Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘Amazing Stories’ Category

1

kolumbianLõpuks olemegi jõudnud ulmeajakirjade sünnimaale – Ameerikasse.

13 Briti koloonias Põhja-Ameerika idarannikul hakkasid seltskondlikud kirjandusajakirjad tekkima oma emamaiste Londoni analoogide eeskujul ja nendega üsna samal ajal, 1741. aastal ilmusid praktiliselt korraga Andrew Bradfordi American Magazine (Ameerika Ajakiri) ja Benjamin Franklini General Magazine (Üldine Ajakiri). Selle perioodi olulisim ajakiri ulmeperioodika seisukohast on ehk 1786. aastal Philadelphias ilmuma hakanud The Columbian (Columbialane), milles avaldati teiste seas esimeseks ameerika kutseliseks kirjanikuks loetud Charles Brockden Browni kirjatöid. Lisaks psühholoogilisele õudusele ja hirmule huvitasid Browni ka erinevad teaduse arenguga seotud küsimused ning ta kajastas neid nii artiklites kui juttudes.

Esimene Ameerika pinnal valminud utoopiline romaan «Võrdsus, ehk Lithconia ajalugu» (Equality; or a History of Lithconia) ilmus esmalt Philadelphia nädalalehes The Temple of Reason (Mõistuse Pühakoda) anonüümselt maist juulini 1802, kuid jõudis raamatukaante vahele alles 1837. aastal. See näitab ulmeajaloo puhul ajakirjapublikatsioonide teadmise olulisust, et mingit teksti õigesse kronoloogilisse konteksti paigutada ning mõista, milline teos täpselt mida mõjutada sai, milline tegelikult varem ilmus.

Washington Irving

Washington Irving

Ameerika lühijutu sündi seostatakse Washington Irvingi loominguga, mida mõjutas tugevalt kontinentaal-Euroopa ja eriti saksa õudusjutu traditsioon (E. T. A. Hoffmann) ning millest oluline osa ilmus samuti perioodikas. Uuele ja originaalsele tasemele viisid ameerika lühiproosa aga järgmise põlvkonna kirjanikud Edgar Allan Poe ja Nathaniel Hawthorne, mõlemad olulised nimed ka ulmekirjanduse seisukohast.

Edgar Allan Poe’d võib õigusega nimetada moodsa detektiivjutu rajajaks, samuti moodsa õudusnovelli rajajaks, aga sama kindlalt ka teaduslik-fantastilise jutu rajajaks, kuigi eesti keeles ei ole Poe SF-jutud ja -kuulsus sedavõrd teada. Tema esimene tuntum õudusjutt «Metzengerstein» (ek 1924) ilmus jaanuaris 1832 Baltimore Saturday Courieris (Baltimore’i Laupäevane Kuller), jutt «Pudelist leitud käsikiri» (MS. Found in a Bottle; ek 1955) võitis teise nädalalehe, Baltimore Saturday Visitori (Baltimore’i Laupäevane Külaline) jutuvõistluse, pälvis 50-dollarilise peapreemia ning ilmus oktoobris 1833, pannes aluse kirjaniku populaarsusele. Ahvatlevate auhindadega jutuvõistlused ja muud konkursid said hiljem ka Gernsbacki ajakirjade juures kindlaks elemendiks.

Illustratsioon jutule «Kellegi Hans Pfaali erakordne seiklus».

Illustratsioon jutule «Kellegi Hans Pfaali erakordne seiklus».

Peatselt kolis Poe Richmondi Virginias ning hakkas oma tekste avaldama kuukirjas Southern Literary Messenger (Lõuna Kirjanduslik Sõnumitooja), mille 1835. aasta juuninumbris ilmus üks ta tuntumaid SF-jutte «Kellegi Hans Pfaali erakordne seiklus» (The Unparalleled Adventure of One Hans Pfaal), mille kangelane reisib õhupalliga Kuule. Detsembris 1835 võttis Poe üle väljaande toimetamise ning tema esseed, artiklid ja jutud hakkasid seal regulaarselt ilmuma. Arvatakse, et just selle tulemusel seitsmekordistus ajakirja tiraaž kiiresti. Kuigi Poe läks peagi tülli väljaande omanikuga ning lahkus toimetajakohalt, hakkas 1837. aasta alul seal siiski järjeloona ilmuma ta vahest olulisim SF-tekst, romaan «Arthur Gordon Pymi lugu» (The Narrative of Arthur Gordon Pym of Nantucket, eesti keeles 1936. aastal, mõistagi Johannes Aaviku tõlkes).

Edgar Allan Poe

Edgar Allan Poe

Järgneva tosina aasta jooksul jätkas Poe oma loomingu avaldamist erinevates ajakirjades ja ajalehtedes, samal ajal hakkas Uus-Inglismaa ja New Yorgi kirjanduslikes ajakirjades ilmuma ka Nathaniel Hawthorne’i jutte, mis ei ole nii olulised vast teadusliku fantastika seisukohast, küll aga on seda õuduskirjanduse ajaloos. Poe ei elanud piisavalt kaua, et jõuda ära näha selliste oluliste ameerika kirjanduslike ajakirjade nagu Harper’s New Monthly Magazine (Harperi Uus Kuukiri), Putnam’s Monthly (Putnami Kuukiri) ja Atlantic Monthly (Atlandi Kuukiri) teke. Harper’sist sai olulisim ameerika ajakiri, selle tiraaž kasvas 1860. aastaks 200 000 eksemplarini ning hiljem, kui 1870. aastal hakkas ilmuma selle peamine rivaal Scribner’s Monthly (Scribneri Kuukiri), olid just need kaks väljaannet George Newnesile peamiseks eeskujuks The Strand Magazine’i loomisel.

Illustratsioon jutustusele «Tellistest Kuu».

Illustratsioon jutustusele «Tellistest Kuu».

Harper’s avaldas tihti järgmise olulise ameerika SF-juttude autori Fitz-James O’Brieni tekste, millest tuntuim on ehk klassikaline nähtamatu olendi  lugu «Mis see oli?» (What Was It?) märtsis 1859. O’Brieni kõige kuulsam ulmejutt on aga Atlantic Monthly’s jaanuaris 1858 ilmunud «Teemantlääts» (The Diamond Lens), mis on üks esimesi submikroskoopilise elu käsitlusi. Samas ajakirjas ilmusid Edward Everett Hale’i jutustused «Tellistest Kuu» (The Brick Moon; 1869) ja «Elu tellistest Kuul» (Life in the Brick Moon; 1870), milles kirjeldati Maa esimest kunstlikku tehiskaaslast.

Sedasorti lood tõstsid reeglina neid avaldanud ajakirjade loetavust ja ulmest sai ameerika ajaviitekirjanduses märksa varem loomulik alaliik kui Briti saartel ja mandri-Euroopas. Ameerika avastamis- ja leiutamisvaimuga sobis ulmekirjanduse idee loomulikumalt kokku, nii teaduslik-tehnilise arengu ja avastuste kui ka sotsiaalsete ja ühiskondlike muutuste uurimise mõttes. Sestap pole ka ime, et just Ameerikas võis utoopiaühiskonda kujutav tekst meeletult populaarseks saada. Nii läkski, kui 1888. aastal avaldas Edward Bellamy romaani «Vaadates tagasi, 2000–1887» (Looking Backward, 2000–1887), mis räägib unetuse käes vaevlejast, kes pannakse hüpnoosiga magama, nii et ta ärkab alles aastal 2000, ärkab sotsialistlikusse utoopiasse, mida autor põhjalikult kirjeldab.

looking-backwardBellamy tekstil oli omas ajas tohutu mõju – seda lugesid poliitikud ja sotsiaalsete reformide eestvõitlejad, Ameerikas asutati Bellamy utoopiaühiskonna kirjelduste järgi mitmeid kommuune. Teksti mõjust hilisemale ulmekirjandusele pole vaja rääkidagi – esimesena meenub H. G. Wellsi «Kui magaja ärkab» (When the Sleeper Wakes; 1899), milles on kujutatud alternatiivset kapitalistlikku düstoopiaühiskonda.

Kuid oma mõju avaldas Bellamy tekst ka ajakirjamaastikule. 1868. aastal San Franciscos asutatud The Overland Monthly (Maismaa Kuukiri) avaldas vastuseks Bellamy romaani tekitatud furoorile juunis 1890 erinumbri pealkirjaga «Kahekümnenda sajandi number», mis koondas jutte ja artikleid, mis käsitlesid lähima kahe sajandi ulatuses tulevikku, muu hulgas ilmus seal ka ühe Kurd Laßwitzi jutu tõlge. Tegu oli esimese täielikult tuleviku prognoosidele pühendatud ajakirjanumbriga ning ilmus see ligi kolm aastakümmet varem, kui britid oma Pears’ Annualiga sama kaugele jõudsid.

Enne esimeste pulpajakirjade tekkimiseni jõudmist tuleb lühidalt vaadelda veel ühte tüüpi publikatsioone, mis selle nähtuse tekkesse oma panuse andsid.

2

Dime-Novel1860. aastal hakkasid vennad Erastus ja Irwin Beadle välja andma kollaste kaantega (siit ka nimetus «kollane kirjandus») lühiromaanide sarja, mida kaubastasid reklaamlausega: «dollarit väärt romaan kümne sendi eest». Peagi kasvas sellest välja termin «kümnesendiromaan» (dime novel). Inglismaal oli paar aastakümmet varem tekkinud oma analoogiline klassikalise odava kollase massikirjanduse fenomen – nn. «kohutavad pennilised» (penny dreadfuls). Esimesed kümnesendiromaanid kujutasid Ameerika rajamaapioneeride seikluslikku elu, kuid peatselt hakkas kümnesendiromaane ilmuma kõikvõimalikes ajaviitekirjanduse žanrites, mida põnevamad ja sensatsioonilisemad, seda parem. Sedasorti õhukeste romaaniseeriate formaat oli kõige menukam 1870ndatel ning nende kuulsamaid kirjastajaid vendade Beadle’ite kõrval oli Frank Tousey. Tüüpilised kümnesendiromaanid olid tänapäeva mõistes taskuformaadis pehmekaanelised umbes 100-leheküljelised raamatukesed, mis ilmusid kord nädalas. Hiljem ilmus kümnesendiromaane ka näiteks tänapäeva ajakirjaformaadis (mõned cm A4-st suurem formaat) 32-leheküljelistena.

The_steam_man_of_the_prairies_(1868)Esimeseks teaduslik-fantastiliseks kümnesendiromaaniks peetakse 1868. aastal sarjas Beadle’s American Novels (Beadle’i Ameerika Romaanid) ilmunud Edward S. Ellise teost «Preeria auruinimene» (The Steam Man of the Prairies). Ellis oli viljakas Fenimore Cooperi laadis rajamaa-lugude autor ning populaarsete ajalooülevaadete ja biograafiate kirjutaja. Tema romaani näol on ühtlasi tegu ühe esimese nn. edisonaadiga. Edisonaad on moodne termin, mille võttis 1993. aastal robinsonaadi eeskujul kasutusele John Clute, tähistamaks noortest leiduritest ja nende leiutistest rääkivaid tekste.

frank readeEllise romaanist ilmus järgneva 35 aasta jooksul erinevates romaaniseeriates kuus kordustrükki ning nende menust innustust saanuna palkas Tousey 1876. aastal Harold Coheni nimelise kirjamehe Harry Entoni varjunime all kirjutama analoogilisi lühiromaane. Nii ilmuski Tousey’le kuuluvas noortele mõeldud jutulehes The Boys of New York (New Yorgi Poisid) veebruarist aprillini 1876 «Frank Reade ja tema tasandike auruinimene» (Frank Reade And His Steam Man of the Plains). Kui Ellise romaani peategelaseks oli teismeline kääbusest leidur Johnny Brainerd, kelle leiutiseks oli siis aurujõul töötav polüfunktsionaalne robot, mille abil Brainerd ja ta sõbrad paljudest rasketest olukordadest pääsesid ning kurikaelu võitsid, siis Entoni kangelane oli New Yorgi teismeline leidur Frank Reade, kes samuti leiutas hiiglasliku inimese-kujulise aurumasina, mille koos sõpradega Missouri tasandikele viis, kus siis erinevaisse seiklustesse satuti. Romaan saavutas samuti suure populaarsuse ning Enton kirjutas sellele mitu järge, mis samas ajalehes ilmusid.

SteamHorseReade-x640Sedasorti kirjanduse tuntuimaks vorpijaks sai siiski Kuuba päritolu noor brooklynlane Luis Philip Senarens, kes võttis oma lugude kangelaseks Reade’i poja Frank Reade juuniori, esimene selle kangelase seiklustest rääkiv lugu «Frank Reade juunior ja tema imepärane aurumasin» (Frank Reade Jr. And His Steam Wonder) ilmus The Boys of New Yorki veergudel 1882. aasta veebruarist aprillini, kuid juba järgmise romaaniga astus Senarens, kes avaldas oma tekste Noname’i varjunime all (mis kuuluski Tousey kirjastusele), aurumasinate ajast elektriajastusse. Augustist oktoobrini samal aastal ilmus samas lehes järjeloona «Frank Reade juunior ja tema elektriline laev» (Frank Reade Jr. And His Electric Boat). Reade’i erinevad leiutised muutusid iga uue tekstiga üha pöörasemaks, seiklused üha dramaatilisemaks ning lugejate ootusärevus aina kasvas. Enam ei piirdutud aurujõul töötava humanoidse robotiga, nüüd figureerisid Senarensi tekstides juba elektrijõul töötavad õhu- ja allveelaevad, samuti erinevate loomade kujuga elektrilised ja aurujõul töötavad robotid, rääkimata pisemaist leiutistest.

Boysstar366Tousey algatas ka uue kangelasega jutusarja, mida suures osas kirjutas ikka Senarens, poiss-leidur Jack Wrighti esimene seiklus «Jahtides uppunud aaret» (Hunting for a Sunken Treasure) ilmus sarjas The Boys’ Star Library (Poiste Tähtraamatukogu) juulis 1891. Kokku ilmus 1896. aastani 121 Jack Wrighti seiklusi kirjeldavat lühiromaani.

Frank Reade’i tsükli meeletust edust tiivustatuna võttis kirjastaja Frank Tousey ette ajaloolise sammu. Ta asutas esimese nädalas korra ilmuva kümnesendiromaanide seeria, mille teemaks olid eksklusiivselt nn. leiutaja-lood ehk meie mõistes varane ulmekirjandus. Nädalas korra ilmuva Frank Reade Library (Frank Reade’i Raamatukogu) esimene number ilmus 24. septembril 1892 ning see oli 32-leheküljeline umbes ajakirja Akadeemia formaadis väljaanne. Kuigi igas numbris ilmus enamasti üks lühiromaan või jutustus, oli see siiski ajaloo esimene regulaarselt ilmunud ulmekirjanduse sariväljaanne. Selles sarjas ilmusid nii kordustrükid juba ajalehtedes ja teistes kümnesendiromaani-seeriates ilmunud tekstidest kui ka uued lood, peamiselt oli nende autoriks ikka Senarens.

Picture 14

Sari jäi nädalas korra ilmuma kuni 1897. aasta veebruarini ning jätkas siis kaks korda kuus ilmumist kuni augustini 1898. Kokku ilmus selle aja jooksul 191 köidet, mis sisaldasid 183 erinevat Frank Reade’i seiklust.

Picture 16

Vanema ulme spetsialist Everett F. Bleiler andis aastail 1979–1986 kümnesse köitesse koondatult välja kõik need 191 vihikut. Originaalseid kümnesendiromaane on tänapäeval säilinud märksa vähem kui pulpajakirju, kuna neid trükiti veel palju kehvema kvaliteediga paberile ning need pole ajahambale lihtsalt vastu pidanud. Samuti on neisse suhtutud üsna hoolimatult, kuna nende sisu pole peetud säilitamist väärivaks.

Picture 17

Selles mõttes on see ju ka tõsi, et juba omal ajal tekitasid Frank Reade’i seiklused ja teised kümnesendiromaanide sarjad lapsevanemates ohtralt meelehärmi, kuna tegid nende hinnangul tõsist kahju laste haridusele. Tänapäeval on need enam kui saja aasta vanused tekstid üsna kole lugemine: esiteks olid need mõeldud peaasjalikult teismelistele poistele, mis tähendab, et need olid kirjutatud äärmuslikult lihtsas ja primitiivses stiilis, teiseks olid need isegi oma aja moraalinormide seisukohast üsna piiripealne kraam, kuna neis väljendati ilma häbitundeta kõiki tollaseid eelarvamusi ja hirme. Ameerika päriselanikke langes noorte leidurite ja nende imemasinate läbi neis tekstides ikka kümnete ja sadade kaupa, hävitati terveid indiaani külasid. Hiljem, kui indiaanlased said hävitatud, pöördus see varjamatu rassiline sadism juba neegrite, iirlaste, mehhiklaste ja juutide vastu.

Picture 19

Kui esimeste leidurilugude tegevus toimus pea alati Metsikus Läänes, kus vaenlase rollis olid maa põliselanikud, siis hiljem hakkas neisse kümnesendiromaani seeriatesse üha tihemini ära eksima ka nn. kadunud maailma tüüpi lugusid, lihtsalt geograafilisi seiklusjutte tegevuspaikadega teistel kontinentidel jmt. Seejärel lisandusid õhu- ja allveesõja motiivid. Aegajalt sattusid noored leidurid ka poolustele või maakera sisemusse, ajas kaugele minevikku või tulevikku, võõrastele planeetidele või teistesse dimensioonidesse.

Picture 20

Täites oma isa soovi andis Tousey poeg Sinclair Tousey oktoobrist 1902 kuni augustini 1904 välja Frank Reade Weekly Magazine’i (Frank Reade’i Nädalaajakiri), mis avaldas eranditult kordustrükke. Igatahes olid need sadakond ilmunud numbrit oma vormilt juba stiilipuhas ajakiri, mis oli keskendunud vaid leiduri-lugudele.

Nugget_Lib_110 copyLisaks Tousey kirjastuse noorte leiutajate sarjadele Frank Reade’ist ja Jack Wrightist tekkisid sarnased tsüklid ka konkureerivate kirjastuste juures. Kirjastuse Street & Smith palgal olnud kirjanik Philip Reade avaldas 1891–1892 kümmekond jutustust Tom Edison juuniori (kes ei olnud kuulsa leiutaja sugulane) seiklustest. Need peamiselt Street & Smithi kümnesendiromaanide seerias The Nugget Library (Kullakamaka Raamatukogu) ilmunud lood olid nii kirjandusliku taseme, süžee keerukuse, karakteriehituse kui ka rassiliste eelarvamuste poolest märksa täiskasvanulikumad kui Reade’i ja Wrighti sarjade tekstid, kuid võrreldavat kultuurilist mõju nad ühiskonna kollektiivsele teadvusele ei avaldanud.

electricseaspiderKui kõiksuguste aurumasinate ja elektriliste leiutiste osas said kümnesendiromaanid kindlasti peamiselt inspiratsiooni Jules Verne’i loomingust, siis faktiks jääb, et omakorda hilisemat ulmekirjandust mõjutasid ka need pea eranditult üsna kehvakvaliteedilised tekstid. Nii näiteks on uurijad leidnud ühe Frank Reade’i seikluse, mis üsna kindlasti oli Arthur Conan Doyle’i jaoks inspiratsiooniallikaks «Kadunud maailma» kirjutamisel. Samuti on Tom Edisoni loos «Tom Edison juuniori elektriline mereämblik» (Tom Edison Jr.’s Electric Sea Spider; 1892) nähtud nn. kollase ohu esimest kirjeldust ja hilisemate Sax Rohmeri dr Fu Manchu tsükli ning selle lugematute kloonide eelkäijat.

200px-Tom_Swift_and_His_Submarine_Boat_(book_cover)Ning kuna kümnesendiromaanid ja edisonaadid olid suunatud vaat et eksklusiivselt teismelistele poistele, pole ime, et see fenomen aitas panna aluse ka kogu hilisemale seikluslikule noortekirjandusele. Tuntuim näide sellisest muutusest ja arengust on vahest kirjastaja Edward T. Stratemeyeri kirjastuse Stratemeyeri Sündikaat väljaandel 1910. aastal ilmuma hakanud poissleidur Tom Swift juuniori seikluste sari, mis klassikalisest kümnesendiromaanist ja edisonaadist välja kasvanuna muutus läbi mitmete reinkarnatsioonide 20. sajandi keskel tavaliseks ja vast kõige tüüpilisemaks noortekirjanduseks, mahtudes kord seikluskirjanduse, kord jälle ulmekirjanduse alla. Igatahes võis hilisemate Swifti seikluste puhul selgelt näha selle 19. sajandi lõpu edisonaadist pärit juuri. Muide, Tom Swifti seikluste sari ilmub Ameerikas tänaseni välja.

Joonistus hilisema perioodi Tom Swift juuniorist.

Joonistus hilisema perioodi Tom Swift juuniorist.

3

Frank A. Munsey

Frank A. Munsey

Pulpajakirjade eelkäijaks pole tegelikult The Argosy, vaid Munsey’s Magazine (Munsey Ajakiri). Maine’ist pärit kirjastaja Frank Andrew Munsey oli kolinud New Yorki, kus ta hakkas 1882. aasta detsembris välja andma korra nädalas ilmuvat lastele mõeldud jutulehte The Golden Argosy. Väljaanne oli edukas, kuid Munsey huvi lasteajakirjade turu vastu, kus domineerisid teised nimetused, kadus ning ta otsustas oma väljaande täiskasvanute turule üle viia. Seetõttu kaotas ta ajakirja nimest sõna «kuldne», mis oli tollal populaarne täiend lasteajakirjade nimedes, viidates kuldsele lapsepõlvele.

1888. aasta detsembrist saigi ajakirja nimeks lihtsalt The Argosy, kuigi noortele mõeldud jutud sealt veel kohe ei kadunud. Seepeale panigi Munsey veebruaris 1889 täiskasvanute turu testimiseks käima ajakirja Munsey’s Magazine. See oli Scribner’si järgi loodud klantsajakiri, milles olid peamiselt seltskonnaelu puudutavad lood ja väga vähe ulmet või seiklusjutte. Algselt klantspaberil ajakirja hakati aastate möödudes trükkima odavale raamatupaberile.

Ajakirja The Argosy esimene pulppaberil ja -formaadis number.

Ajakirja The Argosy esimene pulppaberil ja -formaadis number.

Igatahes müüs see hästi ning Munsey otsustas ka The Argosy kuukirjaks muuta ning detsembrist 1896 hakkas see ilmuma madalamakvaliteedilisele ning puidukiulisele nn. pulppaberile trükitult, mida kasutati ka tema päevalehe Daily Continent (Kontinent Täna) trükkimiseks. Seda numbrit loetaksegi ajalooliselt esimeseks täiskasvanuile mõeldud seikluskirjandusele keskenduvaks pulpajakirjaks. See ilmus klassikalises pulpajakirja formaadis 17,5X20 cm, mis oleks Eestist analoogi otsides siis ulmeajakirja Reaktor jutukogumiku «Tuumahiid» formaat, kui lisada sellele 1 cm kõrgust ja 1 cm laiust.

Tolles The Argosy esimeses pulpnumbris ilmus ka üks ulmejutt, Charles H. Palmeri pala «Kodanik 504» (Citizen 504; 1892), mis oli paar aastat varem ilmunud Munsey’s Magazine’is. See kirjeldas Edward Bellamy’ist inspireerituna 23. sajandi rangelt ühtlustatud düstoopilist ühiskonda. Igatahes ilmus ajakirjas algusaegadel ulmejutte pigem napilt, aasta jooksul 5–6 lühijuttu või järjejuttu.

tumblr_lauwzsH3qy1qabm59o1_500Ulmeajakirjade ajalood nimetavad sel kohal tavaliselt ära veel ühe ajakirja nime, kuid tegelikult ei ole ajakirjast The Black Cat (Must Kass) siinkohal põhjust väga pikalt rääkida. The Black Cat hakkas Herman Umbstaetteri kirjastamisel ja toimetamisel ilmuma oktoobris 1895 suures kümnesendiromaanide formaadis (22X33 cm) ning läks pulpformaati alles 1913. aastal. Ajakirja nime tõttu ja teatavate sarnaste joonte pärast hilisema Weird Talesiga on ajakirjas hakatud ekslikult nägema tolle legendaarse kummalist õuduskallakuga veidrat proosat avaldanud väljaande ideelist eelkäijat, mis pole tegelikult päris täpne hinnang, kuna The Black Cat avaldas piisavalt palju ilma igasuguse fantastilise elemendita tekste. Seda ekslikku muljet on kindlasti aidanud toita fakt, et Clark Ashton Smith avaldas selles väljaandes oma esimesi tekste, aga ajakirja kuulsaim materjal on ilmselt Jack Londoni debüütjutt «Tuhat surma» (A Thousand Deaths) mais 1899, milles teadlasel õnnestub surnukeha mitmeid kordi ellu äratada. The Black Cati juttude puhul oli tihti tavaks jätta müstiline ja justkui fantastiline juhtum lahti seletamata – asjadel võis olla ratsionaalne seletus, aga võis ka mitte…

Printed matter - Book Cover - Black cat magazine 1899Üksikuid varaseid SF-jutte ajakirjas siiski ilmus. Burt Leaston Taylori ja Edward Wardi «Tulekoopad» (The Caves of Fire) maist 1898 räägib võimsast mikroskoobist, mille abil avastatakse subatomaarne maailm, Frank Bailey Millardi «Veealune maja» (Underwater House) märtsist 1899 kirjeldab televisiooni leiutamist, Elizabeth Bellamy «Ely automaatne majapidajanna» (Ely’s Automatic Housemaid) detsembrist 1899 on lõbus lugu majapidamisrobotitest, Katherine Kipi «Mu nähtamatu sõber» (My Invisible Friend) veebruarist 1897 tegeleb üsna H. G. Wellsi vaimus nähtamatuse teemaga, Charles E. Mixeri «Magude ümberasetamine» (The Transposition of Stomachs) aprillist 1900 on üks varasemaid organisiirdamise lugusid ning Newton Newkirki jutu «Inimkameeleon» (A Human Chameleon) oktoobrist 1900 peategelane suudab ümbruskonnaga üheks sulanduda, ennustades nõnda ette 1930ndate superkangelaste lugusid.

