakkas ta peas vaikselt kuju võtma eksklusiivselt SF-juttudele pühendatud ajakirja idee. Järgnevalt vaatamegi, kuidas arenes ulme edasi pulpajakirjades perioodil 1912–1926, ehk siis ajal, mil Gernsback eksperimenteeris ja katsetas ja jõudis lõpuks oma ulmeajakirja asutamiseni.
4
George Allan England
Ajal, kui Gernsback tegi fantastilist kirjasõna avaldades oma esimesi samme, oli pulpajakirjades kätte jõudnud sellise kirjanduse esimene kuldaeg. 1912. aasta jaanuaris avaldas George Allan England The Cavalier’s järjejutuna oma kuulsaima romaani «Pimedus ja koidik» (Darkness And Dawn), mille peategelased satuvad katastroofist räsitud tuleviku Ameerikasse, ning järgmisel aastal samas selle kaks järge. 1912. aastal ilmus Inglismaal The Strand Magazine’is aprillist novembrini järjejutuna Arthur Conan Doyle’i kuulsaim ulmeromaan ja tuntumaid nn. kadunud rassi alažanri esindajaid «Kadunud maailm». Ning samal aastal debüteeris ajakirjas The All-Story oma kahe kuulsaima romaani(sarja)ga Edgar Rice Burroughs. Veebruarist juulini ilmus The All-Story veergudel järjejutuna ta «Marsi kuude all» (Under the Moons of Mars), mille raamatupublikatsioon sai pealkirjaks «Marsi printsess» (A Princess of Mars, ek 1923) ning sama ajakirja oktoobrinumbris ilmus Burroughsi kuulsaim romaan «Tarzan – ahvide kasvandik» (Tarzan of the Apes, ek 1923).
Kirjanik ja tema loodud karakter: Edgar Rice Burroughs ja Tarzan (Glenn Morris).
1912. aasta olulisusest ulmes ja kõigist neist tekstidest olen ma aga põhjalikumalt kirjutanud Täheaja 11. köites «Viirastuslik rügement» ilmunud artiklis «Saja-aastased romaanid» ning Tarzani fenomenist Postimehe nädalalõpulisas AK 1. detsembril 2012 artiklis «Ahvide Tarzan, vanadel kirjaplankidel sündinud fenomen». Seetõttu pole Burroughsi loomingul siinkohal põhjust pikemalt peatuda.
Peatumata rohkem neil tekstidel, mainigem vaid ära, et lisaks Marsi- ja Tarzani-lugudele alustas Burroughs tõeliselt viljaka kirjamehena samal kümnendil veel mitu erinevat fantastilisi seiklusi pakkuvat teostesarja, olgu tegu siis maakera südames asuva kadunud maailma Pellucidari või Veenuse iidse tsivilisatsiooniga. Ka England jätkas menukate järjeromaanide avaldamist, millest olulisim on ehk «Lendav leegion» (The Flying Legion) ajakirjas The All-Story novembrist detsembrini 1919. Need kaks meest olid ka 20. sajandi teise kümnendi kõige menukamad pulpulme kirjanikud. Eelkõige just Burroughsi aga ka Englandi eeskujul hakkasid uued pulpautorid oma loomingus teaduslikke teemasid ja fantastilist elementi sulatama põneva seiklusliku vormi sisse, eristudes nii tugevalt samal ajal Gernsbacki ajakirjades ilmunud lugudest, mis olid ju kõigest kehvasti ilukirjanduseks maskeeritud teadusloengud ja -spekulatsioonid.
Nii, et kui Gernsbacki väljaannetes avaldasid oma loomingut tänaseks täielikku unustusse vajunud kirjamehed, siis Munsey ajakirjades kujunes välja oma fantastilist ja eksootilist seikluslugu viljelev autorkond, mille moodustasid Victor Rousseau, Charles B. Stilson, J. U. Giesy ning Austin Hall ja Homer Eon Flint. Kümnendi lõpus debüteeris uus ja võimas kolmik, kes jäi ulmet mõjutama mitmeks järgnevaks aastakümneks – Abraham Merritt, Murray Leinster ja Ray Cummings. Nende kirjanike looming oli harva teaduslik või kantud soovist ärgitada lugejaid mingite teaduslike spekulatsioonide üle arutlema, ei, nad viljelesidki eksootilistes tegevuskohtades seiklusjutte, mida rüütasid fantastilisse ja teaduslikku butafooriasse, kuid nende esmane eesmärk oli puhtalt meelelahutuslik.
