Noor Hugo Gernsback.
1
Kuidas ja kust alustada ühte pikka järjejuttu? Kõige levinum on seda teha peategelase sünnihetkest. Või mõnikord ka peategelase isa sünnihetkest. Nii teemegi.
«Ajakirjaulme isa», Amazing Storiesi asutaja ja maailma tuntuimale ulmeauhinnale nime andnud Hugo Gernsback sündis 16. augustil 1884 Luxembourgi linnas eduka veinikaupmehe Moritz Gernsbacheri ja tema naise Bertha Durlacheri kolmanda pojana. Sünnijärgselt siis Gernsbacheri nime kandnud Hugo vanemad olid kolinud Luksemburgi 1. jaanuaril 1883, mis tegi poisist automaatselt selle riigi kodaniku, kuid rahvuselt olid ta mõlemad vanemad saksa juudid. Gernsbachi küla, kus perekond varem elas, asus nelja miili kaugusel Baden-Badenist Lõuna-Saksamaal. On arvatud, et Moritz Gernsbacher kolis Luksemburgi suurhertsogiriiki, kuna seal kehtisid veiniärile mitmed maksu- ja tollisoodustused. Lisaks oli Bismarcki-aegne Saksamaa religioossete ja poliitiliste rahutuste, pead tõstva sotsialismi ning ka juudivaenulikkuse poolest märksa ebakindlam paik elamiseks kui juba 1867. aasta Londoni lepinguga neutraalseks kuulutatud Luksemburg.
Practical Electrics, aprill 1923
Abielupaari esimene poeg Saly (hiljem Ameerikas tuntud kui Sidney) oli sündinud 1876., teine poeg Eugen 1877. aastal, lisaks kasvas nende peres Gernsbacheri 1871. aastal sündinud vennapoeg Wilhelm, nõnda möödusid Hugo esimesed eluaastad kolme vanema poisi seltskonnas. Seda kuni 1891. aastani, mil 13-aastane Eugen ootamatult suri. Vanuselt lähima venna surm mõjus väiksele Hugole kindlasti rängalt, vanim vend Saly oli juba 15-aastane ning aitas isa selle veiniäris, nii et Hugo lapsepõlv möödus suuresti üksinda. Küll oli Gernsbacherite pere piisavalt jõukas, et palgata väikest Hugot harima koduõpetajad.
Hugo lapsepõlvest on kurioosse faktina teada veel, et tal ei tahtnud kuidagi juuksed kasvama hakkada, nii et isa otsis oma poja juuksekasvu soodustavat ravi kõikjalt üle Euroopa, kuni lapsel 5. eluaastal juuksed ise kasvama hakkasid. Tegelikkuses on kõigi selliste Gernsbacki lapsepõlve kohta käivate lugude tõeväärtus üpris kaheldav, kuna nende faktide ainsaks allikaks ongi olnud Hugo Gernsback ise, kes neid vanas eas erinevatele inimestele rääkida tavatses.
Practical Electrics, august 1922
Nõndasamuti on lood ka Gernsbacki juba väga noores eas tekkinud huviga elektri- ja raadioasjanduse vastu. Kaheksandaks sünnipäevaks kinkinud üks isa sõber Hugole Leclanché elektrolüütaku, veidi traati ja elektrilise kella. Hugo õppis neid kokku ühendama ning selle tulemusena helisema hakanud kelluke avaldanud poisile sügavat muljet ning veennud teda, et tegu on edasist uurimist väärt valdkonnaga. Ta olla lasknud endale hankida erinevaid elektriga töötavaid asju nagu lambipirnid ja telefoniaparaadid ning asunud nendega juba poisikesena oma kodu elektrifitseerima, seejärel hakanud ta ka ümbruskonnas elektritöödega kuulsust koguma.