Printed matter - Book Cover - Black cat magazineKõik need autorid olid aga isegi tolle aja ulmemaastikul üpriski juhukülalised. Kuid The Black Cat avaldas siiski kahe kirjamehe tekste, kes tegid hiljem kaastöid ka pulpulmeajakirjadele. Need olid Frank L. Pollock ja Don Mark Lemon. Lemoni jutus «Doktor Goldman» (Doctor Goldman) detsembrist 1900 saab patsient koos koesiirdamisega endale ka surnud mehe mälestused, loos «Pruut ülimas» (A Bride in Ultimate) maist 1903 satub naisterahvas välgutabamuse tagajärjel vangi hiiglasliku teemantkristalli sisse ning «Unustamise häärber» (The Mansion of Forgetfulness) aprillist 1907 kirjeldab kiiri, mis suudavad hävitada mälu.

Pollocki «Nähtamatus linnas» (The Invisible City) septembrist 1901 suudab teadlane terve linna maailma eest hüpnoosi abil ära peita, luues illusiooni järvest. Jutus «Pilvelõhkuja B-korteris» (The Skyscraper in B Flat) tekitatakse ühe kindla vibratsiooniga selline resonants, millel on hävitav toime. Pollocki sulest on ka pärit üks varase The Argosy tugevamaid SF-jutte, wellsilik maailmalõpulugu «Lõpp» (Finis) juunis 1906.

Viimane silmapaistev ulmejutt selles ajakirjas oli augustis 1915 ilmunud Harry Stephen Keeleri hiljem Amazingus uuesti avaldatud «John Jonesi dollar» (John Jones’s Dollar), mille tegevus toimub 3221. aastal, mille tehnoloogilisi imesid üksjagu kirjeldatakse, kuigi loo põhifookus keerleb pangakonto ümber, mis on põlvest põlve edasi pärandunud ja vaikselt intresse kogunud, nii et tulevikus võib sellel oleva raha eest terve Päikesesüsteemi ära osta.

Robert W. Chambers

Robert W. Chambers

Kui 19. sajandi lõpus ei olnud ulme ennast pulpajakirjades veel korralikult sisse seadnud, siis klantsajakirjades leidus seda isegi rohkem – peamiselt tänu H. G. Wellsi romaanide järjejuttudena avaldamisele. Aga Harper’s Monthly (Harperi Kuukiri) avaldas 1897. aasta juunist novembrini järjejutuna ka Frank R. Stocktoni romaani «Sardise suur kivi» (The Great Stone of Sardis), mille tegevus toimub 20. sajandi keskpaigas, loos on kirjeldatud rohkelt tulevikuühiskonna imesid ja leiutisi, allveelaevaga sõidetakse põhjapoolusele, reis maakera südamesse paljastab aga, et planeedi keskmes on hiiglaslik teemant. Pisut teaduslikumat reisi läbi planeedi pakkus Gernsbacki ajakirjadestki tuntud Clement Fezandié oma jutustuses «Läbi maakera» (Through the Earth) 1898. aasta jaanuarist aprillini ajakirjas St. Nicholas Magazine (Püha Nikolause Ajakiri). Ajakirjas Cosmopolitan (Maailmakodanik) kirjeldas Robert W. Chambers loos «Huvipakkuv küsimus» (A Matter of Interest) 1897. aasta juuni- ja juulinumbrites dinosauruse elluäratamist, loos «Sadamakapten» (The Harbor-Master) ajakirjas Ainslee’s Magazine (Ainslee Ajakiri) augustis 1899 näeme mereinimesi.

argosy_191001Sajandivahetuse paiku hakkas aga varane SF-jutt üha enam klantsajakirjadest kaduma ning üha rohkem figureerima odavates pulpajakirjades. 1902. aastaks ilmus igas ajakirja The Argosy numbris vähemalt üks teadusliku spekulatsiooni või fantastika valda kuuluv jutt. Pulpajakirjades leidsid oma koha kaks täiesti erinevat tekstitüüpi: teaduslikke spekulatsioone ja tehnoloogilisi avastusi kirjeldavad lood hakkasid ilmuma kõrvuti kümnesendiromaanide traditsioonist pärit sensatsioonilisi ja fantastilisi seiklusi pakkuvate tekstidega.

Kui esimest tüüpi tekstid olid sageli humoorikas või teadlase vaatenurgast äprduvas võtmes ning neid ohtraid lugusid sobib siinkohal näitlikustama ehk  Howard R. Garise professor Jonkini bioloogiaalaste eksperimentide sarja esimene tekst augustist 1905 «Professor Jonkini inimsööja-taim» (Professor Jonkin’s Cannibal Plant), siis teist tüüpi tekstid pretendeerisid üldiselt ikka tõsiseltvõetavusele.

argosy_190812Esimene tuntuim sedasorti kirjanduse looja pulpajakirjades oli kümnesendiromaani kogemusega kogenud kirjamees William Wallace Cook, kes avaldas perioodil 1903–1912 The Argosy’s kümmekond pikemat teksti, millest märkimist vääriks ehk ajarännulugu «Edast-tagasireis aastasse 2000» (A Round Trip to the Year 2000) juulist novembrini 1903, milles on kujutatud tulevikku, kus ainsaks tööjõuks on robotid, planeetidevaheline seikluslugu «Triivides tundmatus» (Adrift in the Unknown) detsembrist 1904 kuni aprillini 1905 ning «Kaheksas ime» (The Eighth Wonder) novembrist 1906 kuni veebruarini 1907, milles teadlane, kelle kelle leiutised rahvusvahelised naftakartellid on röövinud, asub omakorda kahe võimsa elektromagneti abil kokku varastama kogu maailma elektrit, põhjustades selle käigus Maa telje nihkumise.

Bob Davis

Bob Davis

Ulme tähtsus kasvas, kui Munsey hakkas 1905. aasta jaanuarist lisaks The Argosy’le välja andma jutuajakirja The All-Story (Ainult Jutud), mille toimetajaks sai legendaarne Robert H «Bob» Davis. Just tema toimetajakäe all hakkas pulpulme selles ajakirjas jõudsalt arenema. Üks ta esimesi silmapaistvaid samme oli Garrett P. Servissi lühiromaani «Kuumetall» (The Moon Metal) taasavaldamine ajakirja 1905. aasta mainumbris. Serviss oli ajakirjanik, kirjanik ja teaduse populariseerija ning ühe New Yorgi ajalehe reporterina palgati ta kirjutama järge seal väljaandes suure menuga ilmunud H. G. Wellsi «Maailmade sõjale» (The War of the Worlds; 1897, ek 1995). Servissi «Edisoni Marsi-vallutus» (Edison’s Conquest of Mars; 1898) kirjeldas, kuidas legendaarne ameerika leidur Thomas Alva Edison arendab välja antigravitatsiooni seadme ning ehitab suure laevastiku, mille abil võidetakse marslasi.

cavalier_191107«Kuumetallis» tuuakse mateeriaülekandjaga Kuult Maale uus metall artemiisium, mis hakkab finantsmaailmas asendama kulda. Servissist sai Munsey ajakirjade regulaarne kaastööline ning ta tekstid said väga populaarseks. «Kosmiline Kolumbus» (A Columbus of Space) The All-Story’s jaanuarist juunini 1909 jutustab leidur Edmund Stonewallist, kes avastab aatomienergia saladuse, ehitab kosmoselaeva ning sõidab Veenust uurima. «Taevapiraat» (The Sky Pirate) järjekordses uues Munsey kirjastuse ajakirjas The Scrap Book (Väljalõigete Album) aprillist septembrini 1909 oli julesverne’ilik seiklus meisterkurjategijast ja tema õhulaevast Kameeleon. Ilmselt Servissi tuntuim ja parim teos on «Teine veeuputus» (The Second Deluge), mis ilmus järjeloona juulist 1911 kuni jaanuarini 1912 järjekordses uues Munsey jutuajakirjas The Cavalier (Rüütel). Selles siseneb Maa hiiglaslikku veega täidetud udukogusse, mistõttu tabab planeeti uus üleilmne veeuputus. Teadlane Cosmo Versal, keda vaid vähesed uskusid, on seda ette näinud, ehitanud uudsest metallist oma «Noa laeva», millega päästab paar tuhat temasse uskunud inimest ning hulga loomariigi esindajaid.

scrap_book_190909Aastatel 1905 kuni 1911 avaldas The All-Story üle 60 teadusliku või fantastilise seiklusloo, The Argosy’s ilmus selliseid 50 ringis, The Cavalier’s 40 ning tosinkond veel The Scrap Bookis, seega avaldasid Frank A. Munsey ajakirjad selle lühikese aja jooksul kokku üle 150 ulmeteksti, hakkas tekkima oma kindel autorite ring, kellest olulisim oli kindlasti George Allan England, kes debüteeris juttudega juba 1905. aastal, kuid saavutas suurema tuntuse alles siis, kui hakkas romaane avaldama. Tema varastest tekstidest on ehk tähtsaimad «Muundamiste maja» (The House of Transmutation) The Scrap Bookis septembrist novembrini 1909, milles plastilise kirurgia abil proovitakse gorillat inimeseks muuta, kunstlikust südamest rääkiv «Klaassüdamega mees» (He of the Glass Heart) The Scrap Bookis mais 1911 ning «Vihaeliksiir» (The Elixir of Hate), mis räägib eliksiirist, mis muudab selle tarvitajat nooremaks, augustist novembrini 1911 The Cavalier’s.

all_story_190604Märkamatult olemegi jõudunud aastasse 1911, mis on oluline selle poolest, et nagu oleme juba varem vaadelnud, sisenes ulmejutte avaldavate ajakirjade turule noor Hugo Gernsback, kes hiljem ise väitis, et just sel aastal hakkas ta peas vaikselt kuju võtma eksklusiivselt SF-juttudele pühendatud ajakirja idee. Järgnevalt vaatamegi, kuidas arenes ulme edasi pulpajakirjades perioodil 1912–1926, ehk siis ajal, mil Gernsback eksperimenteeris ja katsetas ja jõudis lõpuks oma ulmeajakirja asutamiseni.

4

George Allan England

George Allan England

Ajal, kui Gernsback tegi fantastilist kirjasõna avaldades oma esimesi samme, oli pulpajakirjades kätte jõudnud sellise kirjanduse esimene kuldaeg. 1912. aasta jaanuaris avaldas George Allan England The Cavalier’s järjejutuna oma kuulsaima romaani «Pimedus ja koidik» (Darkness And Dawn), mille peategelased satuvad katastroofist räsitud tuleviku Ameerikasse, ning järgmisel aastal samas selle kaks järge. 1912. aastal ilmus Inglismaal The Strand Magazine’is aprillist novembrini järjejutuna Arthur Conan Doyle’i kuulsaim ulmeromaan ja tuntumaid nn. kadunud rassi alažanri esindajaid «Kadunud maailm». Ning samal aastal debüteeris ajakirjas The All-Story oma kahe kuulsaima romaani(sarja)ga Edgar Rice Burroughs. Veebruarist juulini ilmus The All-Story veergudel järjejutuna ta «Marsi kuude all» (Under the Moons of Mars), mille raamatupublikatsioon sai pealkirjaks «Marsi printsess» (A Princess of Mars, ek 1923) ning sama ajakirja oktoobrinumbris ilmus Burroughsi kuulsaim romaan «Tarzan – ahvide kasvandik» (Tarzan of the Apes, ek 1923).

Kirjanik ja tema loodud karakter: Edgar Rice Burroughs ja Tarzan (Glenn Morris).

Kirjanik ja tema loodud karakter: Edgar Rice Burroughs ja Tarzan (Glenn Morris).

1912. aasta olulisusest ulmes ja kõigist neist tekstidest olen ma aga põhjalikumalt kirjutanud Täheaja 11. köites «Viirastuslik rügement» ilmunud artiklis «Saja-aastased romaanid» ning Tarzani fenomenist Postimehe nädalalõpulisas AK 1. detsembril 2012 artiklis «Ahvide Tarzan, vanadel kirjaplankidel sündinud fenomen». Seetõttu pole Burroughsi loomingul siinkohal põhjust pikemalt peatuda.

all_story_weekly_19191115Peatumata rohkem neil tekstidel, mainigem vaid ära, et lisaks Marsi- ja Tarzani-lugudele alustas Burroughs tõeliselt viljaka kirjamehena samal kümnendil veel mitu erinevat fantastilisi seiklusi pakkuvat teostesarja, olgu tegu siis maakera südames asuva kadunud maailma Pellucidari või Veenuse iidse tsivilisatsiooniga. Ka England jätkas menukate järjeromaanide avaldamist, millest olulisim on ehk «Lendav leegion» (The Flying Legion) ajakirjas The All-Story novembrist detsembrini 1919. Need kaks meest olid ka 20. sajandi teise kümnendi kõige menukamad pulpulme kirjanikud. Eelkõige just Burroughsi aga ka Englandi eeskujul hakkasid uued pulpautorid oma loomingus teaduslikke teemasid ja fantastilist elementi sulatama põneva seiklusliku vormi sisse, eristudes nii tugevalt samal ajal Gernsbacki ajakirjades ilmunud lugudest, mis olid ju kõigest kehvasti ilukirjanduseks maskeeritud teadusloengud ja -spekulatsioonid.

all_story_weekly_19160408Nii, et kui Gernsbacki väljaannetes avaldasid oma loomingut tänaseks täielikku unustusse vajunud kirjamehed, siis Munsey ajakirjades kujunes välja oma fantastilist ja eksootilist seikluslugu viljelev autorkond, mille moodustasid Victor Rousseau, Charles B. Stilson, J. U. Giesy ning Austin Hall ja Homer Eon Flint. Kümnendi lõpus debüteeris uus ja võimas kolmik, kes jäi ulmet mõjutama mitmeks järgnevaks aastakümneks – Abraham Merritt, Murray Leinster ja Ray Cummings. Nende kirjanike looming oli harva teaduslik või kantud soovist ärgitada lugejaid mingite teaduslike spekulatsioonide üle arutlema, ei, nad viljelesidki eksootilistes tegevuskohtades seiklusjutte, mida rüütasid fantastilisse ja teaduslikku butafooriasse, kuid nende esmane eesmärk oli puhtalt meelelahutuslik.

draftSuuresti H. G. Wellsi loomingust ja ka Esimesest maailmasõjast mõjutatud olid inglase Victor Rousseau tekstid. Romaani «Silindri messias» (The Messiah of the Cylinder), mis ilmus Everybody’s Magazine’is (Igaühe Ajakiri) juunist septembrini 1917, ärkab pärast kunstlikku und 2017. aastal sotsialistlik-marksistlikus ühiskonnas, mille mootor on pööraselt arenev teadus. Peategelane asub seda ühiskonnakorda tagasi demokraatlikuks pöörama ning teose moraal peitub selles, et teaduse areng peab olema kontrolli all. Romaanis «Igaviku väesalk» (The Draft of Eternity), mis ilmus The All-Story 1918. aasta juuninumbrites, satuvad kaks arsti marihuaana abil tuhandete aastate kaugusele tuleviku Ameerikasse, mis on degenereerunud metslasühiskonnaks, kus ellujäänud valged on Aasiast pärit kollase rassi poolt orjastatud.

all_story_weekly_19151218Ajakirjanik Charles B. Stilsoni kuulsaim teostetsükkel sai alguse Burroughsi Tarzani-lugudest inspireerituna ajakirjas The All-Story, kui selle 1916. aasta jaanuarikuu numbrites ilmus järjeloona ta «Lumeväljade Põhjanael» (Polaris of the Snows), triloogia avaromaan, mille kangelane nimega Põhjanael Janess kasvab üles üksinda Antarktikas, tappes juba lapsena paljakäsi jääkarusid (sic!) ning satub täiskasvanuna seiklema antiik-kreeklaste kadunud kolooniasse ning puutub kokku iidse Atlantise tsivilisatsiooni kõrgeltarenenud järeltulijatega.

palosFüsioterapeudist pulpkirjanik J. U. Giesy üks huvitavamaid tekste on kindlasti veebruarist märtsini 1914 ajakirjas The Cavalier ilmunud «Kõik oma maa eest» (All for His Country), mis kasutab tulevikusõja ja edisonaadi elemente: selle peategelane peab oma raadiumijõul töötava lennukiga sõda vaenulike jaapanlaste vastu, kes on maha põletanud Los Angelese. Giesy kuulsaim romaanisari, nn. Palose triloogia on jällegi tugevalt mõjutatud Burroughsi Marsi-sarjast. Triloogia ajakirjas The All-Story juulist augustini 1918 ilmunud avaromaani «Koeratähe karja Palos» (Palos of the Dog Star Pack) peategelane Jason Croft satub astraalsel tasandil Siiriuse süsteemi planeedile Palos, kus armub kohalikku printsessi ning satub üsnagi burroughsilikesse seiklustesse.

all_story_weekly_19190412Erinevais pulpajakirjades väidetavalt enam kui 600 ilmunud jutu (peamiselt vesternid) autor Austin Hall on ulmemaastikul enim tuntud vast lühiromaaniga «Mässaja-hing» (The Rebel Soul) juunis 1917 The All Story Weekly’s ja selle järjeks oleva romaaniga «Lõpmatusse» (Into the Infinite) aprillist maini 1919 The All Story Weekly’s, mis segavad kokku ajarännu, vampirismi läbi saavutatud surematuse ja tuleviku superinimeste vihast motiveeritud kiirendatud arengu – neis teostes on näha Robert Louis Stevensoni «Kummalise loo dr Jekyllist ja mr Hyde’ist» (Strange Case of Dr Jekyll and Mr Hyde; 1886, ek 1981) teemade edasiarendust. Halli sulest on pärit ka jutustus «Mees, kes päästis Maa» (The Man Who Saved the Earth) The All-Story’s detsembris 1919, milles surev Marsi tsivilisatsioon saadab Maale kummalised kerad, püüdes nende abiga suuri maismaa- ja ookeanitükke planeedist eemaldada ja Marsile transportida, kuna viimane on kaotanud oma looduslikud ressursid. Üldiselt ongi hinnatud, et Hall kompenseeris oma üsna puist kirjutusoskust üpris pööraste ja fantastiliste ideedega.

all_story_weekly_19180309Hall kirjutas tihti jutte kahasse Homer Eon Flintiga, keda The All-Story toimetaja Bob Davis pidas üheks oma talendikaimaks kaastööliseks. Enne pulpkirjaniku karjääri oli Flint filmistsenarist. Ta debüteeris jutuga «Planeediasukas» (The Planeteer) märtsis 1918 The All-Story’s, mis on üks oma aja tähelepanuväärsemaid kosmoselugusid, bellamy’liku tulevikuühiskonda kujutav tekst, milles üksik ränd-planetoid liigutab Maa oma gravitatsioonilisest asukohast Jupiteri orbiidile ning milles Saturn muudetakse uueks Päikeseks. Selle järjest «Konserveeritud saare kuningas» (King of Conserve Island) oktoobris 1918 The All-Story’s kujutatakse Jupiteri sotsialistliku ühiskonnakorra korrumpeerumist ja kokkukukkumist, mille põhjustavad reaktsioonilise kapitalistliku ühiskonna propagandarünnakud.

Hilisem raamatuväljaanne.

Hilisem raamatuväljaanne.

Kirjanik arendas oma tulevikuühiskondade kontseptsiooni edasi The All-Story’s ilmunud dr Kinney jutusarjas, mille nimikangelane läheb kosmoseavarusi uurima: «Surma isand» (The Lord of Death) mais 1919 käsitleb Merkuuri ühiskonda, «Elu kuninganna» (The Queen of Life) augustis 1919 Veenuse oma, «Devolutsionist» (The Devolutionist) juulis 1921 Kapella sootsiumit ning «Emantsipaatriks» (The Emancipatrix) septembris 1921 Arktuuruse oma. Kui Merkuuril on spencerlik tugevaimate ellujäämisühiskond, siis Veenusel jälle malthuslik elu alalhoidev sootsium. Kapellal on kujutatud ambivalentses võtmes toimivat heasoovilikku diktatuuri ning kaootilist anarhistlik-demokraatliku põrandaalust ühiskonda, Arktuurusel valitseb aga vähearenenud inimeste taruühiskond.

homerflintFlinti pulpajastu kirjutusstiil ei võimaldanud tal täiel määral realiseerida oma ideid ja huvi erinevate ühiskonnakorralduste vastu, kuid vähemasti võib ta loomingus näha mingeid karakterikujunduse algeid. Halli ja Flinti kuulsaim ühistöö – romaan «Pimetähn» (The Blind Spot) maist juunini 1921 The Argosy’s käsitleb melodramaatilises võtmes dimensioonidevahelise värava ja paralleelmaailmade teemat. Flinti surma 1924. aastal Oaklandi lähistel Californias ümbritseb tänini saladuseloor – ta moonutatud surnukeha leiti avarii teinud autost, lähedal olid ka laetud revolver ja kott suure rahasummaga, mistõttu ta surma seostati ühe hiljutise pangarööviga, kuid ainus reaalselt selle seoseni viinud tunnistaja ise ostus gängsteriks.

nightmareLoetletud tekstid on muidugi vaid üksikud näited nende viljakate autorite loomingust. Olgu paar üksiknäidet siinkohal veel ära toodud. 1904. aastal The Argosy’s debüteerinud naisautor Francis Stevens avaldas The All-Story’s aprillis 1917 loo «Luupainaja» (The Nightmare), mille peategelane satub sürrealistlikku kadunud maailma Vaikse ookeani saarel, mida asustavad veidrad ja ohtlikud elukad. Selles loos on nähtud teleseriaali «Kadunud» (Lost; 2004–2010) kauget eelkäijat.

courtshipKirjandusklassik Nathaniel Hawthorne’i poeg, Ameerikas üsna tuntud kirjamees Julian Hawthorne, kes siiski elas terve elu oma isa tuntuse varjus, armastas viljeleda müstikasse ja okultismi kalduvat fantastilist proosat. Aga ta kontos on ka feministlikke utoopiaid, astraalseid kosmoserände, pikaune-lugusid, klubijutte ja kadunud maailma alažanrisse kuuluvaid seiklusi. Nii kujutabki «Pimeduse rahvas» (The Men of the Dark) augustis 1906 Metropolitan Magazine’is Andides sügaval maa-alustes koobastes elavat kadunud rassi, mis on põlvkondade jooksul pimedaks jäänud. Hawthorne’i kuulsaim traditsiooniline ulmetekst on kosmoseooperiks liigituv romaan «Kosmiline kurameerimine» (The Cosmic Courtship) novembrist detsembrini 1917 The All-Story’s. Loos kujutatud 2001. aasta tulevikuühiskonnas on kõik inimesed vabad, sugupooled võrdsed, maailm on tööstussaastest puhastatud ning vabrikud-tehased viidud sügavale maapõue. Kõigil inimestel on isiklikud antigravitatsioonilised vööd, mis võimaldab kõigil vabalt oma tahte järgi liikuda. Paraku pöörab lugu selle üsna gernsbackiliku tulevikuühiskonna kirjeldamise järel üsna okultistlikuks seikluslooks Saturnil. Kuid kindlasti oli seegi tekst näiteks sellest, kuidas pulpajakirjad avaldasid kirjanduslikult tasemelt Gernsbacki ajakirjades ilmunuga võrreldes märksa täiskasvanulikumaid teoseid.

all_story_weekly_19190215Lisaks neile varaseile pulpkirjanikele debüteeris 1910ndate lõpus aga kolmik, kellest said tõeliselt mõjukad ulmeautorid. Novembris 1917 debüteeris The All-Story’s jutuga «Läbi loheklaasi» (Through the Dragon Glass) Abraham Merritt, kellest peagi sai kõige mõjukam ulmeajakirjade eelse perioodi pulpulme autor Edgar Rice Burroughsi ja George Allan Englandi kõrval. Tema populaarsusele panid aluse juunis 1918 The All-Story’s ilmunud «Kuutiik» (The Moon Pool) ning selle järg «Kuutiigi vallutamine» (The Conquest of the Moon Pool), mis ilmus samas ajakirjas veebruarist märtsini 1919.