Suuresti H. G. Wellsi loomingust ja ka Esimesest maailmasõjast mõjutatud olid inglase Victor Rousseau tekstid. Romaani «Silindri messias» (The Messiah of the Cylinder), mis ilmus Everybody’s Magazine’is (Igaühe Ajakiri) juunist septembrini 1917, ärkab pärast kunstlikku und 2017. aastal sotsialistlik-marksistlikus ühiskonnas, mille mootor on pööraselt arenev teadus. Peategelane asub seda ühiskonnakorda tagasi demokraatlikuks pöörama ning teose moraal peitub selles, et teaduse areng peab olema kontrolli all. Romaanis «Igaviku väesalk» (The Draft of Eternity), mis ilmus The All-Story 1918. aasta juuninumbrites, satuvad kaks arsti marihuaana abil tuhandete aastate kaugusele tuleviku Ameerikasse, mis on degenereerunud metslasühiskonnaks, kus ellujäänud valged on Aasiast pärit kollase rassi poolt orjastatud.
Ajakirjanik Charles B. Stilsoni kuulsaim teostetsükkel sai alguse Burroughsi Tarzani-lugudest inspireerituna ajakirjas The All-Story, kui selle 1916. aasta jaanuarikuu numbrites ilmus järjeloona ta «Lumeväljade Põhjanael» (Polaris of the Snows), triloogia avaromaan, mille kangelane nimega Põhjanael Janess kasvab üles üksinda Antarktikas, tappes juba lapsena paljakäsi jääkarusid (sic!) ning satub täiskasvanuna seiklema antiik-kreeklaste kadunud kolooniasse ning puutub kokku iidse Atlantise tsivilisatsiooni kõrgeltarenenud järeltulijatega.
Füsioterapeudist pulpkirjanik J. U. Giesy üks huvitavamaid tekste on kindlasti veebruarist märtsini 1914 ajakirjas The Cavalier ilmunud «Kõik oma maa eest» (All for His Country), mis kasutab tulevikusõja ja edisonaadi elemente: selle peategelane peab oma raadiumijõul töötava lennukiga sõda vaenulike jaapanlaste vastu, kes on maha põletanud Los Angelese. Giesy kuulsaim romaanisari, nn. Palose triloogia on jällegi tugevalt mõjutatud Burroughsi Marsi-sarjast. Triloogia ajakirjas The All-Story juulist augustini 1918 ilmunud avaromaani «Koeratähe karja Palos» (Palos of the Dog Star Pack) peategelane Jason Croft satub astraalsel tasandil Siiriuse süsteemi planeedile Palos, kus armub kohalikku printsessi ning satub üsnagi burroughsilikesse seiklustesse.
Erinevais pulpajakirjades väidetavalt enam kui 600 ilmunud jutu (peamiselt vesternid) autor Austin Hall on ulmemaastikul enim tuntud vast lühiromaaniga «Mässaja-hing» (The Rebel Soul) juunis 1917 The All Story Weekly’s ja selle järjeks oleva romaaniga «Lõpmatusse» (Into the Infinite) aprillist maini 1919 The All Story Weekly’s, mis segavad kokku ajarännu, vampirismi läbi saavutatud surematuse ja tuleviku superinimeste vihast motiveeritud kiirendatud arengu – neis teostes on näha Robert Louis Stevensoni «Kummalise loo dr Jekyllist ja mr Hyde’ist» (Strange Case of Dr Jekyll and Mr Hyde; 1886, ek 1981) teemade edasiarendust. Halli sulest on pärit ka jutustus «Mees, kes päästis Maa» (The Man Who Saved the Earth) The All-Story’s detsembris 1919, milles surev Marsi tsivilisatsioon saadab Maale kummalised kerad, püüdes nende abiga suuri maismaa- ja ookeanitükke planeedist eemaldada ja Marsile transportida, kuna viimane on kaotanud oma looduslikud ressursid. Üldiselt ongi hinnatud, et Hall kompenseeris oma üsna puist kirjutusoskust üpris pööraste ja fantastiliste ideedega.
Hall kirjutas tihti jutte kahasse Homer Eon Flintiga, keda The All-Story toimetaja Bob Davis pidas üheks oma talendikaimaks kaastööliseks. Enne pulpkirjaniku karjääri oli Flint filmistsenarist. Ta debüteeris jutuga «Planeediasukas» (The Planeteer) märtsis 1918 The All-Story’s, mis on üks oma aja tähelepanuväärsemaid kosmoselugusid, bellamy’liku tulevikuühiskonda kujutav tekst, milles üksik ränd-planetoid liigutab Maa oma gravitatsioonilisest asukohast Jupiteri orbiidile ning milles Saturn muudetakse uueks Päikeseks. Selle järjest «Konserveeritud saare kuningas» (King of Conserve Island) oktoobris 1918 The All-Story’s kujutatakse Jupiteri sotsialistliku ühiskonnakorra korrumpeerumist ja kokkukukkumist, mille põhjustavad reaktsioonilise kapitalistliku ühiskonna propagandarünnakud.
