Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘Täheaeg’ Category

Koostanud Raul Sulbi. 302 lk. Tartu, Fantaasia, 2017.

Kaanepilt Meelis Krošetskin

SISUKORD:

Keith Bennett. Raketlastel on karvased kõrvad (The Rocketeers Have Shaggy Ears; 1950). Inglise keelest tõlkinud Priit Kenkmannn.

Jaagup Mahkra. Veenuse kuninganna.

Lavie Tidhar. Uppunud jumalus (The Drowned Celestial; 2015). Inglise keelest tõlkinud Martin Kirotar.

Veiko Belials. Surnud mehe käsi.

Miikael Jekimov. Terra Nova kuningas.

Paul McAuley. Hirmu planeet (Planet of Fear; 2015). Inglise keelest tõlkinud Hannes Talja.

Eleanor Arnason. Varemed (Ruins; 2015). Inglise keelest tõlkinud Tatjana Peetersoo.

Maniakkide Tänav, J. J. Metsavana. Uppunud vaakumisse.

Heinrich Weinberg. Lõpp ei tule enne, kui Paks Daam laulab.

Raul Sulbi. Ehatäht, Koidutäht… ehk planeet Veenus ulmekirjanduses.

Read Full Post »

Kaanepildi on teinud Meelis Krošetskin ning sellel on kujutatud stseeni Paul McAuley jutustusest «Hirmu planeet» (Planet of Fear; 2015), mis on ka selle Täheaja nimilooks.

Kaanepildi juurde kuuluv kirjeldus tagakaanelt:

Rahvavabariik oli loonud Veenusele mitu kaevandusjaama, et kasutada ära titaani ja tina, vase ja hõbeda, plaatina ja vismuti lademeid ning hakata vallutama põhjapoolseid kõrbeid. Selline oli see uttu ja salapärasse uppunud rannik, millele ekranoplaan lähenes. Kuhu Katja ka ei vaadanud, kõikjal oli ühtlane pärlmutrikarva valgus, milles voogasid veepiisakesed ja pisikesed lühiajaliselt ilmuvad vikerkaared. Türgi sauna meenutav umbne ja kleepuv-niiske kuumus mähkis ta endasse nagu märga käterätti. Abimootori mürin ja lainete laksumine kostsid summutatud vaikuses ebaloomulikult kõvasti. Ja kusagilt kaugusest kajas mingi vaevukuuldav ja katkendlik heli, mis siiski hetkekski ei lakanud.

Leetseljakuga kaitstud loodusliku sadama ääres asuv Makarovi jaam oli täielikult uttu mattunud ja ei seda ega ümbritsevat ala polnud võimalik droonide ega laserradariga vaadelda. Infrapunapilt näitas, et enamasti konditsioneeridega varustatud hoonete sisetemperatuur oli sama mis väljas. Kui kaiäärsel kraanal lebav inimkogu välja arvata, ei olnud kahekümne kuuest siin elavast ja töötavast mehest märkigi, nagu ka koletisest, kes olevat neid rün

Read Full Post »

VenusPostcardTäheaja sarja järgmise köitega jätkame sel kevadel alguse saanud erinumbrite traditsiooni – 2017. aastal ilmuv Täheaeg 16 keskendub täies mahus Päikesesüsteemi ühele müstilisemale planeedile Veenus. Number sisaldab Eesti autorite algupäraseid jutte Veenusest, Ehatähel toimuva tegevusega tõlkejutte nii kaugemast minevikust kui meie kaasajast, aga ka Raul Sulbi pikema ülevaateartikli Veenuse teemast ulmekirjanduses.

Sellega seoses ootab Täheaeg loomulikult ka kõigi Eesti ulmekirjutajate Veenuse-teemalisi kaastöid. Tekstidele pole muid ettekirjutusi, kui et tegevus peaks tõukuma millestki planeediga Veenus seostuvast või keskenduma siis just sellele taevakehale. Mida Veenuse-kesksem tekst on, seda parem.

venusVeenus ei tähenda Täheaja toimetuse jaoks vaid seda Veenust, mida me teame tänapäeval Päikese ümber tiirlemas, kuigi ka selline astronoomia viimaste teadmiste valguses ettekujutatav eluks kõlbmatu atmosfääri ja pinnamoega Veenus sobib suurepäraselt hard SF loo tegevuspaigaks.