A. Merritt

A. Merritt

Need lood nagu ka suurem osa Merritti hilisemast loomingust on nn. kadunud maailma alažanri klassikaline näide. Vaikse ookeani saare maa-alusest basseinist avastatakse iidne ja ohtlik koletis, kuid see on alles selle keeruka ja melodramaatilise evolutsiooni erinevaid arengumudeleid vaagiva süžee algus. Teaduslik taust Merritti loomingus oli praktiliselt olematu, kuid need ja järgnevad lood olid kirjutatud autorile ainuomases eksootilises ja ekstravagantses stiilis, millest aimus mingi võõra ja kauge maailma hingust. Merritti kadunud maailmad ja rassid olid märksa fantastilisemad kui Burroughsi omad, igatahes said neist kümnekonnaks aastaks kõige populaarsemad ajaviitemaailmad ning kulus veel kümmekond aastat, enne kui nende kirjutatut hakati 1940. aasta paiku pidama vanamoodsaks.

Picture 9

Murray Leinster

Murray Leinster

William Fitzgerald Jenkins oli juba 19-aastasena 1915. aastal alustanud pulpkirjaniku karjääri ning avaldanud seejärel ka mõningaid kõige laiemas tähenduses fantaasiakirjanduseks liigituvaid tekste, kuid tema ulmedebüüdiks loetakse üsna üksmeelselt veebruari 1919, kui ajakirjas The Argosy ilmus Murray Leinsteri nime all ta jutt «Põgenev pilvelõhkuja» (The Runaway Skyscraper), milles on kujutatud ajas minevikku sööstvat kõrghoonet. Leinsterist sai sõdadevahelise perioodi üks mõjukamaid ulmekirjanikke, kuid silmapaistvaid ja auhinnatud tekste avaldas ta kuni 1950ndate lõpuni välja – meenutagem kasvõi 1956. aasta Hugo auhinna võitnud jutustust «Uurimismeeskond» (Exploration Team), mida kõik huvilised saavad eesti keeles lugeda Ain Raitviiru kokku pandud kultusantoloogiast «Lilled Algernonile» (1976).

goldenatomHinnanguliselt umbes 750 erineva pikkusega lugu avaldanud Raymond King Cummings debüteeris The All-Story’s märtsis 1919 looga «Tüdruk kuldses aatomis» (The Girl in the Golden Atom), mis kujutab suurust muutva droogi abil enese väikseks muutnud tegelase seiklusi mikroskoopilises maailmas. Subatomaarsetest maailmadest oldi ka varem kirjutatud, aga just Ray Cummings arendas selle lootüübi täiuseni ning muutis moevooluks. Ühtlasi sai sedalaadi lugudest ka ta enda loomingu kaubamärk. Cummingsi populaarsus piirdus sõdadevahelise perioodiga, tänapäeval tundub ta üsna puine ja väga ühe valemi järgi treitud jutulooming üpris tüütu lugemine.

5

all_story_cavalier_weekly_19140516Pulpajakirjade maastikul leidsid aga kirjeldatud aastail aset olulised arengud. Kui jaanuaris 1912 andis Munsey kirjastus välja viite erinevat ajakirja, kus ilmus erinevas mahus fantastilist kirjasõna (Munsey’s Magazine, The Argosy, The All-Story, The Scrap Book ja The Cavalier), siis edasi hakkas kirjastaja eri põhjusil väljaandeid ühendama. Jaanuaris 1912 ühendati The Scrap Book The Cavalier’ga (mis oli 1908. aastal õigupoolest 1906. aastal asutatud The Scrap Bookist eraldumise läbi välja kasvanud) ajakirjaks The Cavalier Weekly (Rüütli Nädalakiri). Mais 1914 ühendati see väljaanne omakord The All-Story’ga ning ilmuma hakkas The All Story Cavalier Weekly (Ainult Juttude Rüütli Nädalakiri), 1915. aasta mais jäi ajakirja nimeks All-Story Weekly (Ainult Juttude Nädalakiri).

argosy_all_story_weekly_19290720Munsey kirjastuse väljaannetest ulmekirjanduse mõttes olulisim oli aastail 1905–1914 kuukirjana ilmunud The All-Story, mis muudeti pärast The Cavalier’ga ühendamist nädalakirjaks ning jäi selleks juulini 1920, mil väljaanne ühendati The Argosy’ga, mis oli septembrini 1917 ilmunud samuti kuukirjana. 1917–1920 ilmus see nädalas korra nime all Argosy Weekly, alates juulist 1920 ilmus kuni oktoobrini 1929 korra nädalas ajakiri Argosy All-Story Weekly. Siis ühendati sellega Munsey’s Magazine ning ilmuma hakkas kaks ajakirja: Argosy Weekly ja All-Story Love Tales. Ulme seisukohalt on läbi 1930ndate neist oluline vaid esimene nimetus, mis muudeti jälle kuukirjaks 1942. aasta mais. Kuigi Argosy sel perioodil enam ulmet ei avaldanud ning meid ei huvita, mainigem ära, et see 1882. aastal alguse saanud ajakiri ilmus enamvähem järjepidevalt 1979. aasta lõpuni välja.

Igatahes muutus ulmet kirjutava pulpautori jaoks 1920. aasta juulis üsna palju: kui seni sai ta oma novelle ja järjejutte saata kahele korra nädalas ilmunud jutuajakirjale, siis tänu Argosy ja All-Story ühendamisele jäi 100 jutuajakirja numbri asemel aastas ilmuma vaid 50 numbrit. Osaliselt tähendas see, nagu oleme juba varem täheldanud, et need autorid hakkasid rohkem vaatama Hugo Gernsbacki populaarteaduslike ajakirjade poole, teisalt aga profileerus hulk pulpautoreid lihtsalt ümber, kuna selleks ajaks eksisteeris Ameerika ajakirjaturul juba hulk spetsiifilisi temaatilisi jutuajakirju.

detective_story_19151005_v1_n1Esimeseks temaatiliselt spetsialiseerunud pulpajakirjaks loetakse 1906. aastal ilmunud The Railraod Man’s Magazine’i (Raudteelase Ajakiri) ning 1907. aastal merejuttudele keskendunud ajakirja The Ocean (Ookean). Mõlemad ajakirjad olid aga n-ö enneaegsed ning ei loonud veel vastavaid jutužanreid.

black_mask_193512Küll aga aitas vastava jutužanri sünnile kaasa kirjastuse Street & Smith väljaandel oktoobris 1915 ilmuma hakanud Detective Story Magazine (Detektiivlugude Ajakiri). Detektiiv- ja kriminaaljutte ilmus erinevates pulpajakirjades palju ning aeg omaette spetsialiseerunud ajakirjade jaoks oli küps, Detective Story Magazine’ile järgnesid peagi teised, Frank Tousey asutas novembris 1917 Mystery Magazine’i (Põnevusajakiri), mida toimetas Luis Senarens. Kuulsaim kriminaalkirjanduse pulpajakiri on kahtlusteta aastail 1920–1951 ilmunud Black Mask (Must Mask).

nick_carter_stories_19130315_n27Tegelikult olid Detective Story Magazine’i juured kümnesendiromaanisarjades, nimelt jätkas see ilmumise lõpetanud ühe-kangelase-ajakirja Nick Carter Stories (Nick Carteri Lood) järjejutu avaldamist. See ajakiri omakorda jätkas kümnesendiromaanide sarja Nick Carter Library (Nick Carteri Raamatukogu) traditsiooni. Eradetektiiv Nick Carteri tegelaskuju mõtles 1886. aastal välja kirjastuse Street & Smith ühe asutaja poeg Ormond G. Smith, edasistel aastakümnetel kirjutasid Nick Carteri lugusid kümned eri autorid ning need lood ilmusid paljudes eri formaati sariväljaannetes. Detektiivjutu edukat transformatsiooni kümnesendiromaanist pulpajakirjaks korrati kohe ka vesternitega: 1919. aasta septembris muudeti senine kümnesendiromaanide sari New Buffalo Bill Weekly (Uus Buffalo Billi Nädalakiri) Western Story Magazine’iks (Vesterniajakiri).

thrill_book_19190801Kummalisel kombel ulmeajakirja sel aastal ei tekkinud. Samas on üsna kindel, et kui Frank A. Munsey või Street & Smith oleks tollal pulpajakirjades õitsenud teadusliku taustaga eksootiliste seiklusjuttude jaoks omaette ajakirja asutanud, oleks ulmeperioodika ajalugu alanud kümmekond aastat varem. 1855. aastal asutatud suurkirjastus Street & Smith 1919. aastal siiski ühe katse tegi. 1. märtsil 1919 ilmus esimene number kaks korda kuus ilmuvast ajakirjast Thrill Book (Põnevusvihik), mis soovis keskenduda fantastilistele ja tavapärasest erinevatele ning ebatavalistele ja veidratele lugudele, olles nii mõneski mõttes Weird Talesi eelkäija. Thrill Booki ilmus vaid 16 numbrit ning 15. oktoobril 1919 ilmunud number jäi väljaande viimaseks. 1919. aastal oli pulpajakirjades väikese ulmebuumi aeg – kokku ilmus eri ajakirjades enam kui 100 juttu ja järjejuttu. Seega pole katse spetsiifilise fantastikaajakirjaga sugugi ebatavaline, küll oli probleemiks osaliselt tõik, et alles välja kujunev ulmežanr polnud veel kuigi selgepiiriliselt teistest ajaviitekirjanduse liikidest eristunud ja ühtseks tervikuks kokku sulanud.

thrill_book_19191015Thrill Book oli kirjastuse Street & Smith ärijuhi Henry William Ralstoni vaimusünnitis, ta oli juba mõnda aega täheldanud fantastilise ja futuristliku seiklusloo võidukäiku oma kirjastuse ja konkurentide ajakirjades ning visandas esimese päris ulmeajakirja idee. Toimetajaks palkas ta seni väiksemaid kirjandusajakirju toimetanud Harold Hersey. Ralstoni ja Hersey plaani järgi pidi ajakiri hakkama eksklusiivselt avaldama just tavalisest erinevaid, veidraid, okultislikke, mõistatuslikke ja fantastilisi seiklusi. Kuid plaanide ja reaalsuse vahele kärises lõhe. Hersey kiirustas ning hakkas projektiga pihta enne, kui tal oleks olnud käepärast piisaval hulgal selgelt fantastilist materjali. Ta sai küll ligipääsu Street & Smithi rikkalikule arhiivile, samuti kontakteerus ta mitmete tuntud tolle perioodi ulmeautoritega, kuid reaalsuseks kujunes ikkagi, et ajakiri hakkas avaldama peamiselt põnevaid ootamatute süžeepööretega seikluslugusid, ulmeks kvalifitseerub väljaandes ilmunud lugudest umbes viiendik. Neli kuud pärast ajakirja ilmumahakkamist vahetati Ronald Oliphanti vastu välja ka väljaande toimetaja, kelle ajal fantastika osakaal pisut kasvas.

THTHRLLBKM1919Thrill Bookis ilmunud silmapaistvatest ulmetekstidest peab mainima Murray Leinsteri juttu «Tuhat kraadi alla nulli» (A Thousand Degrees Below Zero) juulist 1919, milles kuri teadlane tahab Maa üle võtta, ähvardades vastupanu puhul planeeti külmutamisega, ning lühiromaani «Hõbedane nuhtlus» (The Silver Menace) septembrist 1919, milles kiiresti paljunev võõras organism tarretab maailmamere ning ähvardab planeeti ökoloogilise katastroofiga. J. Hampton Bishopi järjejutt «Rassi varjus» (In the Shadow of Race) märtsis 1919 viib lugeja Aafrikasse intelligentsete ahvide keskele ning kuulub kadunud rassi lugude hulka. Hilisem Weird Talesi kaastööline Greye La Spina alustas karjääri Thrill Bookis: ajakirja avanumbris märtsis 1919 ilmus ta libahundilugu «Stepihunt» (Wolf of the Steppes) ning oktoobris 1919 «Lõplik koostisosa» (The Ultimate Ingredient), milles hull teadlane õpib kontrollima vibratsioone ning suudab seeläbi inimkeha nähtamatuks muuta. Frank Walli sulest ilmus juulis-augustis 1919 järjelugu «Kadunud impeerium» (The Lost Empire), milles Sargasso meres asuvalt avastamata saarelt leitakse koloniaalajastust pärit ühiskond.

THTHRLLBKB1919Ilmselt olulisim Thrill Bookis ilmunud ulmetekst oli Francis Stevensi järjejutt «Kerberose pead» (The Heads of Cerberus) augustist oktoobrini 1919, mille kolm kangelast satuvad erilise droogi manustamise järel aastasse 2118 Philadelphias, kus valitseb gängsterite juhitud rangelt ühtlustatud düstoopiline ühiskonnakord. See tehnika arengu ohtudele tähelepanu juhtiv tekst oli üks esimesi ulmeteoseid, mis pakkus välja alternatiivsete ajaliinide võimalikkuse.

6

detective_tales_19221016_v1_n2Enne Amazing Storiesi asutamise juurde jõudmist tuleb peatuda veel ühel ajakirjal, mille rolli moodsa ulmekirjanduse kujunemisloos on võimatu üle hinnata.

Jacob C. Hennebergerile kuuluv Chicago kirjastus Rural Publishing Corporation oli alates oktoobrist 1922 hakanud välja andma kriminaaljuttude ajakirja Detective Tales (Detektiivjutud), mis ilmus kaks korda kuus. Ajakirja toimetas kriminaalkirjanik Edwin Baird ning vahest tuntuim sellest tuule tiibadesse saanud autor on Vincent Starrett, 1958. aastal Agatha Christie järel teisena ajaloos kriminaalkirjanduse suurmeistri tiitliga pärjatud kirjamees. Henneberger oli suur Edgar Allan Poe austaja ning talle sümpatiseerisid võrdselt nii Poe detektiiv- kui õudusjutud. Sestap otsustaski ta kriminaallugude ajakirja kõrvale asutada ka õuduskirjandust avaldava ajakirja Weird Tales (Ebamaised Jutud).

weird_tales_192303Legendaarseks saanud ja omaette institutsiooniks muutunud ajakirja algus oli väga kahvatu ja rabe. Märtsis 1923 ilmuma hakanud okultistlikele ja õuduslugudele keskendunud ajakiri ei tundunud väga huvitav ning ei saavutanud kohe alguses suurt lugejamenu. Küll katsetati erinevate formaatidega, kuid ei midagi; ka oli ajakirja kaanekunst sel perioodil alla igasugust arvestust. Probleemiks oli ilmselt tõik, et ajakirja toimetas samuti Edwin Baird, keda aga õuduskirjandus märkimisväärselt ei huvitanud ning kes palkas tihti Detective Talesile kaastöid saatnud krimikirjanikke ka õuduslugusid kirjutama, mis ilmselgelt polnud nende ampluaa.

Üksikuid tähelepanuväärseid tekste ajakirjas siiski ilmus. Ajakirja avanumbris ilmus Otis Adelbert Kline’i debüüttekst «Tuhandekujuline olevus» (The Thing of a Thousand Shapes), hiljem avaldas Kline Weird Talesis ja Argosy’s palju Burroughsi-laadis kadunud maailma lugusid ja planeediseiklusi.

Juulist septembrini 1923 ilmus ajakirjas järjeloona Francis Stevensi «Päikesetuli» (Sunfire), merrittilik fantastiline seiklus Brasiiliast, kus indiaanlaste hõim kummardab Päikesetule nimelist suurt teemanti ning teeb sellele ja vääriskivi valvavale koletislikule sajajalgsele inimohverdusi.

weird_tales_192309Septembris-oktoobris 1923 ilmus ajakirjas Austin Halli «Komeedirahvas» (People of the Comet), milles avastatakse ammusurnud polaartsivilisatsiooni järeltulijad, superolendite rass, mis on meie aatomisuurusesse maailma sisenenud oma palju suuremast makrokosmosest.

Oktoobris 1923 avaldasid ajakirjas ennast esmakordselt kaks selle väljaande tulevast alustala H. P. Lovecraft ja Seabury Quinn. Vaatlemata siinkohal pikemalt Weird Talesi kõige populaarsema ja viljakama autori Quinni jutusarja okultistlike õudus- ja põnevuslugude lahendajatest Jules de Grandinist ja dr Throwbridge’ist, märkigem ära, et Lovecrafti debüüttekstiks ajakirjas oli lühipala «Dagon» (1919, ek 1994) kordustrükk.

weird_tales_192311Ajakirjas hakkas oma loomingut avaldama ka John Martin Leahy, kes on fännidele küll meelde jäänud pisut hilisemast ajast pärit tekstiga «Amundseni telgis» (In Amundsen’s Tent) jaanuarist 1928, mis meenutab mõneti Englandi juttu «Olend väljastpoolt meie maailma». Alates novembris 1923 hakkas aga ajakirjas järjeloona ilmuma ta vampirismi käsitlev romaan «Draconda», mis meenutab H. Rider Haggardi «Käskijannat» (She; 1887, ek 2000), vaid kadunud rassi lugu on üle viidud Veenusele.

detective_tales_192305-06Igatahes tabasid Weird Talesi finantsraskused ning ajakirja väljaandmine pandi 1924. aasta kevadsuvel ajutiselt seisma. Henneberger otsustas müüa edukalt käima läinud ajakirja Detective Tales oma äripartnerile J. M. Lansingerile ning investeeris saadud raha Weird Talesi arendamisse, puudu oli veel uus ja hingega asja juures olev toimetaja. Selline inimene leidus Farnsworth Wrighti näol, kes kavandas just sel ajal oma fantastikat avaldava ajakirja Strange Tales  (Kummalised Jutud) asutamist. See oleks pidanud avaldama lisaks pseudoteaduslikele lugudele ja veidraid õudusjutte ja fantastilisi seiklusi. Nüüd sai Wright sedasama valemit Weird Talesi puhul rakendama asuda ning kuigi ajakirjas ei saanud läbi 1920–1930ndate teaduslik-fantastilised lood kuigi suurt lehepinda, oli see samas ikkagi ainus ajakiri, mis püüdis avaldada võrdselt nii kosmoseoopereid kui ka õudusjutte ja fantaasiaseiklusi.

Levinud legendi järgi ei armastanud Wright eriti teaduslikku fantastikat, mistap olid peamised teadusulme lood ajakirjas kas Haggardi või Merritti laadis kadunud maailma seiklused, inimese koletiseks muutumise nn. laborilood ja kosmilised seiklused Marsil ja Veenusel, mis said inspiratsiooni Burroughsi menukeist.

weird_tales_192501Üks silmapaistvamaid varaseid kosmoseooperite autoreid oli J. Schlossel, tänaseks on ta pea täiesti unustatud, kuna ta üsna napp lühilooming 1920ndate teisest poolest ei jõudnud kunagi raamatukaante vahele. Ometi on ta juttude kirjanduslik tase ja ideed omas ajas vägagi tähelepanuväärsed. Schlossel oli varaseid kosmoseooperi-pioneere, edestades ajaliselt napilt aga kindlalt Edmond Hamiltoni ja E. E. «Doc» Smithi. Aastail 1925–1931 avaldas ta kokku 6 jutustust ning loobus Suure depressiooni ajal kirjutamisest – kogu ülejäänud elupäevadeks. Ta debüteeris jaanuaris 1925 jutustusega «Sissetungijad väljastpoolt» (Invaders from Outside). Miljoneid aastaid minevikus, kui mõistuslik elu pole veel Maal arenema hakanud ning planeeti asustavad erinevad primitiivsed eluvormid, sõlmivad Kuul, Marsil, Jupiteri ja Saturni kaaslastel ning Marsi ja Jupiteri vahel asuval nn. viiendal planeedil elavad mõistuslikud rassid planeetidevahelise konföderatsiooni, et lüüa tagasi väljaspoolt Päikesesüsteemi pärit tulnukate invasioonikatse. Loo lõpus viies planeet hävitatakse ja selle tulemuseks on asteroidide vöö teke. Sedasorti kosmoseooperid jäid pulpajakirjades domineerima vähemalt kümnekonnaks aastaks.

Ühe varase kosmoseooperina mainitakse enamasti ära Nictzin Dyalhise lugu «Kui roheline täht kahanes» (When the Green Star Waned) aprillist 1925. Loos nõrgestavad eksperimendid kulla tegemisel Maa atmosfääri sedavõrd, et amööbilaadsed tulnukad Kuu varjuküljelt pääsevad Maad vallutama, tappes suurema osa planeedi elanikest. Teadlased Veenusel märkavad vaikust raadioeetris ning suunduvad Kuu-elukaid uurima.

Edmond Hamilton

Edmond Hamilton

Olulisim ja kuulsaim kosmoseooperite autor, kes Weird Talesi veergudelt tuule tiibadesse sai, on loomulikult Edmond Hamilton. Ta debüteeris jutuga «Mamurthi koletisjumal» (The Monster God of Mamurth) augustis 1926. Jutt keskendub nähtamatule kadunud linnale Sahara kõrbes, mida kaitseb hiiglaslik ämblik. Esimesena oli ta Wrightile maha müünud siiski kosmoseooperi «Läbi kosmose» (Across Space), mis ilmus järjeloona 1926. aasta septembrist novembrini. Selles loos on marslased asustanud Maad ammu enne inimese tekkimist ning nende rass on sügaval koobastes säilinud tänaseni. Nüüd püüavad nad Maad üle võtta ja proovivad selle õnnestumiseks muuta Marsi orbiiti, et see liiguks Maa omale lähemale.

weird_tales_192902

«Metallhiiglased» (The Metal Giants) detsembris 1926 tutvustas võimsat tuumajõul töötavat robotit, «Atomaarsed vallutajad» (The Atomic Conquerors) veebruaris 1927 jutustas sõjast subatomaarse maailma ja makrouniversumi vahel, «Evolutsiooni saares» (Evolution Island) märtsis 1927 asutakse spetsiaalsete kiirtega evolutsiooni kiirendama, mis päädib intelligentsete taimede tekkega, «Ähvardus Kuult» (The Moon Menace) räägib Kuu-elanike invasioonist Maale ning «Aja rüüstaja» (Time Raider) oktoobrist 1927 jaanuarini 1928 jutustab mehest, kes kogub kokku sõjaväe, kuhu kuulub sõdalasi erinevatest ajalooperioodidest ja kultuuridest.

1928. aasta augustis hakkas aga Weird Talesis ilmuma Hamiltoni kuulsamaid varase perioodi jutusarju, nimelt Tähtedevahelise patrulli seeria, millest olen aga juba lingitud kohas varem põhjalikumalt kirjutanud. Kuid olemegi märkamatult jõudnud mööda olulisest verstapostist ulmeperioodika ajaloos – aprillist 1926, kui hakkas ilmuma esimene puhtalt teaduslikule fantastikale pühendatud ajakiri Amazing Stories. Liiga mitu kuud pärast selle järjejutu alustamist oleme lõpuks jõudnud peakangelase endani. Järgnevalt asumegi lähemalt selle ajakirja esimesi eluaastaid vaatlema.

JÄRGMISENA ILMUB:

Ulmeajakirja Amazing Stories lugu

1. osa «Hugo Gernsbacki Amazing (1926–1929)»

4. peatükk. Amazing Stories – imestusväärne eksperiment

Advertisements

Read Full Post »

Picture 161

Ulmekirjandust on perioodikas avaldatud nii kaua, kui kirjandusele pühendatud ajakirju välja on antud. Ulmeperioodika ekspert Mike Ashley näeb esimeste meie mõistes ajakirjade sündi Prantsusmaal 17. sajandi teisel poolel kuningas Louis XIV valitsemisajal. Ta peab esimeseks moodsaks ajakirjaks 1665. aastal erakätes ilmuma hakanud kuid peatselt riigistatud väljaannet Le Journal des Savants (Õpetlaste Ajakiri), mis muide kahe lühema pausi järel Suure Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni-sõdade ajal ilmub tänaseni. Esimeseks fantastilist proosat avaldanud ajakirjaks peab Ashley 1672. aastal asutatud väljaannet Le Mercure Galant (Galantne Sõnumitooja), mis avaldas omal ajal nii populaarseid ja Päikesekuningale väga meeldinud salongimuinasjutte, mille autoreist meie teame eelkõige Charles Perrault nime.

Ka ulmeperioodika ajaloo puhul on oluline rõhutada, et vahetegemine ajakirja ja raamatu või siis täpsemalt antoloogia vahel on tihti väga keeruline. Ajakirja klassikaline definitsioon – segu ilukirjandusest, artiklitest, uudistest, toimetajaveerust, lugejakirjadest ja illustratsioonidest ning perioodiline või tihti ka ebaregulaarne ilmumine – sobib tegelikult ka sariantoloogiale.