Hilisem raamatuväljaanne.
Kirjanik arendas oma tulevikuühiskondade kontseptsiooni edasi The All-Story’s ilmunud dr Kinney jutusarjas, mille nimikangelane läheb kosmoseavarusi uurima: «Surma isand» (The Lord of Death) mais 1919 käsitleb Merkuuri ühiskonda, «Elu kuninganna» (The Queen of Life) augustis 1919 Veenuse oma, «Devolutsionist» (The Devolutionist) juulis 1921 Kapella sootsiumit ning «Emantsipaatriks» (The Emancipatrix) septembris 1921 Arktuuruse oma. Kui Merkuuril on spencerlik tugevaimate ellujäämisühiskond, siis Veenusel jälle malthuslik elu alalhoidev sootsium. Kapellal on kujutatud ambivalentses võtmes toimivat heasoovilikku diktatuuri ning kaootilist anarhistlik-demokraatliku põrandaalust ühiskonda, Arktuurusel valitseb aga vähearenenud inimeste taruühiskond.
Flinti pulpajastu kirjutusstiil ei võimaldanud tal täiel määral realiseerida oma ideid ja huvi erinevate ühiskonnakorralduste vastu, kuid vähemasti võib ta loomingus näha mingeid karakterikujunduse algeid. Halli ja Flinti kuulsaim ühistöö – romaan «Pimetähn» (The Blind Spot) maist juunini 1921 The Argosy’s käsitleb melodramaatilises võtmes dimensioonidevahelise värava ja paralleelmaailmade teemat. Flinti surma 1924. aastal Oaklandi lähistel Californias ümbritseb tänini saladuseloor – ta moonutatud surnukeha leiti avarii teinud autost, lähedal olid ka laetud revolver ja kott suure rahasummaga, mistõttu ta surma seostati ühe hiljutise pangarööviga, kuid ainus reaalselt selle seoseni viinud tunnistaja ise ostus gängsteriks.
Loetletud tekstid on muidugi vaid üksikud näited nende viljakate autorite loomingust. Olgu paar üksiknäidet siinkohal veel ära toodud. 1904. aastal The Argosy’s debüteerinud naisautor Francis Stevens avaldas The All-Story’s aprillis 1917 loo «Luupainaja» (The Nightmare), mille peategelane satub sürrealistlikku kadunud maailma Vaikse ookeani saarel, mida asustavad veidrad ja ohtlikud elukad. Selles loos on nähtud teleseriaali «Kadunud» (Lost; 2004–2010) kauget eelkäijat.
Kirjandusklassik Nathaniel Hawthorne’i poeg, Ameerikas üsna tuntud kirjamees Julian Hawthorne, kes siiski elas terve elu oma isa tuntuse varjus, armastas viljeleda müstikasse ja okultismi kalduvat fantastilist proosat. Aga ta kontos on ka feministlikke utoopiaid, astraalseid kosmoserände, pikaune-lugusid, klubijutte ja kadunud maailma alažanrisse kuuluvaid seiklusi. Nii kujutabki «Pimeduse rahvas» (The Men of the Dark) augustis 1906 Metropolitan Magazine’is Andides sügaval maa-alustes koobastes elavat kadunud rassi, mis on põlvkondade jooksul pimedaks jäänud. Hawthorne’i kuulsaim traditsiooniline ulmetekst on kosmoseooperiks liigituv romaan «Kosmiline kurameerimine» (The Cosmic Courtship) novembrist detsembrini 1917 The All-Story’s. Loos kujutatud 2001. aasta tulevikuühiskonnas on kõik inimesed vabad, sugupooled võrdsed, maailm on tööstussaastest puhastatud ning vabrikud-tehased viidud sügavale maapõue. Kõigil inimestel on isiklikud antigravitatsioonilised vööd, mis võimaldab kõigil vabalt oma tahte järgi liikuda. Paraku pöörab lugu selle üsna gernsbackiliku tulevikuühiskonna kirjeldamise järel üsna okultistlikuks seikluslooks Saturnil. Kuid kindlasti oli seegi tekst näiteks sellest, kuidas pulpajakirjad avaldasid kirjanduslikult tasemelt Gernsbacki ajakirjades ilmunuga võrreldes märksa täiskasvanulikumaid teoseid.
Lisaks neile varaseile pulpkirjanikele debüteeris 1910ndate lõpus aga kolmik, kellest said tõeliselt mõjukad ulmeautorid. Novembris 1917 debüteeris The All-Story’s jutuga «Läbi loheklaasi» (Through the Dragon Glass) Abraham Merritt, kellest peagi sai kõige mõjukam ulmeajakirjade eelse perioodi pulpulme autor Edgar Rice Burroughsi ja George Allan Englandi kõrval. Tema populaarsusele panid aluse juunis 1918 The All-Story’s ilmunud «Kuutiik» (The Moon Pool) ning selle järg «Kuutiigi vallutamine» (The Conquest of the Moon Pool), mis ilmus samas ajakirjas veebruarist märtsini 1919.