Gernsbacherid elasid karmeliitide kloostri kõrval ning väike Hugo paigaldanud abtissi suureks rõõmuks kloostrisse elektrilised kellad, mis kutsusid kindlal kellaajal palvusele, ning kloostrisisese sidesüsteemi. Kogu aparatuuri paigaldamiseks pidi abtiss hankima just 13-aastaseks saanud poisile, kes oli jõudnud ametlikult teismeikka, paavsti eriloa nunnakloostrisse pääsemiseks. Jäägu igaühe enda otsustada, mil määral ta seda ja teisi sarnaseid apokrüüfilisi lugusid Gernsbacki lapsepõlvest usub.
Igatahes hakkas nooruk selliste elektriseadmete paigaldamisega ka üsna arvestatavat taskuraha teenima, mille kohe aga pokkerilauas vanematele noormeestele kaotas. Ise ta sellest suurt numbrit ei teinud ning säärane «kergelt tulnud, kergelt läinud» mentaliteet saatis teda ta erinevates ärides ja ettevõtmistes kogu ülejäänud elu. «Miski pole lihtsam, kui mitu korda miljonäriks saada,» on ta hiljem korduvalt öelnud.
Science & Invention, august 1924
1894. aastal tuli Hugo ellu uus huviala. Nimelt sattus ta lugema ärimehe ja astronoomi Percival Lowelli (1855–1916) teooriaid sellest, et Marsil on elu, täpsemalt surev tsivilisatsioon oma kuulsate vett täis kanalite-süsteemiga. Mõte vaimustas noort Gernsbacki ning peatselt luges ta juba suure huviga Jules Verne’i ja H. G. Wellsi raamatuid. Samuti ameerika nn. «kümnesendi-romaane», mille kuulsaim vorpija oli pseudonüümi Noname all Luis Philip Senarens. Lisaks alles tekkivale ja välja kujunevale ulmekirjandusele luges nooruk ka kõiksugu poistele suunatud seiklusjutte, tema eriliseks lemmikuks oli Mark Twain. Oma uuest ja fantaasiat ergutavast huvist polnud noorel Hugol aga ühegi sõbra ega vennaga rääkida – teistel sellised huvid puudusid ning selline üksinda üles kasvamine ja oma ulmehuvi arendamine, lugemine ja ise kirjutada proovimine on saanud tüüpiliseks jooneks pea kõigi hilisemate kuulsate ulmefännide puhul.
The Experimenter, jaanuar 1926
Saanud hariduse Limpertsbergi tehnikakoolis ja Brüsseli internaatkoolis (kus ta omandas suurepärase prantsuse, saksa ja inglise keele oskuse) astus ta aastal 1900 Bingeni tehnikaülikooli Saksamaal, kus ta õppis matemaatikat ja elektriinseneri eriala. Ta leiutas (enda sõnul) maailma võimsaima kuivakuelemendi, kuid ei Prantsusmaal ega Saksamaal õnnestunud tal selle peale patenti saada. Nii pööraski ta pilgu Uue Maailma suunas ning veendus üha enam, et ettevõtlike ja edumeelsete teadusemeeste-leiutajate tulevik on just Ameerikaga seotud.
1903. aasta suvel lõpetas ta õpingud ning sama aasta augustis suri 57-aastasena ta isa. Vend Saly ja lellepoeg Willy võtsid üle isa veiniäri ning noort Hugot ei hoidnud miski enam vanas maailmas kinni. Ta laenas perekonna käest 100 dollarit, ostis esimese klassi pileti Hamburgist väljuvale liinilaevale Pennsylvania ning saabus veebruaris 1904 New Yorki. Kõigi võimaluste maa oli tema ees avali ning tal polnud mingit kavatsust neid võimalusi käest lasta.
Hugo Gernsback 1918. aastal.
2
Gernsback oli oma edus nii kindel, et esimese asjana New Yorki jõudes ostis ta oma 100-dollarilisest kapitalist endale 20 dollari eest siidist kõvakübara. Peatselt asutas ta oma esimese ettevõtte, GeeCee Dry Battery Company, mis varustas kuivakuelementidega Packard Motor Car Company’d ning see äri läks edukalt kuni 1907. aasta majanduskriisini, mis firma tegevusele lõpu tegi.