Esimese Briti saartel ilmunud ajakirjana mainib Ashley väljaannet Gentleman’s Magazine (Härrasmehe Ajakiri) aastast 1731, millele peatselt järgnesid teised peamiselt poliitilist ja kirjanduselu kritiseerivad ajakirjad. Sedasorti väljaannetes pilati läbi fantastiliste mõistulugude kohalikku poliitikaelu ja valitsejaid. Parlamendireporter John Hawkesworth avaldas kaks korda nädalas ilmunud ajalehes The Adventurer (Seikleja), mis ilmus aastail 1752–1754, tollal nii populaarsete «Tuhande ja ühe öö» lugude vaimus idamaiste muinaslugude vormis poliitilist satiiri, milles leidus küllaga tänapäevases tähenduses fantastilist elementi.

Blackwood's_Edinburgh_Magazine_XXV_1829Mainida tasub veel 1796. aastal ilmuma hakanud ajakirja The Monthly Magazine (Kuukiri), milles hakati lisaks poliitilisele ja kirjanduskriitikale tähelepanu pöörama laiemalt teaduslikele ja filosoofilistele küsimustele ning just selles väljaandes avaldas kirikuõpetaja ja poliitökonomist Thomas Robert Malthus oma esimesed mõtisklused tulevikuühiskonna arengusuundade teemal ning muretses seeüle, et põllumajanduslik tootmine ei suuda varsti enam planeedi üha kasvavat rahvastikku ära toita.

Ilukirjandusest sai regulaarne koostisosa 1817. aastal šoti raamatukaupmehe William Blackwoodi asutatud ajakirjas Blackwood’s Edinburgh Magazine (Blackwoodi Edinburghi Ajakiri). Seal avaldati näiteks eesti ulmehuvilistelegi tuttava gooti tondijutu autori James Hoggi loomingut. Ulmekirjanduse arengus oleme aga jõudnud märgilise aastani, enne mille juurde asumist tuleb lühidalt peatuda paaril momendil.

16.-18. sajandil oli ilmunud mitmeid utoopilisi või düstoopilisi ühiskondi kujutavaid kirjeldusi (Thomas More’i «Utoopia» (Utopia; 1516), Francis Baconi «Uus Atlantis» (The New Atlantis; 1627, ek. LR 40/2004)) ning fantastilises kastmes satiirilise iseloomuga reisikirju ulmelistesse paikadesse (Francis Godwini «Inimene Kuul» (The Man in the Moone; 1638), Jonathan Swifti «Gulliveri reisid» (Gulliver’s Travels; 1726, ek. 1938)), viimane žanr said Suurbritannias nõnda populaarseks, et sellistest reisikirjadest hakkasid ilmuma omaette kogumikud. Nõnda võibki esimest sellist viiest fantastilisest reisiloost koosnevat kogumikku «Populaarsed seiklused» (Popular Romances), mille pani anonüümselt 1812. aastal kokku Henry Weber, pidada esimeseks ingliskeelseks teadusliku fantastika antoloogiaks. Prantsuse keeles oli selliseid reisilugude kogumikke ilmunud juba 18. sajandil.

Ann_Radcliffe

Ann Radcliffe

Enne ajas edasiminekut tuleb aga teha üks kiire tagasipõige nähtusesse nimega gooti romaan. See oli esimene kord, kui üks ulmekirjanduse alaliik – antud juhul varane õuduskirjandus – saavutas tõelise menu ja muutus kommertslikuks fenomeniks. Gooti romaani sünniajaks loetakse 1764. aastat, kui briti aadlik Horace Walpole avaldas oma «Otranto lossi» (The Castle of Otranto, ek. 2008), mida kõik huvilised ka eesti keeles lugeda võivad. Tõelise hoo sai gooti romaan sisse 1790ndatel aastatel, mil üksteise järel ilmusid Ann Radcliffe’i bestselleriks saanud õudusromaanid. Buum kestis kuni 1820ndateni ning muutus üle-euroopaliseks.

Inglise gooti romaani mõjutusel ja eeskujul arenes see žanr edasi restauratsiooniaegsel Prantsusmaal, omaette tugev õudusromaani traditsioon on jälgitav ka Saksamaal, kus see aga briti eeskujudest enam toetus kohalikule rüütliromaani, röövliromaani ja hirmuromaani traditsioonile ning kriminaalkroonika jätkväljaannetena avaldamise kombele (ek. vt. Andrus Simseli koostatud ja tõlgitud antoloogiat «Mõrvar: Saksa kriminaal- ja põnevusjutte» 1990). 19. sajandi esimese poole kuulsaimaks saksa õuduskirjanikuks kujunes muidugi E. T. A. Hoffmann, keda ka eesti keeles piisavalt on avaldatud.

romancist2Inglise gooti romaan arenes omasoodu edasi viktoriaanlikul ajastul, sellest kasvas välja klassikaline inglise tondijutt (J. Sheridan le Fanu, M. R. James jpt), aga ka nn. sensatsiooniromaan (Wilkie Collins, Charles Reade, hiline Charles Dickens jt). Keskendumata siinkohal ülearu põhjalikult moodsa õuduskirjanduse kujunemisele, mainigem ära, et esimene ingliskeelne ajakiri, mis avaldas lühendatud versioone populaarsetest gooti romaanidest, oli 1802. aastal Londonis ilmuma hakanud The Marvellous Magazine (Imepärane Ajakiri). Sarnane sariväljaanne oli ka The Romancist and Novelist’s Library (Seikluskirjaniku ja Romaanikirjaniku Raamatukogu), mis ilmus 1839–1842 ning avaldas lisaks tuntud gooti romaanide kordustrükkidele ka uut fantastilist kirjasõna, sari kujunes ülimalt populaarseks, pakkudes lugejatele parima ja rikkalikuma valiku tolleks ajaks ilmunud ulmekirjandusest.

Naastes nüüd 1818. aastasse ei saa kuidagi mööda tol aastal ilmunud Mary Wollstonecraft Shelley romaanist «Frankenstein ehk Moodne Prometheus» (Frankenstein, or the Modern Prometheus, ek. 1983), mida paljud ulmeuurijad eesotsas Brian W. Aldissiga peavad esimeseks teaduslik-fantastiliseks romaaniks. Kuigi romaan on kirjutatud gooti kirjanduse traditsioonis ja vastavat atmosfääri kasutades, eristab seda tavalisest üleloomulikust õudusloost teadusliku eksperimendi ja lähenemise sissetoomine. Sama aja perioodikast leiab üksikuid varaseid teaduslik-fantastilisi katsetusi veel, näiteks ilmus ajakirjas Pocket Magazine (Taskuajakiri) 1818. aastal anonüümselt jutt «Viissada aastat nüüdsest» (Five Hundred Years Hence), mis maalis vast esmakordselt tulevikupildi allakäivast ja hävinevast Britanniast ja edumeelsest ning jõukalt arenevast Ameerikast. Ajakirjas The New Monthly Magazine (Uus Kuukiri) ilmus 1819. aastal aga ainus teine lord Byroni ja Shelley’de initsieeritud kirjutamismängu väärtuslik tulem – John Polidori «Vampiir» (The Vampyre), mille eestikeelse tõlke huvilised leiavad võrguajakirjast Algernon (2006).

William Harrison Ainsworthi kaasaegne karikatuur.

William Harrison Ainsworthi kaasaegne karikatuur.

Ajaviitekirjandust avaldavate massiajakirjade tõeline buum puhkes aga alles 1830ndatel aastatel, mil tekkis ka konkreetne populaarkirjandust viljelevate autorite ring, tihti olid need autorid ise ka mõnda aega mõne sellise jutuajakirja toimetajaks, nii näiteks toimetas ajaloolisi ja fantastilisi romaane avaldav Edward Bulwer-Lytton 1831–1833 ajakirja The New Monthly Magazine, mereteemalistele seikluslugudele keskenduv Frederick Marryat toimetas aastail 1832–1836 ajakirja The Metropolitan Magazine (Pealinna Ajakiri), Charles Dickens toimetas 1837–1839 ajakirja Bentley’s Miscellany (Bentley Kogumik) ning alates 1850. aastast juba päris omaenda kirjandusajakirju Household Worlds (Peremaailmad) ning All the Year Round (Terve Aastaring), ajalooliste ning röövliromaanidega ülimalt populaarseks saanud William Harrison Ainsworth alustas 1842. aastal esimesena omaenda ajakirja Ainsworth’s Magazine (Ainsworthi Ajakiri) väljaandmist.

1860ndate inglise sensatsiooniromaani suurmeistrid ning head sõbrad Charles Dickens (esiplaanil külitamas) ja Wilkie Collins (paremal käsi põsakil istumas).

1860ndate inglise sensatsiooniromaani suurmeistrid ning head sõbrad Charles Dickens (esiplaanil külitamas) ja Wilkie Collins (paremal käsi põsakil istumas).

The Metropolitan Magazine oli esimene ajakiri, mis hakkas ilukirjandust avaldama järjejutuna, 1860. aastal ilmuma hakanud Cornhill Magazine (Cornhilli Ajakiri), mida toimetas William Makepeace Thackeray, oli esimene kirjandusajakiri, mille tiraaž ületas maagilise 100 000 piiri – piiri, mis jäi oluliseks tähiseks ka 20. sajandi ameerika jutuajakirjade jaoks. Igatahes ilmus 1865. aastal Briti saartel kokku 544 erinevat ajakirja. Ajakirjade suurenenud leviku põhjustena saab tuua välja kahte peamist faktorit: 1830. aastate haridusreformi tõttu kiirelt levima hakanud kirjaoskust (sajandi esimesel kolmandikul trükiti ka menukaid romaane üldiselt tuhat või paar tuhat eksemplari, kuna isegi terves ingliskeelses maailmas polnud teab palju kirjaoskajaid ja ilukirjandusest huvituvaid lugejaid, nüüd toimus siin drastiline muutus) ning raudteevõrgustiku kiiret arengut. Inimesed hakkasid üha rohkem aega veetma rongis ühest kohast teise sõites ja populaarseimaks ajaviiteviisiks kujunes lugemine ning ilmselgelt kasvatas see nõudlust meelelahutusliku lugemisvara järele. 1849. aastal omandas kirjastaja William Henry Smith ainuõiguse müüa Briti raudteejaamades ajakirju ja raamatuid.

Picture 20Ometi ilmus teaduslik-fantasilise kallakuga tekste neis ajakirjades ülimalt harva, sagedamini leidsid nende väljaannete veergudele tee Bulwer-Lyttoni, Collinsi või Sheridan le Fanu müstilise kallakuga tekstid ning neid võibki pidada sajandi keskpaiga populaarseimateks ulmet avaldanud autoriteks Britannias. Loomulikult ilmus üksikuid, enamasti anonüümseid visioone kaugtuleviku maailmakorraldusest või leiutistest, teinekord kosmoselendudestki, aga mingit laiemat kirjanduslikku trendi need ei loonud. Ainus trendiloov tekst sellest perioodist on 1871. aastal ajakirjas Blackwood’s anonüümselt ilmunud George Tomkyns Chesney jutt «Dorkingi lahing» (The Battle of Dorking), mis kujutas preislaste edukat sissetungi Inglismaale ning viimase alistamist. Jutt ilmus vahetult pärast Preisimaa edu sõjas Napoleon III Prantsusmaa vastu ning põhjustas sestap elavat arutelu ja tekitas ägedaid reaktsioone. Ajakirjades hakkas ohtralt ilmuma selle jäljendusi, nn. sissetungilugusid, kuid kaudsemalt võib «Dorkingi lahingut» pidada ka 1890ndatel ülimalt populaarseks saanud nn. tulevikusõja ja õhusõja lugude esiisaks.

Pierre Jules Hetzel

Pierre Jules Hetzel

2

Enne 1890ndate briti perioodikas puhkenud ulmebuumi juurde asumist, markeerime lühidalt ära 1860ndatel teispool La Manche’i toimunu, kuna sealgi oli üks trend sündinud. Jules Verne’i kujunemisest ulmekirjanikuks ja sellest, kuidas kirjastaja Pierre-Jules Hetzel Verne’i õieti «avastas», olen pikemalt kirjutanud Täheaja 12. köites «Musta Roosi vennaskond». Siinkohal on oluline rõhutada paari nüanssi. Tihti «ulmekirjanduse isaks» nimetatud Jules Verne avaldas lõviosa oma tekstidest ajakirjades järjejuttudena, peamiselt Hetzeli legendaarses väljaandes Le Magasin d’Éducation et de Récréation (Hariduse ja Puhkuse Ajakiri). Teine oluline nüanss on Verne’i kirjanikutee algus, mis on väga sarnane paljude hilisemate ulmekirjanike suhtega nende esimese toimetajaga. Nimelt oli noort peret ülal pidav ja börsimaaklerina töötav Verne nokitsenud pikemat aega käsikirja kallal õhupallisõidu ajaloost, kuid ta huvi selle vastu kadus ning ta viskas käsikirja kaminasse. Verne’i naine päästis tulevase bestselleri algversiooni siiski hävingust ning õige varsti viis saatus Verne’i kokku Hetzeliga, kellele ta käsikirja lugeda andis. Hetzel soovitas Verne’il käsikiri radikaalselt ümber töötada: vähendada oluliselt õhupallinduse ajalugu puudutavat osa ning lisada teosele seikluslik mõõde. Verne täitiski kohusetundlikult kirjastaja juhtnöörid ning tulemuseks oli ta esimene menuromaan «Viis nädalat õhupalliga» (Cinq semaines en ballon; 1863, ek. 2000).

Verne’i ülejärgmise romaani saatesõnas visandas kirjastaja lugejaile juba selgelt teaduslik-fantastilisest ambitsioonist aimu andva plaani: Verne’i teosed pidid moodustama romaanisarja, mille eesmärgiks oli meelelahutusliku ja põneva jutustuse vormis tutvustada kogu moodsa teaduse kogutud informatsiooni geograafiast, geoloogiast, füüsikast ja astronoomiast, saades niimoodi lõpuks kokku terve oma universumi ajaloo. Varem ei olnud keegi nõnda selgelt kujuneva teaduslik-fantastilise kirjandusliigi olemust ja eesmärke sõnastanud. Hämmastavalt täpselt meenutab see ka Hugo Gernsbacki ambitsioone pool sajandit hiljem teispool ookeani.

Picture 22Hetzelil oli juba mõnda aega meeles mõlkunud idee kvaliteetsest kogu perele mõeldud kirjandusajakirjast, milles meelelahutuslik ilukirjandus oleks ühendatud lugejate teadusliku harimisega ning Jules Verne’i rohke teadusliku faktoloogia ja taustainformatsiooniga geograafilised seikluslood tundusid tema jaoks seda sihti silmas pidades pea ideaalsed.

Nii asutaski ta 1863. aastal ajakirja, mis pisut hiljem sai nimeks Le Magasin d’Éducation et de Récréation. Tema eesmärgiks selles kaks korda kuus ilmunud väljaandes oligi, et kirjanikud, teadlased ja kunstnikud ühendaksid nii noorte kui vanemate lugejate harimiseks oma professionaalsed teadmised ja oskused. Ning et oma ajakirjale kindla kvaliteediga materjali kindlustada, sõlmiski Hetzel Verne’iga pikaajalise lepingu, mille järgi kirjanik pidi igal aastal kirjutama talle kolme köite jagu ilukirjanduslikku materjali (üks köide tähendas tänapäevases mahus umbes 150–200 lehekülge), mille siis Hetzel pidi kindlaksmääratud honorari eest ära ostma. Ja nii jäi see kestma järgmiseks 24 aastaks – kuni kirjastaja surmani.

Sellise kreedo alusel on lihtne väita, et Hetzeli rikkalikult illustreeritud ajakirja võib pidada Amazing Storiesi otseseks ideeliseks eelkäijaks. Hetzelil olid kontaktid ka välismaiste ajakirjakirjastajatega Venemaast kuni Ameerika Ühendriikideni välja ning Jules Verne’i populaarsus levis kiiresti üle kogu maakera. Jules Verne’i mõju teaduslikule fantastikale ja eriti geograafilisele ulmele ning seikluslikele reisikirjadele väljamõeldud maailmadesse on raske üle hinnata.

Louis-Henri_Boussenard_-_Les_Dix_MillionsLoomulikult ei jäänud Verne omas žanris ainsaks tegijaks ka prantsuskeelses kultuuriruumis. Tema tuules ja otsesel mõjul hakkasid fantastilise elemendiga geograafilisi seiklusromaane avaldama paljud autorid, kellest tänapäeval ütlevad midagi ehk nimed Louis Henri Boussenard (ek. näiteks «10 000 aastat jääs» (Dix Mille Ans dans un bloc de glace; 1890, ek 1928) ja «Pariisi tänavapoisi reis ümber maailma» (Le Tour du monde d’un gamin de Paris; 1880, ek 1932, 1992), Paschal Grousset ja Louis Jacolliot. Nemadki avaldasid oma tekste esmalt peamiselt perioodikas. Ja loomulikult ei saa siinkohal mainimata jätta Belgias sündinud ja moodsa prantsuse ulme isaks peetavat J.-H. Rosny-vanemat.

3

The StrandNaaseme nüüd aga vanale heale Inglismaale, kus 19. sajandi viimasel kümnendil puhkes tõeline jutuajakirjade buum, kerkis esile uus ajaviitekirjanike põlvkond ning oma olulisemad romaanid avaldas (ajakirjades) ainus kirjanik Jules Verne’i kõrval, keda võib samuti nimetada «ulmekirjanduse isaks» – H. G. Wells.

Jaanuaris 1891 hakkas kirjastaja George Newnes välja andma ajakirja The Strand Magazine (Strandi Ajakiri), mis erines varasematest populaarsetest ajaviiteajakirjadest mitmes mõttes. Esiteks tuli ajakirjanumbri eest välja käia vaid kuuepennine, varasemad jutuajakirjad olid maksnud üle kahe korra rohkem. Teiseks olid ajakirjas avaldatud jutud ja artiklid rikkalikult illustreeritud, varasemais samalaadsetes briti ajakirjades olid illustratsioonid pigem erandiks. Kui paar varasemat ajakirja olid ka illustratsioonidega katsetanud, siis Strand viis selle täiesti uuele tasemele: joonistusi ja fotosid leidus väljaande igal leheküljel, enamasti kujutasid need siis dramaatilisi ja põnevaid stseene numbris avaldatud juttudest. Lühidalt võiks kokku võtta, et Strand tuli, nägi ja võitis: ajakirja detsembris 1890 müüki paisatud esiknumbri tiraaž – 300 000 eksemplari – müüdi kiiresti läbi ja paari kuuga tõusis väljaande trükiarv poole miljonini, jäädes sellesse suurusjärku püsima kuni 1930ndate aastateni. Ajakirja populaarsuse peamiseks tugisambaks oli muidugi Arthur Conan Doyle’i jutusari meisterdetektiiv Sherlock Holmesi seiklustest, mida illustreerisid Sidney Pageti sama legendaarsed pildid.

Pearson's_Magazine_1909_with_Unlucky_MummyStrandi populaarsuse tuules hakkasid ilmuma mitmed analoogilised ajakirjad, mis tihti laenasid endale samuti nime mõnelt Londoni linnajaolt või tuntud tänavalt: mais 1891 hakkas ilmuma The Ludgate Monthly (Ludgate’i Kuukiri), veebruaris 1892 The Idler (Laiskleja), mais 1983 Pall Mall Magazine (Pall Malli Ajakiri), jaanuaris 1895 The Windsor, jaanuaris 1896 Pearson’s Magazine (Pearsoni Ajakiri), juulis 1898 Harmsworth’s Magazine (Harmsworthi Ajakiri) ning sama aasta novembris The Royal (Kuninglik).

Igat masti ajaviitekirjanduse seas jõudis Strandi ja nende teiste ajakirjade veergudele ka varane ulmekirjandus, esmalt jällegi teaduslike leiutiste kirjeldused, tulevikuvisioonid, muu hulgas avaldati ka Jules Verne’i tekstide tõlkeid. Kui juba 1880ndatest olid selliseid teaduse ja müstikaga tembitud tekste avaldanud nii Conan Doyle kui tema hea sõber Grant Allen, ning esimese suurimad saavutused ulmevallas ootasid alles ees («Kadunud maailm» 1912, ek 1958), siis 1890ndate briti ulmes varjutasid kõiki teisi oma populaarsusega George Griffith ning H. G. Wells.

«Revolutsiooni ingli» ajakirjapublikatsiooni illustratsioon, autor F. T. Janes.

«Revolutsiooni ingli» ajakirjapublikatsiooni illustratsioon, autor F. T. Janes.

Griffith avaldas oma tekste peamiselt Newnesi rivaali, kirjastaja C. Arthur Pearsoni väljaannetes ning tema peamiseks tugevuseks olid just tulevikusõja ja õhusõja lood. Esimene ta kuulsaim sedasorti romaan oli «Revolutsiooni ingel» (The Angel of Revolution), mis ilmus järjejutuna väljaandes Pearson’s Weekly (Pearsoni Nädalakiri) jaanuarist oktoobrini 1893. Selles loos ja selle järjeromaanis «Taevalaotuste sireen» (The Siren of the Skies; samas ajakirjas detsembrist 1893 augustini 1894) arendas Griffith tulevikusõja kontseptsiooni oma klassikalisel kujul täiuseni: see tähendab hullumeelset kompotti anarhistidest-terroristidest kangelastest ja kurikaeltest, utoopiaühiskondadest, allveelaevadest ja ulmelistest õhusõidukitest, pöörastest õhulahingutest ja allveesõdadest, salajastest vennaskondadest ja maailmavallutusplaanidest. Griffithil polnud teaduslikku ega kirjanduslikku tausta, ta oli varasemalt elukutselt ajakirjanik ning žurnalistlik-kirjeldavalt lähenes ta ka oma ainesele.

Lisaks rohketele sarnastele tulevikusõja-seiklustele kirjutas Griffith ka märksa ulmelisemaid tekste (nagu erineval geoloogilisel ja evolutsioonilisel arengutasemel planeetide avastamist kirjeldav «Mesinädalad kosmoses» (Honeymoon in Space; 1901)), ta saavutas Briti saartel erakordse populaarsuse, kuid Ameerikas Griffith läbi ei löönudki, vahest ta tekstide üsna vasakpoolse laadi ja atmosfääri tõttu. Alkohoolikuna 48-aastaselt maksatsirroosi surnud Griffithi populaarsuse varjutas omakorda aga moodsa ulme üks hiiglastest – Herbert George Wells, kes pea kõik oma kuulsamad romaanid ja lühilood avaldas erinevais jutuajakirjades, alul sageli Pearson’s Magazine’is ja Pall Mall Budgetis (Pall Malli Postikott), alates 1900. aastast aga lõviosas just George Newnesi The Strand Magazine’is.

H. G. Wellsi «Maailmade sõja» ajakirjapublikatsiooni illustratsioonid.

H. G. Wellsi «Maailmade sõja» ajakirjapublikatsiooni illustratsioonid.

Lisaks neile kvaliteetsel klantspaberil ajakirjadele tekkis oma odavamal pulppaberil ajakirjade fenomen ka Britannias: 1905. aastal alustasid The Novel Magazine (Uudne Ajakiri) ja The Grand Magazine (Suursugune Ajakiri), 1907 The Story-teller (Jutuvestja), 1908 The Red Magazine (Punane Ajakiri) ja 1909 The Weekly Tale-Teller (Iganädalane Jutuvestja), kui loetleda vaid tuntumaid. Need ajakirjad pole nii tuntud, kui nende ameerika analoogid, kuna olid vähem sensatsioonilise ja skandaalse iseloomuga, ometi on nende roll 20. sajandi esimese poole ajaviitekirjanduse arengus vaieldamatu, kuid paraku tänaseni suuresti läbi uurimata.

Mõlemat tüüpi ajakirjad avaldasid peamiselt seiklus-, kriminaal- ja armastusjutte, kuid kujunev ulmekirjandus ei jäänud neist valdkondadest kunagi kaugele maha. Igatahes kujunes 19. sajandi viimasel veerandil ja 20. sajandi esimesel kümnendil välja terve omaette autorkond briti ajaviitekirjanikke, kes avaldasid oma loomingut eelkõige just neis ajakirjades: lisaks juba mainitud Doyle’ile, Griffithile ja Wellsile veel (eelnevatest ja järgnevatest pool põlvkonda varasem) Robert Louis Stevenson, Henry Rider Haggard, Rudyard Kipling, William Hope Hodgson, M. P. Shiel, Sax Rohmer, Rafael Sabatini, paruness Orczy, H. de Vere Stacpoole, C. J. Cutcliffe Hyne, Edgar Wallace ja paljud teised.