Aga Veenus võib olla ka retrofuturistlik planeet oma niiskete džunglite ja soiste meredega, kus elutsevad kõikvõimalikud dinosaurused ja amfiibsed veenuslased. Veenus võib olla selline koloniaalne eelpost nagu Edgar Rice Burroughsi, Stanley G. Weinbaumi või Leigh Bracketti aegadel.

dinosaur_forest_by_fish032-d5zmuze

Aga tal võib olla ka selline karm ja eluohtlik maastik nagu visualiseerisid seda 1959. aastal vennad Strugatskid oma «Purpurpunaste pilvede maas».

Old_Venus_(2015)2015. aastal ilmus Ameerikas Gardner Dozois’ ja George R. R. Martini originaalantoloogia «Old Venus», mis koondaski tänaste ulmekirjanike uusi jutte, mis paradoksaalselt kujutasid just sellist retro-Veenust, pulp-Veenust, lugusid, mis tõukusid 1940.-1950. aastate Henry Kuttneri, C. L. Moore’i jt ulmeklassikute tollastest hoogsatest seiklusjuttudest.

Lood, mida ootame, võivadki seega kujutada tänapäevast Veenust, aga võivad olla jutustatud just pulpulmelikus retrovõtmes. Need lood võivad olla vabalt jätkuks või eellooks mõnele kuulsale Veenuse-teemalisele ulmetekstile, vabalt võib laenata tegevuskohaks mõne tuntud kirjaniku loodud Veenuse-maailma.

Kaastööde saatmise tähtpäev on 1. november 2016. Tagasisidet, kas kaastöö on avaldamiseks vastu võetud, saab alates 15. novembrist 2016.

Kaastööd saata aadressil: raulsulbi@gmail.com. Sobivad Pagesi, Open Office’i, Wordi, aga ka RTF-dokumendid.

Väga umbkaudne uue numbri ilmumisaeg võiks olla 2017. aasta esimene pool.

Read Full Post »

taheaeg-kaaned

«Täheaeg 15. Ajavärav (C. L. Moore’i erinumber)» on raamatukauplustes saadaval nii traditsioonilise pabertrükisena kui ka e-raamatu formaadis.

Värsket Täheaega ja selles sisalduvaid tekste on juba jõutud ka arvustada:

Selle Täheaja number e-raamatuna:

Loomulikult saab seda osta ka traditsioonilise pabertrükisena:

Read Full Post »

Koostanud Raul Sulbi. 315 lk. Tartu, Fantaasia, 2016.

Täheaeg15esikaasKaanepilt Meelis Krošetskin

SISUKORD:

Mikael Jekimov. Tormiga saabub ka veritasu.

Mairi Laurik. Surf ajalainetel.

J. J. Metsavana, Veiko Belials. Neli kohta peale koma.

Mann Loper. 1905.

Tamur Kusnets. Ootamatu jahisaak.

Armin Kõomägi. Punamütsike.

Jaagup Mahkra. Umgolla mustad maagid.

C. L. Moore. Jirel ja maagia (Jirel Meets Magic; 1935). Inglise keelest tõlkinud Priit Kenkmannn.

C. L. Moore. Shambleau (Shambleau; 1933). Inglise keelest tõlkinud Marek Laane.

C. L. Moore. Ajavärav (Doorway into Time; 1943). Inglise keelest tõlkinud Priit Kenkmann.

Raul Sulbi. C. L. Moore’i lummavad maailmad.

Read Full Post »

Kaanepildi on teinud Meelis Krošetskin ning sellel on kujutatud C. L. Moore’i kahte vast kuulsaimat kirjanduslikku kangelast: Loodekaare Smithi tsükli esimese loo nimitegelast Shambleau’d ning keskaegse Prantsusmaa mõõgakeerutajat Jirel de Joiry’d. Nagu pildist järeldada võib, ootab lugejat Täheaja kaante vahel ees kohtumine mõlema punapäise ja tulise naiskangelasega.

t2heaeg_15_160307

Read Full Post »

C. L. Moore

C. L. Moore

Et Täheaja uue numbri ilmumine tehnilistel põhjustel veidi veel viibib, siis info- ja ulmenälja leevendamiseks ning isutekitamiseks anname siinkohal ulmehuvilistele veidi lähemat teavet numbri sisust.

Täheaja tõlkerubriigi tähtsuse tõstmiseks on kavas lähiajal ette võtta veelgi olemuslikke muudatusi, kuid alustuseks otsustasime käesoleva Täheaja numbri tõlkeosas keskenduda ulmeklassik C. L. Moore’i (1911-1987) loomingu eri tahkude tutvustamisele.