A. Merritt
Need lood nagu ka suurem osa Merritti hilisemast loomingust on nn. kadunud maailma alažanri klassikaline näide. Vaikse ookeani saare maa-alusest basseinist avastatakse iidne ja ohtlik koletis, kuid see on alles selle keeruka ja melodramaatilise evolutsiooni erinevaid arengumudeleid vaagiva süžee algus. Teaduslik taust Merritti loomingus oli praktiliselt olematu, kuid need ja järgnevad lood olid kirjutatud autorile ainuomases eksootilises ja ekstravagantses stiilis, millest aimus mingi võõra ja kauge maailma hingust. Merritti kadunud maailmad ja rassid olid märksa fantastilisemad kui Burroughsi omad, igatahes said neist kümnekonnaks aastaks kõige populaarsemad ajaviitemaailmad ning kulus veel kümmekond aastat, enne kui nende kirjutatut hakati 1940. aasta paiku pidama vanamoodsaks.
Murray Leinster
William Fitzgerald Jenkins oli juba 19-aastasena 1915. aastal alustanud pulpkirjaniku karjääri ning avaldanud seejärel ka mõningaid kõige laiemas tähenduses fantaasiakirjanduseks liigituvaid tekste, kuid tema ulmedebüüdiks loetakse üsna üksmeelselt veebruari 1919, kui ajakirjas The Argosy ilmus Murray Leinsteri nime all ta jutt «Põgenev pilvelõhkuja» (The Runaway Skyscraper), milles on kujutatud ajas minevikku sööstvat kõrghoonet. Leinsterist sai sõdadevahelise perioodi üks mõjukamaid ulmekirjanikke, kuid silmapaistvaid ja auhinnatud tekste avaldas ta kuni 1950ndate lõpuni välja – meenutagem kasvõi 1956. aasta Hugo auhinna võitnud jutustust «Uurimismeeskond» (Exploration Team), mida kõik huvilised saavad eesti keeles lugeda Ain Raitviiru kokku pandud kultusantoloogiast «Lilled Algernonile» (1976).
Hinnanguliselt umbes 750 erineva pikkusega lugu avaldanud Raymond King Cummings debüteeris The All-Story’s märtsis 1919 looga «Tüdruk kuldses aatomis» (The Girl in the Golden Atom), mis kujutab suurust muutva droogi abil enese väikseks muutnud tegelase seiklusi mikroskoopilises maailmas. Subatomaarsetest maailmadest oldi ka varem kirjutatud, aga just Ray Cummings arendas selle lootüübi täiuseni ning muutis moevooluks. Ühtlasi sai sedalaadi lugudest ka ta enda loomingu kaubamärk. Cummingsi populaarsus piirdus sõdadevahelise perioodiga, tänapäeval tundub ta üsna puine ja väga ühe valemi järgi treitud jutulooming üpris tüütu lugemine.
5
Pulpajakirjade maastikul leidsid aga kirjeldatud aastail aset olulised arengud. Kui jaanuaris 1912 andis Munsey kirjastus välja viite erinevat ajakirja, kus ilmus erinevas mahus fantastilist kirjasõna (Munsey’s Magazine, The Argosy, The All-Story, The Scrap Book ja The Cavalier), siis edasi hakkas kirjastaja eri põhjusil väljaandeid ühendama. Jaanuaris 1912 ühendati The Scrap Book The Cavalier’ga (mis oli 1908. aastal õigupoolest 1906. aastal asutatud The Scrap Bookist eraldumise läbi välja kasvanud) ajakirjaks The Cavalier Weekly (Rüütli Nädalakiri). Mais 1914 ühendati see väljaanne omakord The All-Story’ga ning ilmuma hakkas The All Story Cavalier Weekly (Ainult Juttude Rüütli Nädalakiri), 1915. aasta mais jäi ajakirja nimeks All-Story Weekly (Ainult Juttude Nädalakiri).