Need kirjanikud, kelle nimed on ajaviitekirjanduse ajaloo sõbrale rohkem või vähem tuntud, viljelesid ulme vallas siiski rohkem õudus- ja üleloomuliku kallakuga tekste. Teadusliku fantastika seisukohast vajavad aga äramärkimist kolm tänapäeval täiesti tundmatut autorit: George C. Wallis, James Barr ja Coutts Brisbane. Tundmatud on nad peamiselt seepärast, et erinevalt eelpool loetletuist ei jõudnud nende looming kunagi raamatukaante vahele ning kadus ajaviitekirjanduse huviliste teadvusest koos nende ajakirjadega.

George C. Wallis debüteeris 1896. aastal, hiljem avaldati tema loomingut ka ameerika pulpajakirjades (muu hulgas ka Amazingus) ning tema kirjanikukarjäär kestis kuni 1940ndate aastateni. Mainigem siinkohal kahte ta varase perioodi juttu: juulis 1901 Harmsworth’s Magazine’is ilmunud pala «Maa viimased päevad» (The Last Days of Earth) ning juulis 1903 ilmunud juttu «Suur ohverdus» (The Great Sacrifice). Esimene on üsna wellsilik pilt kaugtuleviku surnud Päikesest ja kümunud Maast, mille kaks viimast asukat, mees ja naine, asuvad oma kaks korda valguse kiirust ületaval kosmoselaeval teele lähima tähesüsteemi poole. Teisegi loo meeleolu on üsna sarnane: marslased ohverdavad oma planeedi, et kaitsta kilbina Maad hiiglasliku meteoriidisülemi eest.

Picture 14James Barr kirjutas peamiselt tulevikuühiskondi kujutavaid ulmejutte viimased 20 aastat oma elust, kuid on tänapäeval samuti täiesti unustatud. Tema «Kui naised võitsid» (When Women Won) The Red Magazine’is aprillis 1911 arendas naisõigusluse teemat, lennundusega seotud ohtudest rääkis «Lord Hageni frakisärk» (Lord Hagen’s Dress Shirt) samas ajakirjas augustis 1911, kuid tuntuim ta tekst on kahtlusteta «Pagupunkti maailm» (The World of the Vanishing Point) ajakirjas The Strand märtsis 1922. Tegu on pöörase seiklusega erinevaid koletisi täis mikrokosmilisest maailmast, mis paigutub tollal nii populaarsesse subatomaarsete maailmade teemasse ulmes.

Neist äraunustatud autoritest olulisim on kahtlemata austraallane Coutts Brisbane, kes oli väga viljakas autor paljudes žanrites, tema kriminaal- ja ulmejutte võis regulaarselt kohata kõikvõimalikes jutu- ja poisteajakirjades. Suurema jälje jätmiseks olid ta tekstid tihti pisut liiga kergekaalulises ja humoorikas võtmes kirja pandud, kuid ta kujutlusvõime oli viljakas ning ta kirjutas läbi enamiku tolleks ajaks kasutusel olnud ulmekirjanduse teemadest ja kontseptsioonidest, peamiselt ilmusid need lood The Red Magazine’is. Tema juttudes õnnestub uimastite abil saata inimene minevikku ja tulevikku, ta käsitleb antigravitatsiooni teemat, hiiglaslike sipelgate invasiooni, robotite temaatikat, televisiooni arengut, kohtame wellsilikku surevat Maad, aatomite lagundamist, hiiglaste temaatikat ja paljutki muud. Eriti osav oli ta planeetidevaheliste seikluste ja kummaliste võõraste eluvormide kirjeldamisel, mis sai hiljem Stanley G. Weinbaumi kaubamärgiks. Üksvahe ilmus talt terve jutusari Päikesesüsteemi avastamisest ja kokkupuudetest erinevate tulnukrassidega.

See kõik on aga vaid jäämäe tipp kogu sellest suurest hulgast ulmekirjandusest, mis ilmus 1890ndatel ja 20. sajandi esimestel kümnenditel Briti jutuajakirjades. Mike Ashley avaldab hämmastust seeüle, et ükski kirjastaja ei tulnud mõttele asutada omaette ulme- või kriminaalkirjanduse ajakirja, aga selliseid spetsialiseerunud ajakirju tol perioodil Suurbritannias lihtsalt ei olnud, ei olnud sellist traditsiooni. Esimene sedasorti ajakiri oli alles 1922. aastal ilmuma hakanud Adventure-Story Magazine (Seiklusjuttude Ajakiri), mida nagu ka järgmisel aastal alustanud Mystery-Story Magazine’i (Põnevusjuttude Ajakiri) toimetas E. Charles Vivian, kelle kadunud maailma alažanrisse kuuluvad omal ajal üsna populaarsed romaanid «Imede linn» (City of Wonder) ja «Uneväljad» (Fields of Sleep) ilmusid järjelugudena aastail 1922 ja 1923 just Adventure-Story Magazine’is.

A_Study_in_Scarlet_from_Beeton's_Christmas_Annual_1887Lähim täielikult ulmekirjandusele pühendatud ajakirjanumbrile oli Pears’ Annuali (Pearsi Aastaraamat) 1919. aasta jõulude ajal ilmunud number. Aastaraamatud olid ajakirjanumbri ja raamatu kummaliseks hübriidiks: ilmudes regulaarselt, enamasti jõulude ajal või suvel, arvati neid perioodika sekka, kuid neis puudus enamik perioodilistele väljaannetele iseloomulikke rubriike, koosnedes peamiselt vaid (temaatiliselt sarnastest) kirjandustekstidest. Ilmselt ajaloo kuulsaim sedasorti aastaraamat on Beeton’s Christmas Annuali (Beetoni Jõulu-aastaraamat) 1887. aasta väljaanne, milles ilmus esimene Sherlock Holmesi tekst «Etüüd punases» (A Study in Scarlet) ning mille eksemplar maksab tänapäeval oksjonidel astronoomilist hinda. Sama väljaande 1880. aasta number alapealkirjaga «Õnnerikas saar» (The Fortunate Island) koosnes tekstidest, mille tegevus toimub idüllilis-utoopilistel saartel, mille rahu saabuvad rikkuma külalised Britanniast. Paljud neist lugudest liigituvad fantastika alla, kuid tolles köites oli ka selgelt mitteulmelisi tekste.

Pears' Annuali üks varasem number.

Pears’ Annuali üks varasem number.

Pears’ Annuali 1919. aasta number koondas aga eksklusiivselt jutte ja artikleid tuleviku prognoosimise teemal, ennustades, milline saab olema maailm 50 aasta pärast. Kaastööde autoreiks olid teiste seas Alan Alexander Milne ja Gilbert Keith Chesterton ning tinglikult võiks seda vihikut pidada esimeseks teadusliku fantastika ajakirjanumbriks Britannias. Kuid reaalsed arengud, mis viisid esimese teadusliku fantastika ajakirja sünnini, ei toimunud siiski Briti saartel, vaid samal ajal Ameerikas, kus 1919. aasta oli ses küsimuses samuti märgilise tähendusega. Enne Ameerikasse siirdumist teeme aga kiire tiiru peale Euroopale, kus ulmeperioodika nii mõneski riigis ja kultuuris oma esimesi võrseid näitas, muu hulgas ka Eestis.

4

Jättes kõrvale juba käsitletud Prantsusmaa oli ulme endale mandri-Euroopas kõige sügavamaid juuri ajanud Saksa kultuuriruumis. Oma ulmekirjanduse loo viivad sakslased tagasi vähemalt 1634. aastasse astronoom Johannes Kepleri ladinakeelse unesreisi Kuule kirjelduse «Unenägu» (Somnium) ilmumiseni. Võidujooksus vanima SF-romaani avastamise nimel, kus Brian W. Aldiss jõudis välja «Frankensteinini», läksid Carl Sagan ja Isaac Asimov temast veelgi mööda ning leidsid, et just see 1608. aastal kirjutatud tekst on esimene teaduslik-fantastiline romaan.

relationesJuba 17. sajandil arenes Saksamaal ka oma antoloogiakultuur. Just Saksamaal tekkisid esimesed moodsas tähenduses antikvaarse väärtusega esemete näitamispaigad ehk muuseumid ehk saksapäraselt Wunderkammer’id. Selline «imede kambri» kontseptsioon kandus sujuvalt üle ka raamatu ja ajakirja vormi ning nii hakkaski Hamburgi kirjamees Eberhard Happel 1682. aastal välja andma ülipika nimega kogumikesarja, mida võiks lühidalt nimetada «Kummalised jutud» (Relationes Curiosæ, täispikalt: Grösseste Denkwürdigkeiten der Welt oder so-genannte Relationes Curiosæ). Tema kogumikes leidus muinasjutte ja veidraid lugusid ning erinevaid teaduslikke ja fantastilisi faktiteadmisi. See ilmus iganädalaste vihkudena ja on sellisena ajakirjana käsitletav, kuid sisuliselt võib seda ka omamoodi varauusaegseks entsüklopeediaks pidada.

Moodne teaduslik fantastika hakkas Saksamaal jalgu alla saama siiski alles 19. sajandi lõpul Kurd Laßwitzi romaanide ja juttudega, kelle esimene kuulus romaan «Kahel planeedil» (Auf zwei Planeten) ilmus 1897. aastal ning kujutas maalaste kontakte neist palju vanema ja arenenuma Marsi tsivilisatsiooniga. «Saksa Jules Verne’ina» hakati tegelikult kaubastama kriminaal- ja seiklusromaanidega tuntuks saanud Robert Krafti õhukesi fantastilis-geograafilise taustaga seiklusromaane, mis ilmusid Ameerikas juba tuntuks saanud nn. «kümnesendiromaanide» (dime novels), millest tuleb lähemalt juttu juba alljärgnevalt, formaadis. Need kord nädalas või kaks korda kuus ilmunud numbrid polnud päris ajakirjad, kuna enamasti ilmus ühes vihikus vaid üks pikem jutustus või lühem romaan, kuid enamasti ühendas neid sama kangelane, mistõttu on see fenomen vaadeldav omamoodi perioodilise sariromaanina.

Robert Krafti sarja  «Fantaasiavallast» köidete kaanepilte.

Robert Krafti sarja «Fantaasiavallast» köidete kaanepilte.

Üks tuntumaid Krafti sedasorti sarju kandis nime «Fantaasiavallast» (Aus dem Reiche der Phantasie) ja seda ilmus 1901. aastal 10 numbrit. Ühtlasi pretendeerib just see väljaanne Euroopa esimese teaduslik-fantastilise sariromaani nimetusele. Kuulsaim saksa kultuuriruumi kümnesendiromaan oli aga aastail 1908–1911 ilmunud «Õhupiraat ja tema juhitav õhulaev» (Der Luftpirat und sein lenkbares Luftschiff), mida anti selle vähem kui nelja aasta jooksul välja 165 32-leheküljelist vihikut.

luftTollal nii populaarsesse õhusõja alažanrisse kuuluva tsükli peategelaseks on kapten Nemo sarnane isik – seadusesilma eest põgenev kapten Mors, kes oma imetehnikat täis õhulaevaga võitleb kurjuse vastu. Saanud kindlasti mõjutusi Jules Verne’ist ja ameerika kümnesendiromaanidest kujunes see Saksamaal ülimenukaks ja -mõjukaks kirjandusfenomeniks, mille mõju 1960ndatel esile kerkinud Perry Rhodani seeriale on võimatu üle hinnata. Sarja autorit pole õnnestunud täpselt kindlaks teha, tõenäoliselt polnudki tsüklil ühte autorit, kuid teinekord käiakse ühena neist välja varase ulmekirjaniku Oskar Hoffmanni nimi.

Picture 17Seda sarja saab pidada ka kosmoseooperite eelkäijaks, kuna maskis salapärane kapten Mors ei seikle koos oma hindudest meeskonnaga vaid meie planeedi õhuruumis, tema õhulaev viib ta kõikjale Päikesesüsteemi, kohtutakse marslaste, veenuslaste, erinevate kosmosekoletiste, kristallrobotite jmt ulmelisega. Esimese maailmasõja puhkedes sattusid kapten Morsi seiklustest rääkivad vihikud aga tsensuuri hammasrataste vahele ning keelustati: raamatukeste trükiplaadid hävitati, mis tegi võimatuks kordustrükkide väljaandmise pärast sõda. Osaliselt on kaasjal Saksamaal sarja vihikuid faksiimile print-on-demand korras välja antud.

Maailma esimese fantaasiaajakirja tiitlile pretendeerib ka Münchenis (eesti ulmelugejalegi tuttava) Karl Hans Strobli kirjastatud ning toimetatud Der Orchideengarten (Orhideeaed), mida aprillist 1919 maini 1921 ilmus 51 numbrit. Ajakiri avaldas peamiselt küll kordustrükke ja väga vähe teaduslikku fantastikat, kuid peaasjalikult kõige laiemas mõttes fantastilist kirjasõna, kummalisi fantaasiaid ja tollal Euroopas nii populaarset sümbolistlikku proosat avaldanud ajakirjana ta just sellisele tiitlile pretendeeribki. Ajakiri oli ka väga kaunilt kujundatud ja illustreeritud.

Picture 19

Stella_april_1886Oma pretensioonid ulmeperioodika vallas on ka Rootsil. Nimelt ilmus aprillist 1886 kuni augustini 1888 neli ebaregulaarset numbrit ajakirja Stella (Täht), mis avaldas tõlkejutte erinevatest Euroopa keeltest ja pisut ka omamaist materjali, aga nagu varaste ajakirjade puhul kombeks meenutab ka see väljaanne samavõrra antoloogiasarja.

1919_10Aprillist 1916 kuni detsembrini 1920 ilmus 82 numbrit ajakirja Hugin, kuid see oli rohkem teaduslik-tehnilise suunitlusega väljaanne. Ajakirjanumbrid täitis sisuga ainuisikuliselt selle väljaandja ja toimetaja Otto Witt, kes kirjeldas kõikvõimalikke teaduse arenguga seotud ideid, küll artiklitena, küll ilukirjanduslikus vormis. Kindlasti oleks Hugini ja Witti mõju maailma ulme arengule olnud suurem, kui väljaanne oleks murdnud läbi keelebarjaari ning jõudnud suurte kultuurrahvaste lugemislauale.

Oma seikluskirjandusele keskendunud kuid aegajalt ka fantastikat avaldanud jutuajakiri tekkis ka Tsaari-Venemaal. Nimelt hakkas seal kirjastaja Pjotr Soikinile kuuluva illustreeritud nädalaajakirja Природа и люди (Loodus ja Inimesed, ilmus 1889–1918) lisaväljaandena 1910. aastal ilmuma ajakiri Мир приключений (Seikluste Maailm). Ajakiri püsis elus kuni 1918 aastani ning uuesti anti seda välja perioodil 1922–1930. Rohkelt illustreeritud väljaandena oli see üsna sarnane Hetzeli ajakirjale Le Magasin d’Éducation et de Récréation, kuid see oli veidi enam tehnika arengule keskendunud.

Picture 21Ajakiri avaldas peamiselt seiklusjutte, aga sekka igas numbris ka ulmeloo või järjejutu. Keisririigi perioodil ilmus palju tõlkeid, rohkelt olid esindatud Venemaal ülipopulaarsed Jules Verne ja Louis Henri Boussenard, kuid avaldama hakati ka kodumaiseid ulmejutte. 1920ndail olid ajakirjas ilmunud ulmelood tihti ka väljaande kaanepildi aluseks. Sam Moskowitz on väljaannet võrrelnud ka ameerika pulpajakirja The Argosy’ga (millest allpool põhjalikumalt), kuid ulmekirjanduse osakaal oli Мир приключений puhul mõnevõrra suuremgi.

Ajakirja väljaandjal tekkisid kontaktid ka Hugo Gernsbackiga ning vastastikku avaldati tõlkeid teineteise väljaannetes ilmunud juttudest, nii ilmusid 1920ndate Nõukogude Venemaal lood Gernsbacki populaarteaduslikest ajakirjadest ning samuti avaldas Amazing Stories 1920ndate lõpul üksikuid vene autorite ulmejutte.

Noor Johannes Aavik

Noor Johannes Aavik

Varane ulmeperioodika traditsioon on jälgitav ka Eestis, kuid selle juuri ei maksa otsida Vene mõjudest, vaid pigem Lääne-Euroopa sümbolismist ning ameerika, prantsuse ja saksa õudusjutu traditsioonist. Keeleteadlane, literaat ja kirjandusrühmituse Noor-Eesti liige Johannes Aavik andis aastail 1914–1928 välja õudusnovellide kogumike seeriat Hirmu ja Õuduse Jutud, kokku ilmus seda 24 vihikut või numbrit. Teatud mööndustega võib seda ka õudusajakirjaks nimetada, kuna just sellised, vormilt antoloogiasarja ja ajakirja vahele jäävad, olid ka sama perioodi muu maailma ulmeperioodika väljaanded. Hirmu ja Õuduse Juttude sarja kogumikes avaldas (ja enamasti ka tõlkis) Aavik Edgar Allan Poe kõik tuntumad õudusnovellid, samuti palju Guy de Maupassanti loomingut, Auguste Villiers de l’Isle-Adami ja Prosper Merimee’d, aga ka õudusjutte saksa keeleruumi autoreilt nagu Gustav Meyrink, Hanns Heinz Ewers, Karl Hans Strobl, A. J. Mordtmann, Georg von der Gabelentz, Reinhold Ortmann, Arthur Schnitzler, E. T. A. Hoffmann, Friedrich von Schiller, Immanuel Kant, Johann Wolfgang von Goethe jmt.

Kui Poe välja arvata, avaldas Aavik üsna vähe angloameerika autoreid: eesti keelde jõudsid üksikud jutud Conan Doyle’ilt, Edward Bulwer-Lyttonilt ja Ambrose Bierce’ilt. Seevastu ulatus Aaviku haare Itaaliast (Carlo Dadone) Soomeni (Juhani Aho) ning antiigist (Cicero, Ovidius, Vergilius) moodsate vene autoriteni nagu Leonid Andrejev ja Aleksandr Kuprin. Aavikule sümpatiseerisid ja ta avaldas ka selliseid vene kirjandusklassikuid nagu Aleksandr Puškin, Mihhail Lermontov, Nikolai Gogol, Ivan Turgenev ja Fjodor Dostojevski. Kellelt polnud võtta õudusžanri tekste lühivormis, neilt valis ta mõne romaanikatkendi.

859_1Igatahes on selle seeria mõju eestikeelsele tõlkeõudusele raske üle hinnata, 15 aasta jooksul ilmus muljetavaldav hulk tekste ning eesti keelde jõudsid kümned uued autorid, kõik nad muidugi Johannes Aaviku radikaalses keeleuuenduse kastmes nii, et nende tekstid olid igas mõttes väga ulmeline, sümbolistlik ja futuristlik lugemine. Kui vaadata tänapäeval Aaviku Hirmu ja Õuduse Juttude seeria kaanekujundusi, torkab tahes tahtmata silma teatav sarnasus samal ajal Saksamaal ilmunud väljaandega Der Orchideengarten, aga eks juugend oli igal pool juugend 😉

Igatahes võib Johannes Aavikut mööndusteta pidada Eesti esimeseks ulmeliteraadiks, tema ulmehuvi ei kadunud ka hilisematel kümnenditel, mil ta jätkas Edgar Allan Poe eestindamist ning tema loomingu avaldamist suurte valikkogudena, nii 1930ndail Eestis kui ka 1950ndail Rootsis.

JÄRGMISENA ILMUB:

Ulmeajakirja Amazing Stories lugu

1. osa «Hugo Gernsbacki Amazing (1926–1929)»

3. peatükk. Ulme Ameerika jutuajakirjades 1926. aastani

Read Full Post »

Noor Hugo Gernsback.

Noor Hugo Gernsback.

1

Kuidas ja kust alustada ühte pikka järjejuttu? Kõige levinum on seda teha peategelase sünnihetkest. Või mõnikord ka peategelase isa sünnihetkest. Nii teemegi.

«Ajakirjaulme isa», Amazing Storiesi asutaja ja maailma tuntuimale ulmeauhinnale nime andnud Hugo Gernsback sündis 16. augustil 1884 Luxembourgi linnas eduka veinikaupmehe Moritz Gernsbacheri ja tema naise Bertha Durlacheri kolmanda pojana. Sünnijärgselt siis Gernsbacheri nime kandnud Hugo vanemad olid kolinud Luksemburgi 1. jaanuaril 1883, mis tegi poisist automaatselt selle riigi kodaniku, kuid rahvuselt olid ta mõlemad vanemad saksa juudid. Gernsbachi küla, kus perekond varem elas, asus nelja miili kaugusel Baden-Badenist Lõuna-Saksamaal. On arvatud, et Moritz Gernsbacher kolis Luksemburgi suurhertsogiriiki, kuna seal kehtisid veiniärile mitmed maksu- ja tollisoodustused. Lisaks oli Bismarcki-aegne Saksamaa religioossete ja poliitiliste rahutuste, pead tõstva sotsialismi ning ka juudivaenulikkuse poolest märksa ebakindlam paik elamiseks kui juba 1867. aasta Londoni lepinguga neutraalseks kuulutatud Luksemburg.

Practical Electrics, aprill 1923

Practical Electrics, aprill 1923

Abielupaari esimene poeg Saly (hiljem Ameerikas tuntud kui Sidney) oli sündinud 1876., teine poeg Eugen 1877. aastal, lisaks kasvas nende peres Gernsbacheri 1871. aastal sündinud vennapoeg Wilhelm, nõnda möödusid Hugo esimesed eluaastad kolme vanema poisi seltskonnas. Seda kuni 1891. aastani, mil 13-aastane Eugen ootamatult suri. Vanuselt lähima venna surm mõjus väiksele Hugole kindlasti rängalt, vanim vend Saly oli juba 15-aastane ning aitas isa selle veiniäris, nii et Hugo lapsepõlv möödus suuresti üksinda. Küll oli Gernsbacherite pere piisavalt jõukas, et palgata väikest Hugot harima koduõpetajad.

Hugo lapsepõlvest on kurioosse faktina teada veel, et tal ei tahtnud kuidagi juuksed kasvama hakkada, nii et isa otsis oma poja juuksekasvu soodustavat ravi kõikjalt üle Euroopa, kuni lapsel 5. eluaastal juuksed ise kasvama hakkasid. Tegelikkuses on kõigi selliste Gernsbacki lapsepõlve kohta käivate lugude tõeväärtus üpris kaheldav, kuna nende faktide ainsaks allikaks ongi olnud Hugo Gernsback ise, kes neid vanas eas erinevatele inimestele rääkida tavatses.

Practical Electrics, august 1922

Practical Electrics, august 1922

Nõndasamuti on lood ka Gernsbacki juba väga noores eas tekkinud huviga elektri- ja raadioasjanduse vastu. Kaheksandaks sünnipäevaks kinkinud üks isa sõber Hugole Leclanché elektrolüütaku, veidi traati ja elektrilise kella. Hugo õppis neid kokku ühendama ning selle tulemusena helisema hakanud kelluke avaldanud poisile sügavat muljet ning veennud teda, et tegu on edasist uurimist väärt valdkonnaga. Ta olla lasknud endale hankida erinevaid elektriga töötavaid asju nagu lambipirnid ja telefoniaparaadid ning asunud nendega juba poisikesena oma kodu elektrifitseerima, seejärel hakanud ta ka ümbruskonnas elektritöödega kuulsust koguma.

Gernsbacherid elasid karmeliitide kloostri kõrval ning väike Hugo paigaldanud abtissi suureks rõõmuks kloostrisse elektrilised kellad, mis kutsusid kindlal kellaajal palvusele, ning kloostrisisese sidesüsteemi. Kogu aparatuuri paigaldamiseks pidi abtiss hankima just 13-aastaseks saanud poisile, kes oli jõudnud ametlikult teismeikka, paavsti eriloa nunnakloostrisse pääsemiseks. Jäägu igaühe enda otsustada, mil määral ta seda ja teisi sarnaseid apokrüüfilisi lugusid Gernsbacki lapsepõlvest usub.

Igatahes hakkas nooruk selliste elektriseadmete paigaldamisega ka üsna arvestatavat taskuraha teenima, mille kohe aga pokkerilauas vanematele noormeestele kaotas. Ise ta sellest suurt numbrit ei teinud ning säärane «kergelt tulnud, kergelt läinud» mentaliteet saatis teda ta erinevates ärides ja ettevõtmistes kogu ülejäänud elu. «Miski pole lihtsam, kui mitu korda miljonäriks saada,» on ta hiljem korduvalt öelnud.