C. L. Moore oli üks esimesi kuulsaid sõdadevahelise pulpulme perioodil esile kerkinud naiskirjanikke, kelle debüütjutuks oli novembris 1933 ajakirjas Weird Tales ilmunud «Shambleau», esimene Loodekaare Smithi tsükli tekst, mille leiab ka «Täheaeg 15» kaante vahelt.

Kunstnik Jim Burnsi nägemus Loodekaare Smithist ja Shambleau'st.

Kunstnik Jim Burnsi nägemus Loodekaare Smithist ja Shambleau’st.

Loodekaare Smithi jututsüklit peeti omal ajal üheks novaatorlikumaks kosmoseooperite sarjaks, kuigi tänapäeval peetakse neid kosmosepiloodi ja salakaubavedaja Smithi päikesesüsteemi planeetidel toimuvaist seiklustest rääkivaid jutte vaevalt moodsas tähenduses teadusfantastikaks ja kosmoseooperiteks, kuna Smith puutub neil koloniaalmaailmade äärealasid meenutavatel planeetidel kokku pigem fantaasia- ja õuduskirjandusest pärit olendite ja koletistega.

Kuigi neis lugudes on vähe tavatähenduses science fictionilikku tunnetust, peetakse Loodekaare Smithi ometigi üheks Han Solo tegelaskuju inspireerijaks. Sarnase taustsüsteemiga päikesesüsteemi planeetidel panid oma lugude tegevuse tihti toimuma ka abielupaar Edmond Hamilton ja Leigh Brackett.

Kunstnik Arnold Tsangi versioon Joiry' Jirelist.

Kunstnik Arnold Tsangi versioon Joiry’ Jirelist.

Teiseks Moore’i kuulsaimaks kangelaseks, keda uus Täheaeg eesti lugejatele tutvustab, on keskaegse Prantsusmaa mõõgakangelane Joiry’ Jirel, mõõga ja maagia kirjanduse ilmselt esimene naissoost mõõgakeerutaja, kes avaldas suurt muljet ka alažanri loojale Robert E. Howardile, nii et viimane Moore’i kangelanna eeskujul omagi analoogilise võitleja – Musta Agnese ehk Agnes de Chastilloni lõi. Ning ilmselt võib just Jireli kujust otsida ka Punase Sonja alginspiratsiooni. Avaldame Jireli tsükli loo «Jirel Meets Magic» (1935).

C. L. Moore koos oma kirjanikust abikaasa Henry Kuttneriga.

C. L. Moore koos oma kirjanikust abikaasa Henry Kuttneriga.

Kolmandaks tutvustame C. L. Moore’i 1940ndate loomingu science fantasylikku külge, mida esindab jutt «Ajavärav» (Doorway into Time; 1943), korraga oma väljendusvahendeilt nii teaduslik-fantastiline, kui sügavamalt tunnetuselt ka fantasylik lugu, milliseid Moore hakkas eriti palju kirjutama just 1940ndail, kui oli abiellunud teise kuulsa ulmekirjaniku Henry Kuttneriga.

Lisaks neile kolmele jutustusele leiab numbrist veel Raul Sulbi ülevaateartikli C. L. Moore’i elust ja loomingust.

Algupärandid

Eesti tekstidest on uue Täheaja nn. lead noveliks Miikael Jekimovi 35 000 sõnaline pikk lühiromaan «Tormiga saabub ka veritasu», kosmosepiraatidest ja kättemaksust rääkiv verine ja hoogne retro-kosmoseooper, mis tunduks justkui olevat kirjutatud 1950ndatel, ulmebuumi karges ja karmis stiilis.

Veel leiab numbrist äsja debüütromaani avaldanud Mairi Lauriku kaugtuleviku SF-loo «Surf ajalainetel», Veiko Belialsi ja J. J. Metsavana ühes Strugatskite maailmas toimuva loo «Neli kohta peale koma», Mann Loperi aurupungiliku alternatiivajaloo Eestist Vene impeeriumit 1905. aastal tabanud revolutsioonist «1905», Tamur Kusnetsi lõbusas laadis esimese kontakti loo tänapäeva Eestist «Ootamatu jahisaak» ning Armin Kõomägi düstoopse VR-loo tuleviku Eestist «Punamütsike».

Numbri algupäranditele paneb krooni Jaagup Mahkra vanas heas 1930ndate Weird Talesi vaimus stiilipuhas mõõga ja maagia lugu «Umgolla mustad maagid», mida võiks pidada ka kummarduseks Robert E. Howardile ja H. P. Lovecraftile.

Märtsi lõpus või hiljemalt aprillis ilmuv Täheaja 15. köide tuleb ilmselt almanahhisarja mahukaim.

Read Full Post »

Older Posts »