Munsey kirjastuse väljaannetest ulmekirjanduse mõttes olulisim oli aastail 1905–1914 kuukirjana ilmunud The All-Story, mis muudeti pärast The Cavalier’ga ühendamist nädalakirjaks ning jäi selleks juulini 1920, mil väljaanne ühendati The Argosy’ga, mis oli septembrini 1917 ilmunud samuti kuukirjana. 1917–1920 ilmus see nädalas korra nime all Argosy Weekly, alates juulist 1920 ilmus kuni oktoobrini 1929 korra nädalas ajakiri Argosy All-Story Weekly. Siis ühendati sellega Munsey’s Magazine ning ilmuma hakkas kaks ajakirja: Argosy Weekly ja All-Story Love Tales. Ulme seisukohalt on läbi 1930ndate neist oluline vaid esimene nimetus, mis muudeti jälle kuukirjaks 1942. aasta mais. Kuigi Argosy sel perioodil enam ulmet ei avaldanud ning meid ei huvita, mainigem ära, et see 1882. aastal alguse saanud ajakiri ilmus enamvähem järjepidevalt 1979. aasta lõpuni välja.
Igatahes muutus ulmet kirjutava pulpautori jaoks 1920. aasta juulis üsna palju: kui seni sai ta oma novelle ja järjejutte saata kahele korra nädalas ilmunud jutuajakirjale, siis tänu Argosy ja All-Story ühendamisele jäi 100 jutuajakirja numbri asemel aastas ilmuma vaid 50 numbrit. Osaliselt tähendas see, nagu oleme juba varem täheldanud, et need autorid hakkasid rohkem vaatama Hugo Gernsbacki populaarteaduslike ajakirjade poole, teisalt aga profileerus hulk pulpautoreid lihtsalt ümber, kuna selleks ajaks eksisteeris Ameerika ajakirjaturul juba hulk spetsiifilisi temaatilisi jutuajakirju.
Esimeseks temaatiliselt spetsialiseerunud pulpajakirjaks loetakse 1906. aastal ilmunud The Railraod Man’s Magazine’i (Raudteelase Ajakiri) ning 1907. aastal merejuttudele keskendunud ajakirja The Ocean (Ookean). Mõlemad ajakirjad olid aga n-ö enneaegsed ning ei loonud veel vastavaid jutužanreid.
Küll aga aitas vastava jutužanri sünnile kaasa kirjastuse Street & Smith väljaandel oktoobris 1915 ilmuma hakanud Detective Story Magazine (Detektiivlugude Ajakiri). Detektiiv- ja kriminaaljutte ilmus erinevates pulpajakirjades palju ning aeg omaette spetsialiseerunud ajakirjade jaoks oli küps, Detective Story Magazine’ile järgnesid peagi teised, Frank Tousey asutas novembris 1917 Mystery Magazine’i (Põnevusajakiri), mida toimetas Luis Senarens. Kuulsaim kriminaalkirjanduse pulpajakiri on kahtlusteta aastail 1920–1951 ilmunud Black Mask (Must Mask).
Tegelikult olid Detective Story Magazine’i juured kümnesendiromaanisarjades, nimelt jätkas see ilmumise lõpetanud ühe-kangelase-ajakirja Nick Carter Stories (Nick Carteri Lood) järjejutu avaldamist. See ajakiri omakorda jätkas kümnesendiromaanide sarja Nick Carter Library (Nick Carteri Raamatukogu) traditsiooni. Eradetektiiv Nick Carteri tegelaskuju mõtles 1886. aastal välja kirjastuse Street & Smith ühe asutaja poeg Ormond G. Smith, edasistel aastakümnetel kirjutasid Nick Carteri lugusid kümned eri autorid ning need lood ilmusid paljudes eri formaati sariväljaannetes. Detektiivjutu edukat transformatsiooni kümnesendiromaanist pulpajakirjaks korrati kohe ka vesternitega: 1919. aasta septembris muudeti senine kümnesendiromaanide sari New Buffalo Bill Weekly (Uus Buffalo Billi Nädalakiri) Western Story Magazine’iks (Vesterniajakiri).
Kummalisel kombel ulmeajakirja sel aastal ei tekkinud. Samas on üsna kindel, et kui Frank A. Munsey või Street & Smith oleks tollal pulpajakirjades õitsenud teadusliku taustaga eksootiliste seiklusjuttude jaoks omaette ajakirja asutanud, oleks ulmeperioodika ajalugu alanud kümmekond aastat varem. 1855. aastal asutatud suurkirjastus Street & Smith 1919. aastal siiski ühe katse tegi. 1. märtsil 1919 ilmus esimene number kaks korda kuus ilmuvast ajakirjast Thrill Book (Põnevusvihik), mis soovis keskenduda fantastilistele ja tavapärasest erinevatele ning ebatavalistele ja veidratele lugudele, olles nii mõneski mõttes Weird Talesi eelkäija. Thrill Booki ilmus vaid 16 numbrit ning 15. oktoobril 1919 ilmunud number jäi väljaande viimaseks. 1919. aastal oli pulpajakirjades väikese ulmebuumi aeg – kokku ilmus eri ajakirjades enam kui 100 juttu ja järjejuttu. Seega pole katse spetsiifilise fantastikaajakirjaga sugugi ebatavaline, küll oli probleemiks osaliselt tõik, et alles välja kujunev ulmežanr polnud veel kuigi selgepiiriliselt teistest ajaviitekirjanduse liikidest eristunud ja ühtseks tervikuks kokku sulanud.