Science & Invention, august 1924

Science & Invention, august 1924

1894. aastal tuli Hugo ellu uus huviala. Nimelt sattus ta lugema ärimehe ja astronoomi Percival Lowelli (1855–1916) teooriaid sellest, et Marsil on elu, täpsemalt surev tsivilisatsioon oma kuulsate vett täis kanalite-süsteemiga. Mõte vaimustas noort Gernsbacki ning peatselt luges ta juba suure huviga Jules Verne’i ja H. G. Wellsi raamatuid. Samuti ameerika nn. «kümnesendi-romaane», mille kuulsaim vorpija oli pseudonüümi Noname all Luis Philip Senarens. Lisaks alles tekkivale ja välja kujunevale ulmekirjandusele luges nooruk ka kõiksugu poistele suunatud seiklusjutte, tema eriliseks lemmikuks oli Mark Twain. Oma uuest ja fantaasiat ergutavast huvist polnud noorel Hugol aga ühegi sõbra ega vennaga rääkida – teistel sellised huvid puudusid ning selline üksinda üles kasvamine ja oma ulmehuvi arendamine, lugemine ja ise kirjutada proovimine on saanud tüüpiliseks jooneks pea kõigi hilisemate kuulsate ulmefännide puhul.

The Experimenter, jaanuar 1926

The Experimenter, jaanuar 1926

Saanud hariduse Limpertsbergi tehnikakoolis ja Brüsseli internaatkoolis (kus ta omandas suurepärase prantsuse, saksa ja inglise keele oskuse) astus ta aastal 1900 Bingeni tehnikaülikooli Saksamaal, kus ta õppis matemaatikat ja elektriinseneri eriala. Ta leiutas (enda sõnul) maailma võimsaima kuivakuelemendi, kuid ei Prantsusmaal ega Saksamaal õnnestunud tal selle peale patenti saada. Nii pööraski ta pilgu Uue Maailma suunas ning veendus üha enam, et ettevõtlike ja edumeelsete teadusemeeste-leiutajate tulevik on just Ameerikaga seotud.

1903. aasta suvel lõpetas ta õpingud ning sama aasta augustis suri 57-aastasena ta isa. Vend Saly ja lellepoeg Willy võtsid üle isa veiniäri ning noort Hugot ei hoidnud miski enam vanas maailmas kinni. Ta laenas perekonna käest 100 dollarit, ostis esimese klassi pileti Hamburgist väljuvale liinilaevale Pennsylvania ning saabus veebruaris 1904 New Yorki. Kõigi võimaluste maa oli tema ees avali ning tal polnud mingit kavatsust neid võimalusi käest lasta.

Hugo Gernsback 1918. aastal.

Hugo Gernsback 1918. aastal.

2

Gernsback oli oma edus nii kindel, et esimese asjana New Yorki jõudes ostis ta oma 100-dollarilisest kapitalist endale 20 dollari eest siidist kõvakübara. Peatselt asutas ta oma esimese ettevõtte, GeeCee Dry Battery Company, mis varustas kuivakuelementidega Packard Motor Car Company’d ning see äri läks edukalt kuni 1907. aasta majanduskriisini, mis firma tegevusele lõpu tegi.

Lisaks patareiärile asus Gernsback tegutsema ka raadioasjanduse vallas. Oma suureks üllatuseks avastas ta, kui raske on Ameerikas leida erinevaid raadiotehnika varuosi ning moodustas kohe koos äripartneriga firma The Electro Importing Company (Telimco), mis importiski Euroopast ja peamiselt Saksamaalt USAsse just neid raadioamatööride jaoks vajalikke juppe. Raadioasjandusest räägib ka 20-aastase Gernsbacki esimene trükis avaldatud kirjatöö – 29. juulil 1905 ajakirjas Scientific American ilmunud artikkel «Uus segaja», mille autoriks oli märgitud Huck Gernsback, seda eesnimekuju kasutas Gernsback austusest Mark Twaini ühe kuulsaima kirjandusliku kangelase vastu.

Peatselt sai Gernsback valmis oma esimese korraliku kaasaskantava koduraadio mudeli, mida nimetas «traadita telegraafiks» ning asus seda aktiivselt reklaamima ja müüma. Esialgu põhjustas 7.50 maksev seade ostjais umbusku, kuna raadio saatejaama ehitamist peeti seni tuhandeid (!) kordi kallimaks ettevõtmiseks, nii et isegi politsei tuli Gernsbacki tehasesse kontrollima, mis pettusega seal tegeletakse. Gernsback meenutas hiljem, kuidas teda toona šokeeris kordniku ignorantsus teaduse ja tehnika vallas, sest too olla imestanud, et «kui te seda traadita aparaadiks nimetate, siis miks siin kõikjal nii palju traati ja juhtmeid vedeleb».

Radio News, oktoober 1920

Radio News, oktoober 1920

Gernsback väitis, et just see vahejuhtum andis talle idee hakata laiemat publikut teaduslik-tehnilistes küsimustes harima ja teadusest tulenevaid tehnilisi lahendusi populariseerima ning propageerima.

Igatahes läks Telimco äri vägagi edukalt, lisaks raadioaparaatidele asus ta peatselt valmistama ja müüma erinevaid elektrilisi mänguasju, nii et 1910. aastaks töötas tema New Yorgi vabrikus juba 60 inimest. Kui ta polnud selleks ajaks juba miljonär, siis väga rikas mees igatahes ning oli vastu võetud New Yorgi äriseltskonda. 1906. aastal oli ta abiellunud ameeriklannaga ning saanud 1909. aastal ka USA kodakondsuse.

3

Juba Telimco asutamise ajal 1905. aastal oli Gernsback kirjastanud firma tootekataloogi ning kui temas hiljem tekkis tahtmine asuda lugejaskonda teaduse vallas harima, siis jõudiski ta välja oma esimese populaarteadusliku ajakirjani. Ajakirja Modern Electrics (Moodne Elektriasjandus) esimene number dateeringuga ‘aprill 1908’ ilmus kioskilettidele märtsikuu viimasel nädalal. Ameerikas on kuukirjade puhul üldse kombeks, et vastava kuu dateeringuga number ilmub müüki enamasti eelmise kuu alguses ja kaob müügilt, kui kaanel kirjas olev kalendrikuu kätte jõuab.

Modern Electrics, veebruar 1912

Modern Electrics, veebruar 1912

Ajakirja esmaste funktsioonide seas oligi raadiotehnika postimüügikataloogiks olemine, lisaks lugejate harimine selles vallas populaarteaduslikus vormis ning kolmandaks ka teaduse ja tehnoloogia alaste prognostiliste artiklite avaldamine, mis pakkusid siis lugejale välja erineva fantastilisusetasemega leiutise-ideid ja tulevikuühiskonna tehnoloogilisi kirjeldusi. Ajakiri oli peaasjalikult mõeldud noortele eksperimenteerijatele ja raadioamatööridele ning osa neist oli Gernsback saanud tulevase ajakirja kohta reklaambrošüüre levitades juba enne esimese numbri ilmumist ka väljaande tellijateks. Sama tehnikat püüdis ta hiljem ka ulmeperioodika puhul rakendada.

Väljaandes olid olulisel kohal Gernsbacki enda kirjutatud teaduslik-spekulatiivsed artiklid nagu «Ookeani rakendamine», «Raadio Saturnil» ja «Televisioon ja telefot». Viimases, 1909. aasta detsembris ilmunud loos pakkus Gernsback muide esimesena välja televisiooni tööpõhimõtte, kuid kuna ta pidas vastavat tehnoloogiat ja aparatuuri tavakasutuse jaoks liialt kalliks, ei hakanud ta seda patenteerima. Ometi oli see tänapäeva televisiooni tööpõhimõttele märksa lähedasem kui hiljem John Logie Bairdi väljapakutu, keda hakati ametlikult pidama televisiooni ja televiisori leiutajaks.

Harold Winfield Secor, Sidney Gernsback ja Austin C. Lescarboura 1918. aastal.

Harold Winfield Secor, Sidney Gernsback ja Austin C. Lescarboura 1918. aastal.

Igatahes läks 36-leheküljelisena alustanud ajakirjal majanduslikus mõttes vägagi hästi. Esiknumbri tiraaž – 8000 – müüdi läbi ning see hakkas kiiruga tõusma, olles kolm aastat hiljem juba 52 000 eksemplari. Ajakirjale saatis tunnustava lugejakirja Thomas Alva Edison ise – terve põlvkonna leiutajate eeskuju ning Ameerika leiutamisvaimu kehastus, peatselt ilmus väljaandes artikkel traadita side kohta raadioaparaadi leiutamise eest Nobeli füüsikapreemia saanud Guglielmo Marconi enda sulest. Lisaks Gernsbackile töötasid ajakirja toimetajate ning peamiste kaastöölistena 20-aastane raadioentusiast Harold Winfield Secor ning 17-aastane Austin C. Lescarboura.

Järgmiseks oluliseks sammuks, mille Gernsback ette võttis, oli Ameerika Raadioassotsiatsiooni (WAOA) asutamine 1909. aasta alul. Selle ambitsiooniks oli olla katusorganisatsiooniks tuhandetele väikestele raadioamatööride klubidele üle terve maa. Esimeste kuudega liitus selle ühinguga üle 3200 noore raadiohuvilise ning esimese tegevusaasta lõpuks oli organisatsioonil juba üle 10 000 liikme. Mingit liikmemaksu WAOA-l polnud, selle liikmed said postiga koju liikmepileti ning ajakirja Modern Electrics loeti ühingu ametlikuks häälekandjaks. Ning juba paar aastat hiljem hakkas see huvigrupp avaldama survet USA Kongressile raadioamatööride valdkonda puudutava seadusandluse väljatöötamise osas. See ettevõtmine oli oluline ära märkida, näitamaks Gernsbacki ambitsiooni noorte huviliste koondamisel – paarkümmend aastat hiljem tegi ta sedasama ulmefännidega ning lõi niiviisi organiseeritud fändomi.

Radio News, juuli 1921

Radio News, juuli 1921

Ja veel üks joon ajakirja juures tasub ära märkida, mida kohtame hiljem ka Gernsbacki ulmeajakirjade juures. Üsna pea pärast ajakirja ilmuma hakkamist asus Gernsback korraldama erinevaid auhinnalisi konkursse oma lugejaile – küll parima foto, küll artikli saatmise eest. Ühest küljest sai ta niiviisi väljaandele väärt materjali, teisalt motiveeris ja aktiveeris see ajakirja noort ja niigi entusiastlikku lugejaskonda ning tekitas kaasatuse tunde. Ja jällegi kordus see hiljem täpselt samas vormis ja samade tulemustega Amazing Storiesi juures.

Viimase ja ulmekirjanduse seisukohalt olulisema mõõtmena mainigem ajakirja Modern Electrics juures ära teaduslik-tehnoloogilise ja prognostilise taustaga ilukirjanduse avaldama hakkamist.

Otsa tegi lahti Hugo Gernsback ise, hakates ajakirja 1911. aasta aprillinumbris järjeloona avaldama oma romaani «Ralph 124C 41+», mis ilmus väljaandes märtsini 1912. Eraldi raamatuna avaldas Gernsback selle 1925. aastal ning omal kombel on teadusliku fantastika ajaloos tegu küllaltki silmatorkava ja mõjuka tekstiga. Romaani pealkirjas peituvat krüptilist numbri- ja märgikombinatsiooni tuleb lugeda kui «One to foresee for one plus (another)».

Romaani 1925. aasta raamatupublikatsioon Frank R. Pauli kaanepildiga.

Romaani 1925. aasta raamatupublikatsioon Frank R. Pauli kaanepildiga.

Kohe tuleb ära mainida, et ilukirjandusena tänapäevases või ka oma aja kontekstis on tegu kohutavalt puise ja igava tekstiga, mida õieti vähesed tänapäeva ulmehuvilised lugenud on. See ‘romaan’ ongi pigem erinevate leiutiste ja teaduslike ideede/spekulatsioonide kataloog ning selle esmane eesmärk oligi fiktsionaalses ja meelelahutuslikus vormis pakkuda lugejatele välja põnevaid tulevikustsenaariume ning erinevaid võimalikke tehnikavidinaid. Gernsback ise rõhutas, et ükski romaanis välja pakutud spekulatsioon pole oma aja teadust arvestades põhimõtteliselt võimatu.

Nimitegelane Ralph on üks kümnest 2660. aasta maailma superteadlasest ning järjeloo igas osas näeb lugeja erinevaid Ralphi leiutisi. Näiteks hüpnobioskoobi nime kandev vidin saadab inimese ajju magamise ajal impulsse ning võimaldab näiteks Ralphil magades kogeda ja saada osa Homerose «Odüsseia» ainelisest filmist. Gernsback patenteeris selle leiutise hiljem «magamise ajal õppimise» seadmena, kuid hilisema ulmekirjanduse mõttes on siin ehk rohkem tegu tänapäeva virtuaalreaalsuse tehnoloogiate eelkäijaga. Lisaks leiab teosest veel rohkesti hiljem reaalsuseks saanud tehnilisi lahendusi nagu televisioon, kaugjuhtimispult, videotelefon, päikeseenergia kasutamine igapäevaelus, mandritevahelised regulaarsed lennuliinid, helifilmid, kunstmaterjalist riided, kosmoselennud, helisalvestamine ning ehk kõige tähelepanuväärsemana radari kirjeldus.

Modern Electrics, jaanuar 1912. Nii see kui eelmine ajakirjakaas illustreerivad Ralphi-järjejuttu.

Modern Electrics, jaanuar 1912. Nii see kui eelmine sama ajakirja esikaas illustreerivad Ralphi-järjejuttu.

Ajakirja 1911. aasta detsembrinumbris ilmunud osas kirjeldas Gernsback detailselt metoodikat, kuidas Ralph jälitab oma armsama Alice’i röövinud marslaste kosmoselaeva. Gernsback lisas kirjeldusele isegi täpse diagrammi. Sõna ‘radar’ võttis kasutusele küll alles 1935. aastal Robert Watson-Watt, kes suutis lühilaine peegelduste abil tuvastada lennuki asukoha, mis aitas britte tublisti 2. maailmasõja lahingutes, aga kui Watson-Wattile, kes oma leiutise eest rüütliks löödi, hiljem näidati Gernsbacki teost, hakkas ta edaspidi alati Gernsbacki radari leiutajaks nimetama.

Igatahes tuleb rõhutada, et kirjanduslikult tasemelt on teos kohutav, nagu on hiljem leidnud ka paljud kuulsad ulmekirjanikud alates Lester del Rey’st kuni Brian W. Aldissini. Ajakirja lugejaile aga selline tuleviku tehnikaimede kirjeldamine seiklusliku ilukirjanduse vormis kuivade teadusartiklite asemel meeldis ning Gernsback asus oma autoreid ärgitama rohkem sarnaseid teaduslik-tehnilisi prognoose ilukirjanduse vormis esitama.

The Electrical Experimenter, juuli 1920

Electrical Experimenter, juuli 1920

Neist Ralphi-romaani tuules ilmunud proto-SF-juttudest väärib esiletõstmist Jacque Morgani kerges toonis esitatud jututsükkel «Dr Fosdicki teaduslikud seiklused», mille peategelane, väikelinna leiutaja James Quincy Fosdick oma leiutistega alati mingis mõttes äpardub. Selles mõttes olid Fosdicki-lood tähelepanuväärsed, et kui Gernsback oma järjejutus propageeris leiutisi ja haris neid kirjeldades oma lugejaid, siis Morgan, kelle tekstide kirjanduslik tase oli Gernsbacki omast märgatavalt kõrgem, pigem hoiatas, et teaduslikel avastustel ja uutel leiutistel võib olla ka oma tume külg.

Viimane Gernsbacki toimetamisel ilmunud ajakirjanumber ilmus märtsis 1913, siis müüs ta tänaseni täpselt teadmata põhjustel oma osa väljaandes äripartner Orland J. Ridenourile, kes muutis selle nime ja liitis väljaande järgnevail aastail mitu korda erinevate sarnaste ajakirjadega, kuni 1916. aastal ühendati see Popular Science Monthly’ga (Populaarteaduslik Kuukiri), mis oli ilmumist alustanud 1872. aastal ning mis ilmub nime Popular Science all tänaseni.

The Electrical Experimenter, juuni 1920

Electrical Experimenter, juuni 1920

4

Loobunud oma osalusest selles väljaandes asutas Gernsback kiiresti uue ajakirja, millel on moodsa ulmekirjanduse tekkimises juba suurem roll. Vähem kui kaks kuud pärast Modern Electricsi müüki, 15. aprillil 1913 ilmus ajalehekioskitesse ajakirja The Electrical Experimenter (Elektrialal Eksperimenteerija) esimene, mainumber. Ajakiri ilmus suuremas formaadis kui Modern Electrics ning oli visuaalselt märksa pilkupüüdvam ja rikkalikumalt illustreeritud. Muus osas jätkus aga eelmises ajakirjas välja töötatud joon. Lisaks Secorile ja Lescarbourale liitus ajakirja toimetajate ja kaastöölistega Gernsbacki hiljuti Ameerikasse emigreerunud vanem vend Sidney. 1915 oli ka aasta, mil Gernsback formeeris Telimco tütarfirmana kirjastustegevuse koondamiseks eraldi allüksuse The Experimenter Publishing Company.

Just selle ajakirja juures hakkas Hugo Gernsback esmakordselt kasutama 30-aastase Austrias sündinud kunstniku Frank R. Pauli pilte, kuid kaanepilte tal esialgu veel teha ei lastud, suurema osa väljaande kaantest joonistas kogenum pulpkunstnik Howard V. Brown, keda kohtame uuesti paljude 1930ndate ulmeajakirjade kaaneillustraatorina.

The Electrical Experimenter, veebruar 1918

Electrical Experimenter, veebruar 1918

Igatahes kutsus sellegi ajakirja juhtkirjades Gernsback lugejaid ja kaasautoreid üles rohkem oma kasvatuslikke ja üldharivaid tekste tulevikutehnoloogiatest ja uudsetest vidinatest just ilukirjandusena vormistama. Jällegi tegi ta ise otsa lahti, alustades mais 1915 «Parun Münchhauseni uute teaduslike seikluste» nimelise jutusarja avaldamist, mis olid Ralphi-looga võrreldes üsna koomilised ja kergekaalulised pilalood erinevatest leiutistest.

Oma juhtkirjas «Kujutlusvõime versus faktid», mis ilmus aprillis 1916, esitas Gernsback oma manifestilaadse üleskutse, mille järgi peaks iga raadioamatöör ja elektrialal eksperimenteeriv noor leidur olema suuteline laskma oma fantaasia valla ning kujutlema tulevikuühiskonda ja leiutisi ning teaduse edasist arengut.

The Electrical Experimenter, august 1917

The Electrical Experimenter, august 1917

Tasapisi tekkis ajakirjale oma autorkond – George F. Stratton, Charles M. Adams, Harlan Eveleth – nimed, mis on tänapäeval ulmeasjatundjalegi täiesti võõrad. Nende lood olid kirjanduslikult kohutavad, seikluslikkuse ja põnevuse aspektist nõrgad, kuid neis esitatud spekulatsioonid ja neis väljendunud kujutlusvõime olid igati tasemel ja valgustuslikud. Näiteks Strattoni jututsüklis, milles tegutses miljonärist ärimees Ned Cawthorne ning mis hakkas ilmuma just 1. maailmasõja aastail, on palju juttu erinevatest sõjalistest leiutistest ja uudsetest relvadest nagu allveelaevad ja laserid.

Aprillis 1917 astus USA aga Saksamaa vastu sõtta, mis tähendas, et tsensuur hakkas kohe erilise tähelepanuga jälgima kõike, mis ilmus eriti allveelaevade ja meresõja kohta, kuna just selles vallas käis sakslastega sõja-aastail kõige tihedam rebimine. Nii panigi tsensor ühel hetkel käe ette Gernsbacki ja Secori artiklitele ning Adamsi juttudele, mis kirjeldasid erinevaid uudseid sõjapidamisvahendeid nagu antigravitatsioonilised kiired, millega lahingulaevu veest välja tõsta, raadio teel juhitavad pommid, metallist laevade meeskondadele surmavaid elektrilööke andvad seadmed jmt. Nii et kuulus tuumapommi kirjelduse juhtum 1944. aastast ühes Astoundingus ilmunud Cleve Cartmilli jutus ning USA salateenistuse meeste visiit toimetaja John W. Campbelli kabinetti polnud sugugi esimene omataoline.

The Electrical Experimenter, juuni 1915

The Electrical Experimenter, juuni 1915

Igatahes tegi tsensuur sedasi kujunevale ulmekirjandusele suure teene, sundides kirjanikke oma tegevuspaiku muutma. Nii sai R. ja C. Winthropi jutustuses «Sõjas nähtamatuga» (At War with the Invisible), mis ilmus märtsis-aprillis 1918, keiserlikust Saksamaast Marss, mille vastu sõdib koalitsioon, kuhu kuuluvad Veenus, Merkuur, Maa ja Jupiter ning ka tegevusaega nihutati sadakond aastat tulevikku. See üsna kehvasti kirjutatud jutt pakkus ometi välja suure hulga uudseid teaduslikke kontseptsioone, rohkelt fantastilist sõjatehnikat, leiutisi jmt, olles ühtlasi esimene ilukirjanduslik tekst, mida illustreeris Frank R. Paul.

Pärast sõda hakkas ajakiri üha enam oma fookust muutma, muutudes raadioamatööridele mõeldud uudseid tehnoloogiaid kirjeldavast trükisest üha enam üldhuvitavaks prognostiliseks populaarteaduslikuks publikatsiooniks. Ajakiri vahetas ka nime, alates 1920. aasta augustinumbrist kandis väljaanne nime Science & Invention (Teadus ja Leiutised).

Radio News, jaanuar 1924

Radio News, jaanuar 1924

Osalt tingis selle muutuse ka tõsiasi, et juulis 1919 oli Gernsback toonud turule eraldi ajakirja raadioamatööridele – Radio Amateur News (Raadioamatööri Uudised), kuna sõda oli lõppenud ja raadioasjandusega hobikorras tegelevad kümned tuhanded inimesed said jälle hakata erinevaid varuosi ja seadmeid hankima. Kuna kohe peale sõda ja eriti 1920ndail aastail sai hoo sisse ka kommertsvaldkonna areng raadioäris, kus tekkis kiiresti tohutu hulk uusi töökohti (raadioinsenerid, raadioparandajad, raadiomüüjad, raadioehitajad), sai väljaanne juulis 1920 nimeks lihtsalt Radio News (Raadiouudised). Ka selles väljaandes ilmus ilukirjandust, kuid see oli vaid marginaalselt ulmeline, peamiselt kujuneski see nüüd kõigi nende raadiovaldkonnas töötavate inimeste foorumiks ja lugemisvaraks. Selle üha raadiotehnika kesksemaks muutuva ajakirja tiraaž tõusis ühe aastaga muljetavaldava 100 000 eksemplarini ning Gernsback palkas sellele eraldi toimetuse, keskendudes ise Science & Inventioni arendamisele, mille trükiarvu ta lootis tõsta 200 000 pealt 500 000 eksemplarini.

Science & Invention, august 1920

Science & Invention, august 1920

Igatahes oli uuenenud ajakiri lisaks laiemalt populaarses vormis teadusuudistele ka üha rohkem fantastika-keskne. Alates nimevahetusest muutusid ajakirja kaanepildid märksa seikluslikumaks, värvikamaks ja selgelt ulmelisi tehnikavidinaid ning situatsioone kujutavaks. Samuti ilmusid ajakirja veergudele ülevaateartiklid Jules Verne’ist ja Luis Senarensist. Lisaks hakkasid ilmuma jutud, milles püüti minna pisut kaugemale pelgalt tehnikavidinate kirjeldamisest ning pakkuda selgelt uusi lähenemisi ja kontseptsioone tulevikumaailma kirjeldamisel. Olgu siin näiteks toodud kasvõi Gernsbacki artikkel hõljuvatest linnadest, milles autor nende toimimist põhjalikult kirjeldas ning millest tõukusid mitmed hilisemad kuulsad ulmetekstid (Edmond Hamiltoni 1929. aasta «Cities in the Air» ja James Blishi aastail 1950–1962 kirjutatud tsükkel «Cities in Flight»). Samuti leidsid kordustrükkidena tee ajakirja lehekülgedele H. G. Wellsi kuulsaimad lühilood «Täht» (The Star; 1897) ja «Uus kiirendaja» (The New Accelerator; 1901). Parema puudumisel oli see juba peaaegu nagu ulmeajakiri.

Science & Invention, mai 1925

Science & Invention, mai 1925

Üksjagu kummaline on, et see muutus ajakirja nimes, väljanägemises ja sisus toimus täpselt samal ajal, kui tollane suurim pulpajakirjade väljaandja Frank A. Munsey ühendas kaks oma populaarseimat ja enim ulmelisi seiklusjutte avaldanud korra nädalas ilmuvat jutuajakirja Argosy ja All-Story Weekly üheks ajakirjaks nimega Argosy All-Story Weekly. Kioskilettidelt ulmet otsivale jutuhuvilisele tähendas see ühe nimetuse kadumist ning selles valguses omandab Gernsbacki ajakirja muutumine selgelt ulmelisemaks uue tähenduse. Siinkohal tuleb veel rõhutada, et Munsey ajakirjade (eelkõige just Argosy) kaaneillustratsioonid ei kujutanud enamasti stseene väljaandes ilmunud ulmetekstidest, mis andis Gernsbacki ajakirjale eelise. Eelise, mille miinuseks oli jälle tõik, et tihtipeale illustreeris mõni Science & Inventioni värvikas kaanepilt hoopis mõnda prognostilis-spekulatiivset artiklit tulevikutehnoloogia kohta ja üldsegi mitte ilukirjandust.

Practical Electrics, august 1924

Practical Electrics, august 1924

Ühest küljest mõistis Gernsback, et Munsey pulpajakirjadega konkureerimiseks peab ta suutma ka enda väljaannete veergudele meelitada end All-Story’s ja Argosy’s avaldavaid professionaalseid jutukirjanikke, kuna tema autorid, raadioamatööri taustaga teaduse populariseerijad lihtsalt ei osanud eriti hästi kirjutada. Teisalt oli ta kurikuulus oma kummalisevõitu honoraripoliitika poolest. Nimelt olid Gernsbacki honorarimäärad sõltuvuses loo originaalsusest. Tema kõrgeim autoritasu – 100 dollarit – oli igati viisakas honorar lühijutu või jutustuse eest, aga ta miinimumhonorariks oli 5 dollarit. Ja kui elukutselised pulpkirjanikud, kes ennast sellest tööst elatasid, olid harjunud Munsey ajakirjade puhul teatud pikkusele kompetentse seiklusliku ulmeloo eest saama 30–40 dollarit, siis selline ennustamatu loterii autoritasudega Gernsbacki ajakirjades pidi neile äärmiselt ebameeldiv ja harjumatu olema. Ja sellises olukorras ei näinud pulpautorid erilist põhjust rikkuda oma pikaajalisi koostöösuhteid All-Story ulmesõbraliku toimetaja Bob Davisega. Ning kuna ka Gernsback eelistas siiski teaduslikult baasilt lähtuvaid kaineid spekulatsioone, pulpautorid aga kirjutasid pigem just ebateaduslikku ja seikluslikku ulmet, ei saanudki sellest koostööst noil aastail suurt asja.

Practical Electrics, juuli 1924

Practical Electrics, juuli 1924

Ühtteist huvitavat Science & Inventionis siiski ilmus. Esmalt hakkas Gernsback just sel ajal avaldama ajakirjanumbri kohta vähemalt kaks ulmelugu ja umbes sel ajal tekkis Radio Newsis ja Science & Inventionis nn. teaduslik detektiivlugu. Autorid tundsid end pädevamana esitama huvitavaid ja põnevaid probleeme, mille lahendus lähtus siis mingist teaduslikust avastusest või leiutisest. See oli jõukohasem kui kujutleda ette tulevikuühiskondi, sealseid probleeme ja fantastilisi leiutisi. Üks tuntuim sedasorti teaduslike krimilugude autor oli Charles S. Wolfe, kelle «Tark harpuun» (The Educated Harpoon) ajakirjas The Electrical Experimenter aprillis 1920 tutvustas esmakordselt teaduslikku detektiivi Joe Fennerit, raadioamatöörist leidurit ja üliõpilast, kes pidi selles loos lahendama tühjas toas surnuks pussitatud mehe mõrvaloo. Toast relva ei leitud ning ruumi ei saanud ka keegi tähelepandamatult siseneda: Fenner järeldas sellest, et mõrv sooritati täägiga, mis oli kinnitatud kaugjuhitava mudellennuki nina külge.

Science & Invention, oktoober 1920

Science & Invention, oktoober 1920

Tavapärasest pisut eredamaid lugusid avaldasid neil aastail veel  E. H. Johnson ja George R. Wells (mateeria ümberpaigutamine ruumis) ning Herbert L. Moulton (Atlandit ületavad mehitamata õhulaevad ja neid jahtivad õhupiraadid), kuid kuulsaimaks selle perioodi autoriks kujunes Clement Fezandié ja tema 40 jutust koosnev tsükkel «Dr Hackensaw saladused». Need olid ulmelood, milliseid Gernsback kõige rohkem hindas: tegu oli praktiliselt ilukirjandusvabade loengutega erinevate teaduslike avastuste ja leiutiste teemal. 1865. aastal New Yorgis prantsuse päritolu väljarändajate peres sündinud Fezandié oli endale juba varem ärimehe ja lektorina nime teinud ning Gernsback meenutas hiljem, et Fezandié kirjutas talle lugusid puhtalt lõbu pärast ja saatis talle honoraritšekid alati tagasi. Teemad, mida Fezandié oma «lugudes» käsitles, olid näiteks marslastega raadio teel ühenduse saamine, atomaarse tasemeni suurendav supermikroskoop, kunstlik viljastamine ja geneetika (poolkoer-poolkass, lehma üsas kasvav inimlaps jne), nähtamatus, robootika, varjusurm, ajareisid, maakera sisemuse uurimine, submikroskoopilised maailmad, Kuu-reis jne jne. Tema lugudes võis harva leida midagi põnevat või seikluslikku, kuid 1920ndate esimese poole Science & Inventionis oli tegu kõige pikema elueaga jutusarjaga.

Hugo Gernsback 1920. aastatel.

Hugo Gernsback 1920. aastatel.

5

1920ndate aastate alguseks oli Gernsback igati lugupeetud ärimees. Telimco’l läks majanduslikult hästi, see oli lisaks raadiovaruosade impordile neid ise ka tootma hakanud. Areneva raadiovaldkonna tõttu oma ärisid kiiresti laiendama asunud Gernsback lõi järjest uusi firmasid, raadioasjanduse arendamiseks The Consrad Company, oma erinevate kirjastusprojektide ja raamatumüügi korraldamise jaoks Germott Company, ka The Experimenter Publishing Company’l läks hästi: Science & Inventioni tiraaž oli 200 000 ja Radio Newsi oma 150 000 kandis.

Gernsback oli lahutanud oma esimesest naisest ning abiellus oktoobris 1921 Dorothy Kantrowitziga. Esimesest abielust olid tal lapsed Madelon ja Harvey, teisest lisandusid hiljem Bertina ja Jocelyn. Oma pulmapäeval asutas Gernsback ka uue ajakirja nimega Practical Electrics (Praktiline Elektriasjandus). Selle kaastoimetajaks palkas ta 1851. aastal sündinud ja tolleks hetkeks 70-aastase populaarteaduslike raamatute autori ja endise Seton Halli kolledži (New Jersey’s) loodusteaduste professori Thomas O’Conor Sloane’i. Sloane oli saavutanud populaarsuse käsiraamatutega nagu «Kiire aritmeetika», «Teaduslikud katsed kodus», «Lihtne elekter», «Kuidas saada edukaks elektrikuks?», «Elektriku käsiraamat» jmt. Ta oli kuulunud ka Scientific Americani toimetuse koosseisu. Kuigi üsna vana, oli Sloane igatahes piisavalt terava mõistusega ja Gernsbacki sugulasvaim, tema teadust populariseerivaid artikleid hakkas alates 1921. aastast Gernsbacki ajakirjades regulaarselt ilmuma. Veel palkas Gernsback oma toimetusgruppi Joseph H. Krausi  ja C. A. Brandti, kelle nimed figureerivad ulmeajakirjade loos ka edaspidi.

The Electrical Experimenter, oktoober 1918

Electrical Experimenter, oktoober 1918

Tasapisi võttis spetsiaalse teadusliku fantastika ajakirja asutamise mõte Gernsbacki peas üha selgemat kuju. Esialgu nimetust ‘teaduslik fantastika’ (science fiction) küll veel ei eksisteerinud. Gernsback kasutas sel ajal sedasorti kirjanduse kohta termineid ‘scientific fiction’ ja ‘scientifiction’, võttes nimetuse ‘science fiction’, mis sellele ulmekirjanduse populaarseimale alaliigile ka kinnistus, kasutusele alles 1929. aastal. Kuid sellest juba järjejutu 2. osas. Oluline on ära märkida, et tegelikult kasutas nimetust ‘science-fiction’ ilmselt esmakordselt vähetuntud kirjamees William Wilson 1851. aastal ühes raamatukeses, defineerides seda nii: «a charming and naïve mixture of poetic and imagination and scientific fact». Selle kurioosse fakti avastas alles 1975. aastal vanaraamatukaupmees John Eggeling, mistap tuleb pidada veidraks kokkusattumuseks seda, kui sarnane oli tegelikult Gernsbacki enda definitsioon terminile ‘scientifiction’ 1920ndate keskel: «a charming romance intermingled with scientific fact and prophetic vision».

Science & Invention, mai 1924

Science & Invention, mai 1924

Osaliselt andis omaette teadusliku fantastika ajakirja loomisele tõuke tõsiasi, et 1920ndate alul tekkis pulpajakirjade veergudel ulmeliste seikluslugude üleküllus (millest põhjalikumalt järjejutu järgmises peatükis), mistap nende autorid hakkasid oma kaastöid rohkem Gernsbacki Science & Inventionile saatma, mis oli küll ebakindel oma honorarimaksetes, kuid üldiselt siiski lugupeetud ajakiri. Ei ole teada, kas Gernsbacki tellimise peale või seetõttu, et mõni juhtiv jutuajakiri oli loo tagasi lükanud, igatahes ilmus Science & Inventioni 1923. aasta aprillinumbris kuulsuselt vaid Edgar Rice Burroughsile ja A. Merrittile alla jääva menuautori George Allan Englandi legendaarseks saanud jutt «Olend väljastpoolt meie maailma» (The Thing from – Outside), mida kõik ulmehuvilised samanimelisest Jüri Kallase antoloogiast ka eesti keeles lugeda saavad. Ühest küljest oli see lugu üpris anti-gernsbackilik, kuna ei lähtunud eriti suurel määral ühestki inseneriteadusest, teisalt ületas England kirjutusoskuselt kõrgelt kõiki ajakirja seniseid kaasautoreid.

Kohe seejärel õnnestus Gernsbackil saada avaldamiseks järgmise populaarse pulpulme autori Ray Cummingsi järjeromaan «Ümber universumi» (Around the Universe), mis ilmus Science & Inventionis juulist detsembrini 1923. Kuigi tegu oli Cummingsi ühe nõrgema tekstiga, sobis see ometi pea ideaalselt Gernsbacki väljaandesse: tegu oli lõbuda robinsonaadi vormis seiklusrohke ja sensawunda’st nõretava reisikirjaga uurimisekspeditsioonist Päikesesüsteemi planeetidele ja kaugemategi taevakehade juurde. Ilmselt võib selle kaastöö hankimisega olla seotud T. O’Conor Sloane, kuna Sloane’i poeg oli abielus Thomas Alva Edisoni tütrega ning Cummings töötas enne populaarseks pulpkirjanikuks saamist Edisoni grammofonivabrikus.

Science & Invention, august 1923. Nn. teadusliku fantastika erinumber.

Science & Invention, august 1923. Nn. teadusliku fantastika erinumber.

Igatahes kuna Englandi ja Cummingsi lood ilmusid vahetult eelmainitud Wellsi kordustrükkide järel, võis lugejale jääda mulje, et ajakiri on mingi programmilisema muutuse teel. Oluline samm eraldi ulmeajakirja loomise suunas oli aga Science & Inventioni 1923. aasta augustinumber, mille esikaanel seisis suurte tähtedega «Scientific fiction number» ning Howard V. Browni kaaneillustratsioon kujutas kosmoseülikonnas meest maailmaruumis pea alaspidi hõljumas. Tegu ei olnud siiski teadusliku fantastika erinumbriga, ajakirjas oli lisaks kahele kohustuslikule ulmeloole (Cummingsi järjeloo 2. osa ja Fezandié 19. Hackensaw-sarja jutt) veel neli ulmeteksti. Kolm neist ei vääri pikemat peatumist, küll aga debüteeris selles numbris Gernsbacki esimene suurem avastus ulmetoimetajana: 15-aastane varaküps teismeline G. Peyton Wertenbaker jutuga «Mees aatomist» (The Man from the Atom). Kirjandusliku taustaga perest pärit Wertenbakeri jutt on emotsionaalselt tugeva laenguga ning kasutab tol perioodil populaarset kontseptsiooni mikro- ja makrokosmose tasanditest, kus tegelane teadusliku eksperimendi tagajärjel pidurdamatult kasvama hakkab nii et ta varsti enam Maale ja meie universumisse ära ei mahu ning makrokosmilisele tasandile satub. Vastupidise katsega ennast väiksemaks muutes ja Maale tagasi pääseda tahtes avastab ta aga, et Päikesesüsteem on vahepeal vananenud ning Päike kustunud ja Maa hävinud. Nii jääbki peategelane üksi kauge tähe ümber tiirlevale võõrale planeedile triljonite aastate kaugusel tulevikus. Selliseid emotsioonidel töötavaid lugusid polnud Gernsbacki ajakirjades varem naljalt ilmunud, ikka olid jutud olnud külmalt teaduslikud ja loogilised.

Science & Invention, veebruar 1924

Science & Invention, veebruar 1924

Kogu numbri mahust moodustasid ulmejutud siiski vaid 1/8 ning Mike Ashley on välja mõõtnud, et samal ajal ilmunud Argosy All-Story Weekly numbris ilmunud kolm ulmejuttu võtsid enda alla 1/5 numbrist ning olid ka kirjanduslikult kõrgemal tasemel, kuna Gernsbacki numbris vaid Wertenbakeri tekst oli kirjandusliku väärtusega. Ometi, rõhutab Ashley, oli Gernsback hakkama saanud millegi uudse ja ainulaadsega: ta oli ajakirjanumbri kaanel pildi ja kirjadega rõhutanud ja reklaaminud seda üsnagi uuttüüpi kirjandust.

Nüüd jäi astuda vaid veel üks samm päris teaduslik-fantastilise ajakirja sünnini. Sam Moskowitzi andmeil saatis Gernsback paar kuud hiljem, 1924. aasta alul oma väljaannete tellijaile, kokku 25 000 inimesele reklaamflaierid uue ajakirja Scientifiction tellimispakkumisega, mis pidi just hakkama avaldama sedasorti ilukirjandust.

The Electrical Experimenter, jaanuar 1918

Electrical Experimenter, jaanuar 1918

Gernsbacki tellijate reaktsioon oli pehmelt öeldes leige ning sellist ajakirja kunagi ei ilmunud. Hiljem on palju spekuleeritud, miks 1924. aastal SF-ajakirja vastu huvi ei tekkinud, 1926. aastal, kui Amazing Stories ilmuma hakkas, oli see huvi aga selgelt olemas. Moskowitz on välja pakkunud, et kuna ulmelugejad olid tollal valdavalt kollektsionäärid, ei soovinud nad saada postiga eksemplari koju, kuna need olid tihti kortsus või rikutud. See võib osaliselt tõele vastata, kuna kaks aastat hiljem saavutas Amazing populaarsuse just üksikmüügiajakirjana.

Teise põhjustepaketina on välja pakutud, et tellijad ei soovinud osta põrsast kotis, lisaks ei olnud paar kuud varem ilmunud ‘erinumber’ ju teab mis lahedaid jutte sisaldanud. Mike Ashley arvab, et Gernsback püüdis SF-ajakirja maha müüa lihtsalt valedele inimestele: tema ajakirjade tellijaskond oli valdavalt siiski raadioamatöörid, kes neis ajakirjades ilmunud ulmejutte küll meelsasti lugesid, aga kelle jaoks ei olnud need jutud siiski väljaannete soetamise peamiseks põhjuseks. Lisaks rõhutab Ashley, et tollane pulpajakirju ostev ajaviitelise jutukirjanduse huviline oligi harjunud ajakirjade leti ees uusi ja põnevate kaanepiltidega ajakirjanumbreid lehitsema ning siis illustratsioonide, pealkirjade ja sisututvustuste alusel spontaanse emotsiooniostu tegema.

Science & Invention, juuli 1921

Science & Invention, juuli 1921

Ja lõppeks: ulmejuttude peamine huviline ei olnud tollal ilmselt tehnilise haridusega raadioajakirja tellija, vaid põnevate ja eksootiliste seiklusjuttude järele janunev teismeline nooruk, kellel reeglina polnud raha, et hakata selliste ajakirjade tellijaks ja kes pigem luges neid jutte oma isa tellitud eksemplarist või siis ostis neid ajalehekioskist, kui tal raha juhtus olema.

Oleks Gernsback teadnud, et tema ringkirja väljasaatmisega samal ajal kavandas peatselt hoopis ajakirja Weird Tales toimetajaks saanud Farnsworth Wright samuti pseudoteaduslike ulmelugude ajakirja väljaandmist, oleks ta ehk oma Scientifictioni-idee siiski teoks teinud. Igatahes Wrighti ideest sel kujul asja ei saanud (aga sellestki põhjalikumalt järgmises peatükis), küll aga tegi Gernsback veel ühe katse, et uurida potentsiaalse ulmepubliku hulka – ta avaldas ühes Bostoni kirjastuses oma romaani «Ralph 124C 41+» 5000 eksemplarilises tiraažis, raamatu läbimüügi kohta andmed puuduvad, aga kordustrükki teosest niipea ei ilmunud.

Science & Invention, veebruar 1923

Science & Invention, veebruar 1923

Järgneva kahe aasta jooksul, mis eelnesid Amazingu sünnile, keskendus Gernsback oma järjekordsele suurprojektile, ta pani püsti ühe esimese regulaarse New Yorgi eraraadiojaama WRNY, mis läks pärast katsetusi esmakordselt eetrisse 12. juunil 1925. Lisaks lugejaid harivaile saadetele mängis jaam ka palju muusikat, raadiol oli isegi oma sümfooniaorkester. Iga esmaspäeva õhtul läks oma sõnavõtuga eetrisse Gernsback ise: ta katsetas neis saadetes paljusid oma hilisemate ajakirjajuhtkirjade ja artiklite teemasid ja ideid.

Samal ajal jätkus ulmelugude avaldamine Science & Inventionis, Practical Electricsis ja vähemal määral Radio Newsis. Esimeses jätkusid Ray Cummingsi järjejutud ja dr Hackensaw lood, kuid sarjaväliseid lühijutte seal enam eriti ei ilmunud, need kolis Gernsback üle Practical Electricsisse, mille tiraaž ei tahtnud kuidagi üle 50 000 piiri tõusta ning mis ilmselt kahjumit tootis. Uute lugejate ligimeelitamiseks otsustaski Gernsback seal rohkem ‘teaduslik-prohvetlikke lühijutte’ avaldada. Üks huvitavamaid sel perioodil seal ilmunud jutte oli James Pevey «Mees, kes nägi sealpoolset maailma» (The Man Who Saw Beyond) mais 1924, milles üks leiutaja laseb oma füüsilise keha elementaarosakesteks lõhustada, et vabastada nõnda oma hing. Mõne aja pärast taastab spetsiaalne kiir ta keha, kuid ta vaim on näinud selliseid asju, et ta ei suuda enam inimesena Maal elada ning lõhustab oma keha vaimu vabastamiseks uuesti, seekord ka lõhustamisaparaati hävitades.

Science & Invention, jaanuar 1926

Science & Invention, jaanuar 1926

Science & Inventioni selle perioodi üks huvitavamaid lugusid on vahest John Martin Leahy järjeromaan «Elav surm» (The Living Death; oktoobrist 1924 juunini 1925), mis on üsna Argosy vaimus kadunud rassi lugu ekspeditsioonist Antarktikasse, kus avastatakse subtroopiline maa, mida asustavad kõiksugu veidrad eluvormid ja metsikud karuinimesed. Teos sai lugejakirjade rubriigis palju kiita ning nende kirjade autoreis võib näha ka esimesi ulmefänne, kes teksti analüüsisid, sarnaste teemade käsitlusi teiste autorite loomingus üles lugesid jm hilisemale lugejakirjade žanrile ainuomast tegid.

1924. aasta novembrinumbriga muudeti ajakirja Practical Electrics nimi The  Experimenter’iks (Eksperimenteerija) ning loobuti samuti lühijuttude avaldamisest. Ajakirjas hakkas järjeloona ilmuma üsna kuulus tekst – 1924. aastal Inglismaal ja USAs raamatuna ilmunud Victor MacClure’i romaan «Seaduselaegas» (The Ark of the Covenant), mis räägib paarkümmend aastat varem kadunuks jäänud teadlasest David Torrance’ist, kes on ühel Lõuna-Ameerika platool sisse seadnud oma uurimisbaasi ning ehitanud supervõimsa õhulaeva Seaduselaegas, millest ähvardab kõigi maakera suurlinnade kohal valla päästa unegaasi varud, kui kõik riigid omavahelist sõdimist ei lõpeta.

Argosy All-Story Weekly, 28. juuni 1924

Argosy All-Story Weekly, 28. juuni 1924

1920ndate keskel tuli ulmesse veel mitu autorit, kes miskipärast ei pakkunud oma töid Gernsbacki ajakirjadele. Edmond Hamilton viis oma esimesed kosmoseooperid hoopis müstilisema kallakuga Weird Talesi, Ralph Milne Farley viis üsna gernsbackiliku romaani «Raadioinimene» (The Radio Man; 1924) ajakirja Argosy All-Story Weekly, kus seda isegi esikaanel uhkelt reklaamiti kui ‘teaduslikku seiklusjuttu’. Ka E. E. «Doc» Smithil oli tema hiljem legendaarseks saanud ja Amazingus ilmunud kosmoseooper «Kosmiline Lõoke» (The Skylark of Space; 1928) juba 1920. aastast valmis ning 1922. aastal ka Argosy’st tagasi lükatud. Uurijail pole õnnestunud välja selgitada, kas nad lihtsalt ei olnud Gernsbacki populaarteaduslikest ajakirjadest teadlikud või pidasid miskipärast ebatõenäoliseks, et nende üsnagi fantastilisi jutte seal avaldada võetakse.

Igatahes oli Gernsback kümnendi keskpaigaks mõistnud, et tema ajakirjades eelkõige jutte hindavatele lugejatele ei meeldi kuivad insenertehnilised loengud tehnikavidinatest ja leiutistest nagu talle endale, vaid nad ootavad eksootilisi ja fantastilisi seiklusjutte, nagu neid avaldasid pulpajakirjad.

Science & Invention, juuni 1924

Science & Invention, juuni 1924

1926. aasta alul leidis Gernsback üsnagi ootamatult, et aeg vaid ilukirjandusele keskenduva fantastilise ajakirja jaoks on küps ning vaja on vaid väljaandele hea nimi leida. Scientifiction tundus talle nüüd raskepärane ja lugejaid eemale peletav. Tema ajakirjade levitamisega tegelevas firmas töötanud sõber ja samuti ulmehuviline Louis B. Silberkleit pakkus välja nime Future Fiction (Tulevikukirjandus), kuid Gernsbackile see päriselt ei meeldinud. Kui Silberkleit 1939. aastaks oli ise kirjastajaks saanud ning pani Kuldajastu künnisel käima oma ulmeajakirjad, andis ta ühele ajakirjale nimeks just Future Fiction.

Gernsback oli aga oma ajakirjale kaasahaarava ja pulpajakirjale paslikult pisut sensatsioonilise nime välja mõelnud. Nüüd tegutses ta kiirelt. 20. jaanuaril 1926 ilmus ajakirja The Experimenter viimane, veebruarinumber, väljaanne lõpetati, selle trükikojajärjekorda, paberivaru, turustamislepinguid ning toimetust kasutas Gernsback kohe ära uue ajakirja käimapanekuks ning kolmapäeval, 10. märtsil 1926 ilmus Ameerikas ajakirjanduslettidele ajakirja Amazing Stories esimene, aprillinumber.

——-

JÄRGMISENA ILMUB:

Ulmeajakirja Amazing Stories lugu

1. osa «Hugo Gernsbacki Amazing (1926–1929)»

2. peatükk. Ulme Euroopa jutuajakirjades 1926. aastani

Read Full Post »

Amazing Stories, mai 1927

Amazing Stories, mai 1927

Miks peaks keegi tänapäeval kirjutama väiksema raamatu mahus ajaloolise ülevaate ühest 1926. aastal kaugel Ameerikas ilmuma hakanud ja tänaseks paberajakirjana ilmumise lõpetanud ulmeajakirjast?

Peamine põhjus on muidugi selles, et (angloameerika) ulmeajakirjade lugu on Eesti ulmefännidele tõenäoliselt kaunis tundmatu. Kodumaise ulmeajakirja Täheaeg esimese numbri (talv 1991) toimetaja veerus visandas Urmas Alas lühikese ülevaate ulmeajakirjade sünniloost («Saateks esimese eestikeelse ulmeajakirja esimesele numbrile»), aga seal oli faktivigu rohkem kui tõest informatsiooni. Ilmselt võib tema vigu pisut seletada interneti puudumise ja raske ligipääsuga täpsele andmestikule, seda raskem on üles leida allikaid, kust Alas nii vildakat infot ammutas.