Thrill Book oli kirjastuse Street & Smith ärijuhi Henry William Ralstoni vaimusünnitis, ta oli juba mõnda aega täheldanud fantastilise ja futuristliku seiklusloo võidukäiku oma kirjastuse ja konkurentide ajakirjades ning visandas esimese päris ulmeajakirja idee. Toimetajaks palkas ta seni väiksemaid kirjandusajakirju toimetanud Harold Hersey. Ralstoni ja Hersey plaani järgi pidi ajakiri hakkama eksklusiivselt avaldama just tavalisest erinevaid, veidraid, okultislikke, mõistatuslikke ja fantastilisi seiklusi. Kuid plaanide ja reaalsuse vahele kärises lõhe. Hersey kiirustas ning hakkas projektiga pihta enne, kui tal oleks olnud käepärast piisaval hulgal selgelt fantastilist materjali. Ta sai küll ligipääsu Street & Smithi rikkalikule arhiivile, samuti kontakteerus ta mitmete tuntud tolle perioodi ulmeautoritega, kuid reaalsuseks kujunes ikkagi, et ajakiri hakkas avaldama peamiselt põnevaid ootamatute süžeepööretega seikluslugusid, ulmeks kvalifitseerub väljaandes ilmunud lugudest umbes viiendik. Neli kuud pärast ajakirja ilmumahakkamist vahetati Ronald Oliphanti vastu välja ka väljaande toimetaja, kelle ajal fantastika osakaal pisut kasvas.
Thrill Bookis ilmunud silmapaistvatest ulmetekstidest peab mainima Murray Leinsteri juttu «Tuhat kraadi alla nulli» (A Thousand Degrees Below Zero) juulist 1919, milles kuri teadlane tahab Maa üle võtta, ähvardades vastupanu puhul planeeti külmutamisega, ning lühiromaani «Hõbedane nuhtlus» (The Silver Menace) septembrist 1919, milles kiiresti paljunev võõras organism tarretab maailmamere ning ähvardab planeeti ökoloogilise katastroofiga. J. Hampton Bishopi järjejutt «Rassi varjus» (In the Shadow of Race) märtsis 1919 viib lugeja Aafrikasse intelligentsete ahvide keskele ning kuulub kadunud rassi lugude hulka. Hilisem Weird Talesi kaastööline Greye La Spina alustas karjääri Thrill Bookis: ajakirja avanumbris märtsis 1919 ilmus ta libahundilugu «Stepihunt» (Wolf of the Steppes) ning oktoobris 1919 «Lõplik koostisosa» (The Ultimate Ingredient), milles hull teadlane õpib kontrollima vibratsioone ning suudab seeläbi inimkeha nähtamatuks muuta. Frank Walli sulest ilmus juulis-augustis 1919 järjelugu «Kadunud impeerium» (The Lost Empire), milles Sargasso meres asuvalt avastamata saarelt leitakse koloniaalajastust pärit ühiskond.
Ilmselt olulisim Thrill Bookis ilmunud ulmetekst oli Francis Stevensi järjejutt «Kerberose pead» (The Heads of Cerberus) augustist oktoobrini 1919, mille kolm kangelast satuvad erilise droogi manustamise järel aastasse 2118 Philadelphias, kus valitseb gängsterite juhitud rangelt ühtlustatud düstoopiline ühiskonnakord. See tehnika arengu ohtudele tähelepanu juhtiv tekst oli üks esimesi ulmeteoseid, mis pakkus välja alternatiivsete ajaliinide võimalikkuse.
6
Enne Amazing Storiesi asutamise juurde jõudmist tuleb peatuda veel ühel ajakirjal, mille rolli moodsa ulmekirjanduse kujunemisloos on võimatu üle hinnata.
Jacob C. Hennebergerile kuuluv Chicago kirjastus Rural Publishing Corporation oli alates oktoobrist 1922 hakanud välja andma kriminaaljuttude ajakirja Detective Tales (Detektiivjutud), mis ilmus kaks korda kuus. Ajakirja toimetas kriminaalkirjanik Edwin Baird ning vahest tuntuim sellest tuule tiibadesse saanud autor on Vincent Starrett, 1958. aastal Agatha Christie järel teisena ajaloos kriminaalkirjanduse suurmeistri tiitliga pärjatud kirjamees. Henneberger oli suur Edgar Allan Poe austaja ning talle sümpatiseerisid võrdselt nii Poe detektiiv- kui õudusjutud. Sestap otsustaski ta kriminaallugude ajakirja kõrvale asutada ka õuduskirjandust avaldava ajakirja Weird Tales (Ebamaised Jutud).