Alas väitis:

«Ulmeajakirjade sünniaastaks peetakse 1898. aastat, kui ameeriklane Luis Philip Seraner asutas ajakirja «Noname» (tõlkes umbes nimetu).»

Ulmeajakirjanduse sünniaastaks peetakse ikka aastat 1926, Luis Philip Senarens (1863–1939) oli aga kahtlase maiguga hüüdnimega «Ameerika Jules Verne» sildistatud varane ameerika ulmekirjanik, kes kasutas kirjastaja Frank Tousey kirjastuspseudonüümi Noname. 1898. aastal lõppes tema ühe korra nädalas ilmunud ja 192 vihikust koosnenud raamatusarja väljaandmine.

Veel kirjutas Alas:

«Kahe maailmasõja vahel tekkisid Ameerikas ajakirjad, nagu Merritti «Weird Tales» (Ebamaised Jutud) ja Gernsbacki «Amazing Stories» (Imestusväärsed Lood).»

Amazing Stories Quarterly, suvi 1928

Amazing Stories Quarterly, suvi 1928

Kahe sõja vahelise perioodi ameerika ulme menuautoril A. Merrittil (1884–1943) ajakirjaga Weird Tales suurem side puudus, kunagi ei olnud ta selle toimetaja ega kirjutanud algajate autorite töid parandustest punaseks, nagu väidab Alas. Tegelikult ilmus tema loomingust kõnealuses ajakirjas üldse vaid üks jutt – eesti lugejalegi tuntud «Metsaneidis» (The Woman of the Wood; 1926) Jüri Kallase koostatud antoloogias «Olend väljastpoolt meie maailma» (Tartu 1996).

Täielik abrakadabra on ka tema sedastus:

«Tänapäeval on kadunud suur «Astounding Science Fiction» (Hämmastav Ulme)», mis koos «Science and Fantazy Fiction’iga» oli sõjajärgse ulmekirjanduse alustugesid. Kuid tulnud on «If» (Kui), «Quark» (Kvark) ja muidugi «Isaac Asimov’s Science Fiction Magazine» (Isaac Asimovi Ulmeajakiri). Lood tollesse ajakirja valib ulmekorüfee ise ja seda ajakirja tõlgitakse täies mahus mitmesse keelde, sealhulgas ka soome keelde.»

«Suur» Astounding Science Fiction pole kuhugi kadunud, see ilmub nime all Analog Science Fiction and Fact kenasti edasi ja on tänapäeval tiraažilt suurim ingliskeelne ulmeajakiri maailmas (ning sellest räägib põhjalikumalt Jüri Kallas oma artiklis Reaktoris veebruaris 2013). Monstrumi «Science and Fantazy Fiction» all on ilmselt silmas peetud ajakirja The Magazine of Fantasy and Science Fiction (ilmub alates aastast 1949), sõjajärgse ulme kolmest suurest on aga mainimata jäetud ajakiri Galaxy (ilmus aastail 1950–1980). Väga oluline ulmeajakiri If (1952–1974) oli Alase teksti ilmumise ajaks juba pea kaks aastakümmet surnud. «Quark» polnud aga üldse ulmeajakiri, vaid aastail 1970–1971 ilmunud neljaköiteline originaalantoloogiate sari, mida koostasid ulmekirjanik Samuel R. Delany ja Marilyn Hacker. Isaac Asimov’s Science Fiction Magazine’i (ilmub aastast 1977, tänapäeval nime all Asimov’s Science Fiction) pole Isaac Asimov ise kunagi jutte valinud, ka pole ajakirja kunagi täies mahus ühessegi võõrkeelde tõlgitud. Teiste keelte kõrval on soome keeldegi jõudnud valikkogud ajakirjas ilmunud lugudest.

Saanud nende paranduste ja õiendustega ühele poole tuleb siiski tõdeda, et üks kasutegur Alase vigaderohkel juhkirjal siiski oli: ta mainis esmakordselt eesti lugeja jaoks mitmeid ajakirju ning pakkus neile välja üsna head eestikeelsed nimetõlked.

Ajakirja asutaja Hugo Gernsback.

Ajakirja asutaja Hugo Gernsback 1959. aastal 75-aastasena.

Hilisemail aastail on Jüri Kallas avaldanud ööajakirjas Mardus (5/1994) põhjaliku ja rikkalikult illustreeritud artikli «Ainulaadne ajakiri», mis tutvustas siinsele lugejale Amazing Storiesi ilmselt kuulsaimat sõdadevahelise perioodi kaasaegset – rohkem müstikakallakuga ajakirja Weird Tales. Mäletan, et seda kirjatööd lugedes mõtlesin, et just selliseid asju tahan mina ka kirjutama hakata. Ameerika ja briti ajakirjaulmest on Kallas üksikuid infokilde jaganud oma arvukates autoritutvustustes, mis on avaldatud järelsõnadena erinevatele ulmeraamatutele.

2013. aasta algusest on Jüri Kallas fanzine’i Reaktor numbrites asunud angloameerika ja muu maailma ulmeajakirju süstemaatilisemalt tutvustama ning osaliselt just seda artiklisarja tuleb lugeda käesoleva kirjatöö põhjustajaks ja inspireerijaks. Õieti olen ma ajakirjast Amazing Stories eesti keeles kirjutada soovinud juba mitmeid aastaid, aga just see artiklisari sai otsustavaks taganttõukajaks, mis aitas konkretiseerida vormi ja sundis selleks tööks vajalikku motivatsiooni leidma. Alati on sedalaadi tõukemomendi juures ka pisuke annus rahulolematust, kuna need artiklid olid minu maksimalistliku vaimu jaoks ehk pisut liiga lühikesed ja napid, mulle tundus, et ameerika ajakirjaulme sünni- ja arenguloost oleks värvikat, mahlakat ja huvitavat märksa rohkem ja põhjalikumalt vahendada.

Aga et siis ikkagi miks Amazing?

Esiteks seepärast, et üsnagi konsensuslikult peetakse ajakirja Amazing Stories esimese numbri ilmumist 1926. aastal regulaarse ulmeperioodika sünnihetkeks, laiemalt kogu moodsa ulmekirjanduse algushetkeks ning sellele vahetult järgnenud perioodi ka ulmefändomi sünniajaks. Selle ajakirjaga ja sellest ajakirjast algas moodsa fantastika ajalugu. Lühidalt öeldes, see ajakiri on ulmefännide teadvuses kinnistunud kui legendaarne väljaanne, ja seda rohkem tänu tema rollile alustajana, kui hilisema panuse poolest ulmekirjanduse arengusse.

Teiseks seepärast, et Amazing on väga pika ilmumisajaga väljaanne, sellest kirjutamine võimaldab paralleelselt heita pilku teiste ajakirjade sündidele ja surmadele ning olulisematele arengutele ulme ja ulmeperioodika arengus ning vaadelda, kuidas see kõik mõjutas Amazingu nägu. Ei julge lubada, et käesolevast artiklisarjast kujuneb mingi suurem katse kirjutada ulmeajalugu, seda kindlasti mitte, aga Amazingu elukäigu kirjeldamise kõrval heidame kindlasti pilgu ameerika ulmeajakirjaturu arengutele laiemalt.

Amazing Stories, august 1927

Amazing Stories, august 1927

Kolmandaks seepärast, et Amazingul on läbi tema ajaloo olnud väga palju toimetajaid, kellest igaüks on andnud ajakirjale oma eripärase näo ja stiili, selle ajakirja ajalugu on väga vaheldusrikas ja dünaamiline. Amazingu toimetajad olid ametis keskmiselt paarist aastast kümnekonna aastani, sellest kauem paeaegu mitte kunagi. Näiteks Astoundingu/Analogi toimetajate John W. Campbelli (1937–1971) ja Stanley Schmidti (1978–2012), F&SFi toimetaja Edward L. Fermani (1966–1991) või Asimov’s Science Fictioni toimetaja Gardner Dozois (1986–2004) ametiajad on sellega võrreldes üsna dinosauruslikud.

Neljandaks seepärast, et kui välja arvata Amazingu esimesed aastad Hugo Gernsbacki toimetajakäe all (1926–1929) ning Ray Palmeri pöörasel juhtimisel möödunud 1940ndad, mil ajakirja tiraaž tõusis kõrgustesse, kuhu ühegi teise ingliskeelse ulmeajakirja oma kunagi varem ega hiljem pole küündinud, siis kogu oma ülejäänud eksistentsi jooksul on Amazing olnud mingis mõttes justkui teise ešeloni ajakiri, ta pole olnud ulmekirjanduse arengus tooni andev, selles pole ennast avaldanud vastava perioodi kirjanike raskekahurvägi ning just see annab mu meelest asjale väga huvitava perspektiivi, sellelt positsioonilt on ulmemaastikul toimuvat erakordselt põnev vaadelda.

Viiendaks seepärast, et Amazingul on läbi tema kireva ajaloo olnud minu hinnangul kõige värvikamad ja dünaamilisemad kaanepildid. Kui mõne ajakirja kaanepiltide stiil on püsinud pikema aja jooksul väga ühes stiilis ja olnud pigem selline täiskasvanulikum rahulik «tõsine kunst», siis Amazing on ka oma hilisematel elukümnenditel häbenematult näidanud oma juuri – seda, et tegu on pulpajakirjaga, mis ei häbene oma kaanel monstrumeid, tehnikavidinaid, kosmoselahinguid, kummalisi tulnukaid ja mis peaasi: värve, värve, värve – ja seda nii otseses kui ülekantud tähenduses.

Järgnevalt paari lausega sellest, mis ulmehuvilisi järgnevate kuude jooksul ees ootamas on. Nagu järgnevalt näha, on iga kuu ja osa järjejutust pühendatud ühele toimetajale ja laias laastus ühele kümnendile ajakirja ajaloost, sellise kümnenditeks jagamise idee sain ma ühest Mike Ashley artiklisarjast, mis just sel moel Amazingu ajalugu käsitles.

NB! Oluline on tähele panna, et need osad ei pruugi veebis ilmuda tervikuna korra kuus, vaid võib juhtuda, et mõnel kuul avaldan ma vastavast kümnendist rääkiva osa 2–3 eraldi peatükina, võib aga juhtuda ka kuid, mil kogu osa ilmub ühe tervikuna.

Ulmeajakirja Amazing Stories lugu:

Amazing Stories, jaanuar 1929

Amazing Stories, jaanuar 1929

1. osa «Hugo Gernsbacki Amazing (1926–1929)»

ilmub novembrist 2013 aprillini 2014

Sarja avaosas tuleb esmalt juttu ajakirjaulme isaks tituleeritud Hugo Gernsbacki elust ja kujunemisest, tema loogilisest arengust raadiotehnika varuosi importivast ärimehest esimese teaduslik-fantastilise ajakirja toimetajaks ja kirjastajaks. Enne Amazingu ajaloo juurde asumist teeme ka lühida ülevaate sellest, kuhu varane ulmekirjandus oma arengus pärast sündi gooti romaani katlas ja voolimist Jules Verne’i ning H. G. Wellsi pädevates kätes 20. sajandi 1. veerandi lõpuks jõudnud oli. Vaatleme, millist mõju olid kujunevale ulmekirjandusele avaldanud H. Rider Haggard, Edgar Rice Burroughs ja teised briti jutuajakirjade ning ameerika pulpajakirjade tippautorid ning kuidas Gernsbacki arusaam SF-ist kujunes välja just teatavas antagonismis sellega, millist sorti kirjandust avaldasid pulpajakirjade ajastu kroonimata kuninga Frank A. Munsey väljaanded Argosy, The All-Story, Cavalier ja teised. Vaaldenud lühidalt ulmet avaldanud perioodika varasemat ajalugu tulebki seejärel juttu maailma esimese SF-ajakirja Amazing Stories asutamisest 1926. aastal ning selle ajakirja edasisest käekäigust Gernsbacki toimetajakäe all, räägime ka ajakirja kaanekunstist, lisaväljaannetest, autorkonna ja fännide tekkimisest ning vaatleme lähemalt, millised ulmeajaloo seisukohalt olulised või siis ka eesti lugejale tuntud tekstid ajakirjas selle esimese kolme eluaasta jooksul ilmusid.

Amazing Stories, aprill 1935

Amazing Stories, aprill 1935

2. osa «T. O’Conor Sloane’i Amazing (1929–1938)»

ilmub aprillis 2014

Tsükli teises osas tuleb lähemalt juttu pankrotiskandaalist, mille tulemusena Gernsback kaotas kontrolli oma ajakirjadeimpeeriumi üle ning oli sunnitud jätma Amazingu oma kujutlusvõimetu ning muldvana abilise T. O’Conor Sloane’i aeglastesse kätesse uue omaniku valitsuse all. Lühidalt räägime ka, kuidas Gernsback tegi ulmeajakirjade turul uue alguse, hakates juba paar kuud pärast Amazingu kaotust välja andma koguni nelja uut ulmeajakirja, tekitades koos 1929. aasta lõpul ilmuma hakanud Astounding Storiesiga nõnda teinekord esimeseks ulmeajakirjade buumiks nimetatud nähtuse. Olles põgusalt vaadelnud, mis suunas arenesid 1930ndail edasi Astounding ja Gernsbacki Wonder-grupi ajakirjad, keskendume Amazingu loole 1930ndail, tekstidele, mis seal, tolle perioodi kõige vähemtähtsamas ulmeajakirjas ilmusid ning eksperimentidele kaanekunsti ja ajakirja legendaarse päismiku kallal, mis viisid väljaande tiraaži ligi kümnekordse kukkumiseni ja lõpuks ajakirja müügini 1938. aastal.

Amazing Stories, september 1942

Amazing Stories, september 1942

3. osa «Ray Palmeri Amazing (1938–1949)»

ilmub mais 2014

1940ndad on Amazingu ajaloo kindlasti pööraseim ja põnevaim kümnend. 86-aastase ulmesse skeptiliselt suhtunud Sloane’i jäikadest kätest läks ajakiri 27-aastase elava ja dünaamilise ning skandaalse noormehe, esimese fännigeneratsiooni ühe kuulsaima esindaja, kääbusekasvu Raymond A. Palmeri kätesse, kes muutis uue kirjastaja heakskiidul paari kuuga täielikult ajakirja näo, väljanägemise ning ka sisu. New Yorgist Chicagosse kolinud ajakirja toimetuses võttis koha sisse Palmeri noorte sõprade ring, uus ja nooremale lugejaskonnale mõeldud üsna kerglast seiklusulmet kirjutavate autorite sõpruskond, kes tootsid pöörases tempos lihtsa valemi järgi põnevaid ja fantaasiarikkaid ulmeseiklusi, mängisid vabal ajal hilisõhtuti toimetuses kaarte ning lõid ühiselt palgapäeval honorarisummasid läbi. Osalt tänu sellele, osalt tänu uutele kaanekunstnikele, kes muutsid ajakirja tolle perioodi vaieldamatult värvikaimaks ulmepublikatsiooniks tõusis ajakirja tiraaž kaugelt suuremaks kuldajastu esiajakirja Astoundingu omast, mis avaldas märksa täiskasvanulikumat ja sotsiaalsemat fantastikat. Lisaks Palmeri ja Amazingu loole teeme lühidalt juttu ka ulmeajakirjade buumist 1930-40ndate vahetusel ning ulmekirjanduse Kuldajastust, peatume ka Amazingu uuel sõsarajakirjal Fantastic Adventures. Mööda ei pääse me ka Palmeri allakäigust (kuigi ajakirja tiraaž jätkas kasvamist) parateaduslikust nähtusest nimega «Shaveri saladused», mida Amazing 1940ndate teisel poolel innukalt avaldama asus, Richard S. Shaveri nimelisest vaimuhaigla kliendist, ufoloogia sünnist ja Palmeri rollist selles ning tema eemaldumisest ja lahkumisest Amazingu juurest kümnendi lõpuks.

Amazing Stories, november 1954

Amazing Stories, november 1954

4. osa «Howard Browne’i ja Paul W. Fairmani Amazing (1950–1958)»

ilmub juunis 2014

Nagu pärast iga suurt joomingut ja sellele järgnevat pohmelli ootab ees uus algus, nii püüdis ka uus toimetaja Howard Browne anda 1950ndate alul ajakirjale uut ja täiskasvanulikku ning tõsiseltvõetavat nägu, kaanekunst muutus pastelsemaks ja rahulikumaks ning vähem sensatsiooniliseks, autorkonda lisandusid tollased esiulmekirjanikud. Räägime, mis sellest katsest välja tuli, kuidas Amazing muutus pulpformaadis ajakirjast suureformaadiliseks muutuma pidanud väljaande asemel hoopis digestformaadis ilmuvaks pisikesemõõduliseks ajakirjaks ning teeme juttu teisest suurest ulmeajakirjade buumist 1950ndate keskel ja pulpajakirjade ajastu loojangust. Vaatame, kuidas hääbus Fantastic Adventures ning kuidas Amazing sai endale uue sõsasajakirja Fantastic. Kirjeldame, kuidas toimetaja Paul W. Fairmani käe all pöördus ajakiri taas seikluslikumatele radadele, tekitades endale jälle kindla autoriteringi uue põlvkonna noortest ulmekirjanikest (Robert Silverberg, Harlan Ellison, Randall Garrett jt), kes vorpisid tähtaegadega võidu joostes ergutite mõju all ööl ja päeval kaastöid vihtuda.

Amazing Stories, september 1961

Amazing Stories, september 1961

5. osa «Cele Goldsmithi ja kordustrükkide Amazing (1958–1969)»

ilmub juulis 2014

Ja jälle uus algus ja pöördumine intelligentsema ulme poole. Cele Goldsmithi pädeva ja tundliku toimetajakäe all tegi ajakiri teoks selle, mis Browne’il polnud täielikult õnnestunud: väljaanne muutus täiskasvanulikuks ja tõsiseltvõetavaks, ajakirja kaastööd hakkasid ulmeauhindadele kandideerima ning neid võitmagi. Goldsmithi Amazingus avaldasid oma esimesed olulised tekstid sellised hilisemad ulme suurkujud nagu Ursula K. Le Guin, Roger Zelazny, Marion Zimmer Bradley, Ben Bova, Piers Anthony, David R. Bunch ja Thomas M. Disch. Aga seda peene ja tundliku ulme võidukäiku polnud kauaks, kuna ajakiri vahetas omanikku ning uue kirjastaja Sol Coheni käe all muutus Amazing pea täielikult ajakirja rikkalikust arhiivist kordustrükke avaldavaks väljaandeks, kaotas pea täielikult oma renomee ning sattus kordustrükkide eest honoraride mittemaksmise poliitika tõttu Ameerika Ulmekirjanike Assotsiatsiooni boikoti alla. Ning kuigi mitmed nimekad ulmekirjanikud toimetajatoolil vahetusid (Harry Harrison, Barry N. Malzberg), ei õnnestunud neilgi seda poliitikat murda ja uustrükke ajakirja tagasi tuua.

Amazing Science Fiction Stories, mai 1972

Amazing Science Fiction Stories, mai 1972

6. osa «Ted White’i Amazing (1969–1979)»

ilmub augustis 2014

Muutuse kordustrükkide poliitikasse suutis tuua toimetajatoolile istunud kuulus ulmefänn Ted White, ta suutis veenda kirjastajat ning asus uusi ulmekirjanikke julgustades ja avaldades (vanade superstaaride avaldamiseks nappis tema eelarvest) Amazingu renomeed taastama, ajakiri muutus 1970ndate alul taas huvitavaks, ootamatuks, mässumeelseks, uuenduslikuks ja erinevaks üldisest ulmeskeenest. Amazingut pandi jälle tähele ning selle tekstid hakkasid jälle figureerima auhinnanominentide nimekirjades. White’i avastatud autoritest (Gordon Eklund, George Alec Effinger, Thomas F. Monteleone, John Shirley) said tunnustatud ulmekirjanikud, lisaks avaldas ta regulaarselt juba endale nime teinud autorite nagu Robert Silverbergi, John Brunneri, Gregory Benfordi, Bob Shaw, Pamela Sargenti, Jack Danni, George Zebrowski jt uudisloomingut. Selles osas teeme ka juttu sellest, kui halb oli kümnend tegelikult ulmeajakirjadele, millise hoo sai sisse originaalantoloogiate sarjade avaldamine ning kuidas üks teatav kinolugu galaktikast kaugel-kaugel muutis ulme ja kosmoseooperi ülemaailmseks peavoolu-fenomeniks.

Amazing Stories, märts 1989

Amazing Stories, märts 1989

7. osa «Elinor Mavori, George H. Scithersi ja Patrick L. Price’i Amazing (1979–1991)»

ilmub septembris 2014

Ja jällegi uus ja ebakindel lehekülg ajakirja ajaloos. Pideva eelarvenappuse tõttu pettunud Ted White lahkus ning 1979. aastal müüs Sol Cohen ajakirja oma äripartnerile Arthur Bernhardile, kes viis toimetuse idarannikult ära Arizonasse, palkas uue ja tundmatu toimetaja Elinor Mavori, kes aga kõigi suureks üllatuseks end selles ametis edukalt tõestas, asudes avaldama vägagi asjalikke ulmetekste. Kuigi kirjastaja sulges sõsarajakirja Fantastic, millel oli viimase kolme kümndendiga kujunenud välja selge ja tugev imidž ning millel oleks hea finantstoetuse korral alanud fantasy-buumis olnud suur edupotentsiaal, siis järgmine uudis andis fännidele pisutki lootust: 1982. aastal müüs omanik Amazingu edasi peamiselt fantasy-mängundusega seotud kirjastusele TSR, millest oodati ajakirjale uut hingamist. Toimetus vahetas jälle asukohta, toimetajaks kutsuti Isaac Asimov’s Science Fiction Magazine’i esimene toimetaja, fännide seas hinnatud George H. Scithers, kelle ajal püsis ajakirja kaastööde kvaliteet küll kõrge, kuid lisainvesteeringuid, mida TSRi puhul loodeti ja eeldati, ei tulnud ning väljaande tiraaž jätkas kõikumist kasumlikkuse piiril. Kuigi ka järgmine toimetaja Patrick L. Price hoidis ajakirja tekstide taseme kõrge, rõhus värvikatele kaanepiltidele ning pööras väljaande nägu seikluslikuma ja eksootilisema ulme suunas, ei õnnestunud ajakirjal tänu kesisele finantseeringule ometi tõusta juhtivate ulmeajakirjade sekka.

Amazing Stories, kevad 1999

Amazing Stories, kevad 1999

8. osa «Kim Mohani Amazing (1991–2000) ja uuemad arengud (2004–2005, 2012–…)»

ilmub septembris 2014

1991. aastal TSR lõpuks tegi Amazingule finantssüsti, muutis ajakirja pisikesest digestformaadis jutuajakirjast värviliseks suures formaadis ajakirjaks, nii et järgnevail aastail oli tegu vaieldamatult ilusaima ja värvilisima ulmeajakirjaga ning palkas uue toimetaja Kim Mohani, kes hoidis väljaande sisulise kvaliteedi tuntud headuses. Kuid seda pidu jätkus vaid paariks aastaks: ajakirja läbimüük (ilmselt tänu just sel kümnendil märgatavalt halvenenud perioodika levitamisvõimalustele) ei kasvanud ning arvestatavaid kulutusi nõudnud suureformaadiline värviline kuukiri muudeti 1994. aasta alul ootamatult kvartaliajakirjaks ning uuesti pisikeses digestformaadis jutuajakirjaks ja suleti aasta lõpuks hoopis. 1998. aastal hakkas Amazing uue omanikfirma Wizards of the Coast all taas ilmuma, jälle suureformaadilise ja värvilisena, kuid juba kõiksugu meediaulmele (filmid, telesarjad, mängundus) keskendudes, pakkudes ilukirjandust vaid õige napilt, kuid seegi üritus lõppes 10 numbrit ja 2 aastat hiljem, aastal 2000. Uuesti omanikku vahetanud väljaanne ilmus samalaadses meediaulmele keskendunud kuues jälle aastail 2004–2005, kuid ei osutunud selgi korral piisavalt edukaks. Alates 2012. aastast on Amazingut püütud elustada veebiajakirjana ning paar proovinumbrit on ka ilmunud, kuid mis sellest ettevõtmisest välja tuleb, näitavad ilmselt lähimad aastad.

—————

Sissejuhatuse lõpetuseks tänan ma Jüri Kallast, kes nagu öeldud tekitas minus juba 1994. aastal huvi ameerika ulmeajakirjade vastu ja soovi neist rohkem teada saada ning ka ise neist kunagi kirjutama hakata. Ning inspireeris oma ulmeperioodika-alase artiklisarjaga mindki jalgu kõhu alt välja sirutama.

Veelgi suurem tänu kuulub aga ulmeajakirjade suurimale spetsialistile maailmas Mike Ashley’le (sünd. 1948), kelle erinevatele uurimustele ja ülevaadetele ma selle järjejutu kirjutamisel kõige rohkem toetun ning kelle teostest ma ulmeajakirjade värvika ja fantastilise maailma kohta kõige enam olen teada saanud.

Read Full Post »