Legendaarseks saanud ja omaette institutsiooniks muutunud ajakirja algus oli väga kahvatu ja rabe. Märtsis 1923 ilmuma hakanud okultistlikele ja õuduslugudele keskendunud ajakiri ei tundunud väga huvitav ning ei saavutanud kohe alguses suurt lugejamenu. Küll katsetati erinevate formaatidega, kuid ei midagi; ka oli ajakirja kaanekunst sel perioodil alla igasugust arvestust. Probleemiks oli ilmselt tõik, et ajakirja toimetas samuti Edwin Baird, keda aga õuduskirjandus märkimisväärselt ei huvitanud ning kes palkas tihti Detective Talesile kaastöid saatnud krimikirjanikke ka õuduslugusid kirjutama, mis ilmselgelt polnud nende ampluaa.
Üksikuid tähelepanuväärseid tekste ajakirjas siiski ilmus. Ajakirja avanumbris ilmus Otis Adelbert Kline’i debüüttekst «Tuhandekujuline olevus» (The Thing of a Thousand Shapes), hiljem avaldas Kline Weird Talesis ja Argosy’s palju Burroughsi-laadis kadunud maailma lugusid ja planeediseiklusi.
Juulist septembrini 1923 ilmus ajakirjas järjeloona Francis Stevensi «Päikesetuli» (Sunfire), merrittilik fantastiline seiklus Brasiiliast, kus indiaanlaste hõim kummardab Päikesetule nimelist suurt teemanti ning teeb sellele ja vääriskivi valvavale koletislikule sajajalgsele inimohverdusi.
Septembris-oktoobris 1923 ilmus ajakirjas Austin Halli «Komeedirahvas» (People of the Comet), milles avastatakse ammusurnud polaartsivilisatsiooni järeltulijad, superolendite rass, mis on meie aatomisuurusesse maailma sisenenud oma palju suuremast makrokosmosest.
Oktoobris 1923 avaldasid ajakirjas ennast esmakordselt kaks selle väljaande tulevast alustala H. P. Lovecraft ja Seabury Quinn. Vaatlemata siinkohal pikemalt Weird Talesi kõige populaarsema ja viljakama autori Quinni jutusarja okultistlike õudus- ja põnevuslugude lahendajatest Jules de Grandinist ja dr Throwbridge’ist, märkigem ära, et Lovecrafti debüüttekstiks ajakirjas oli lühipala «Dagon» (1919, ek 1994) kordustrükk.
Ajakirjas hakkas oma loomingut avaldama ka John Martin Leahy, kes on fännidele küll meelde jäänud pisut hilisemast ajast pärit tekstiga «Amundseni telgis» (In Amundsen’s Tent) jaanuarist 1928, mis meenutab mõneti Englandi juttu «Olend väljastpoolt meie maailma». Alates novembris 1923 hakkas aga ajakirjas järjeloona ilmuma ta vampirismi käsitlev romaan «Draconda», mis meenutab H. Rider Haggardi «Käskijannat» (She; 1887, ek 2000), vaid kadunud rassi lugu on üle viidud Veenusele.
Igatahes tabasid Weird Talesi finantsraskused ning ajakirja väljaandmine pandi 1924. aasta kevadsuvel ajutiselt seisma. Henneberger otsustas müüa edukalt käima läinud ajakirja Detective Tales oma äripartnerile J. M. Lansingerile ning investeeris saadud raha Weird Talesi arendamisse, puudu oli veel uus ja hingega asja juures olev toimetaja. Selline inimene leidus Farnsworth Wrighti näol, kes kavandas just sel ajal oma fantastikat avaldava ajakirja Strange Tales (Kummalised Jutud) asutamist. See oleks pidanud avaldama lisaks pseudoteaduslikele lugudele ja veidraid õudusjutte ja fantastilisi seiklusi. Nüüd sai Wright sedasama valemit Weird Talesi puhul rakendama asuda ning kuigi ajakirjas ei saanud läbi 1920–1930ndate teaduslik-fantastilised lood kuigi suurt lehepinda, oli see samas ikkagi ainus ajakiri, mis püüdis avaldada võrdselt nii kosmoseoopereid kui ka õudusjutte ja fantaasiaseiklusi.
Levinud legendi järgi ei armastanud Wright eriti teaduslikku fantastikat, mistap olid peamised teadusulme lood ajakirjas kas Haggardi või Merritti laadis kadunud maailma seiklused, inimese koletiseks muutumise nn. laborilood ja kosmilised seiklused Marsil ja Veenusel, mis said inspiratsiooni Burroughsi menukeist.
Üks silmapaistvamaid varaseid kosmoseooperite autoreid oli J. Schlossel, tänaseks on ta pea täiesti unustatud, kuna ta üsna napp lühilooming 1920ndate teisest poolest ei jõudnud kunagi raamatukaante vahele. Ometi on ta juttude kirjanduslik tase ja ideed omas ajas vägagi tähelepanuväärsed. Schlossel oli varaseid kosmoseooperi-pioneere, edestades ajaliselt napilt aga kindlalt Edmond Hamiltoni ja E. E. «Doc» Smithi. Aastail 1925–1931 avaldas ta kokku 6 jutustust ning loobus Suure depressiooni ajal kirjutamisest – kogu ülejäänud elupäevadeks. Ta debüteeris jaanuaris 1925 jutustusega «Sissetungijad väljastpoolt» (Invaders from Outside). Miljoneid aastaid minevikus, kui mõistuslik elu pole veel Maal arenema hakanud ning planeeti asustavad erinevad primitiivsed eluvormid, sõlmivad Kuul, Marsil, Jupiteri ja Saturni kaaslastel ning Marsi ja Jupiteri vahel asuval nn. viiendal planeedil elavad mõistuslikud rassid planeetidevahelise konföderatsiooni, et lüüa tagasi väljaspoolt Päikesesüsteemi pärit tulnukate invasioonikatse. Loo lõpus viies planeet hävitatakse ja selle tulemuseks on asteroidide vöö teke. Sedasorti kosmoseooperid jäid pulpajakirjades domineerima vähemalt kümnekonnaks aastaks.
Ühe varase kosmoseooperina mainitakse enamasti ära Nictzin Dyalhise lugu «Kui roheline täht kahanes» (When the Green Star Waned) aprillist 1925. Loos nõrgestavad eksperimendid kulla tegemisel Maa atmosfääri sedavõrd, et amööbilaadsed tulnukad Kuu varjuküljelt pääsevad Maad vallutama, tappes suurema osa planeedi elanikest. Teadlased Veenusel märkavad vaikust raadioeetris ning suunduvad Kuu-elukaid uurima.
Edmond Hamilton
Olulisim ja kuulsaim kosmoseooperite autor, kes Weird Talesi veergudelt tuule tiibadesse sai, on loomulikult Edmond Hamilton. Ta debüteeris jutuga «Mamurthi koletisjumal» (The Monster God of Mamurth) augustis 1926. Jutt keskendub nähtamatule kadunud linnale Sahara kõrbes, mida kaitseb hiiglaslik ämblik. Esimesena oli ta Wrightile maha müünud siiski kosmoseooperi «Läbi kosmose» (Across Space), mis ilmus järjeloona 1926. aasta septembrist novembrini. Selles loos on marslased asustanud Maad ammu enne inimese tekkimist ning nende rass on sügaval koobastes säilinud tänaseni. Nüüd püüavad nad Maad üle võtta ja proovivad selle õnnestumiseks muuta Marsi orbiiti, et see liiguks Maa omale lähemale.
«Metallhiiglased» (The Metal Giants) detsembris 1926 tutvustas võimsat tuumajõul töötavat robotit, «Atomaarsed vallutajad» (The Atomic Conquerors) veebruaris 1927 jutustas sõjast subatomaarse maailma ja makrouniversumi vahel, «Evolutsiooni saares» (Evolution Island) märtsis 1927 asutakse spetsiaalsete kiirtega evolutsiooni kiirendama, mis päädib intelligentsete taimede tekkega, «Ähvardus Kuult» (The Moon Menace) räägib Kuu-elanike invasioonist Maale ning «Aja rüüstaja» (Time Raider) oktoobrist 1927 jaanuarini 1928 jutustab mehest, kes kogub kokku sõjaväe, kuhu kuulub sõdalasi erinevatest ajalooperioodidest ja kultuuridest.
1928. aasta augustis hakkas aga Weird Talesis ilmuma Hamiltoni kuulsamaid varase perioodi jutusarju, nimelt Tähtedevahelise patrulli seeria, millest olen aga juba lingitud kohas varem põhjalikumalt kirjutanud. Kuid olemegi märkamatult jõudnud mööda olulisest verstapostist ulmeperioodika ajaloos – aprillist 1926, kui hakkas ilmuma esimene puhtalt teaduslikule fantastikale pühendatud ajakiri Amazing Stories. Liiga mitu kuud pärast selle järjejutu alustamist oleme lõpuks jõudnud peakangelase endani. Järgnevalt asumegi lähemalt selle ajakirja esimesi eluaastaid vaatlema.
JÄRGMISENA ILMUB:
Ulmeajakirja Amazing Stories lugu
1. osa «Hugo Gernsbacki Amazing (1926–1929)»
4. peatükk. Amazing Stories – imestusväärne eksperiment
TÄHEAEG 