Lisaks patareiärile asus Gernsback tegutsema ka raadioasjanduse vallas. Oma suureks üllatuseks avastas ta, kui raske on Ameerikas leida erinevaid raadiotehnika varuosi ning moodustas kohe koos äripartneriga firma The Electro Importing Company (Telimco), mis importiski Euroopast ja peamiselt Saksamaalt USAsse just neid raadioamatööride jaoks vajalikke juppe. Raadioasjandusest räägib ka 20-aastase Gernsbacki esimene trükis avaldatud kirjatöö – 29. juulil 1905 ajakirjas Scientific American ilmunud artikkel «Uus segaja», mille autoriks oli märgitud Huck Gernsback, seda eesnimekuju kasutas Gernsback austusest Mark Twaini ühe kuulsaima kirjandusliku kangelase vastu.
Peatselt sai Gernsback valmis oma esimese korraliku kaasaskantava koduraadio mudeli, mida nimetas «traadita telegraafiks» ning asus seda aktiivselt reklaamima ja müüma. Esialgu põhjustas 7.50 maksev seade ostjais umbusku, kuna raadio saatejaama ehitamist peeti seni tuhandeid (!) kordi kallimaks ettevõtmiseks, nii et isegi politsei tuli Gernsbacki tehasesse kontrollima, mis pettusega seal tegeletakse. Gernsback meenutas hiljem, kuidas teda toona šokeeris kordniku ignorantsus teaduse ja tehnika vallas, sest too olla imestanud, et «kui te seda traadita aparaadiks nimetate, siis miks siin kõikjal nii palju traati ja juhtmeid vedeleb».
Radio News, oktoober 1920
Gernsback väitis, et just see vahejuhtum andis talle idee hakata laiemat publikut teaduslik-tehnilistes küsimustes harima ja teadusest tulenevaid tehnilisi lahendusi populariseerima ning propageerima.
Igatahes läks Telimco äri vägagi edukalt, lisaks raadioaparaatidele asus ta peatselt valmistama ja müüma erinevaid elektrilisi mänguasju, nii et 1910. aastaks töötas tema New Yorgi vabrikus juba 60 inimest. Kui ta polnud selleks ajaks juba miljonär, siis väga rikas mees igatahes ning oli vastu võetud New Yorgi äriseltskonda. 1906. aastal oli ta abiellunud ameeriklannaga ning saanud 1909. aastal ka USA kodakondsuse.
3
Juba Telimco asutamise ajal 1905. aastal oli Gernsback kirjastanud firma tootekataloogi ning kui temas hiljem tekkis tahtmine asuda lugejaskonda teaduse vallas harima, siis jõudiski ta välja oma esimese populaarteadusliku ajakirjani. Ajakirja Modern Electrics (Moodne Elektriasjandus) esimene number dateeringuga ‘aprill 1908’ ilmus kioskilettidele märtsikuu viimasel nädalal. Ameerikas on kuukirjade puhul üldse kombeks, et vastava kuu dateeringuga number ilmub müüki enamasti eelmise kuu alguses ja kaob müügilt, kui kaanel kirjas olev kalendrikuu kätte jõuab.
Modern Electrics, veebruar 1912
Ajakirja esmaste funktsioonide seas oligi raadiotehnika postimüügikataloogiks olemine, lisaks lugejate harimine selles vallas populaarteaduslikus vormis ning kolmandaks ka teaduse ja tehnoloogia alaste prognostiliste artiklite avaldamine, mis pakkusid siis lugejale välja erineva fantastilisusetasemega leiutise-ideid ja tulevikuühiskonna tehnoloogilisi kirjeldusi. Ajakiri oli peaasjalikult mõeldud noortele eksperimenteerijatele ja raadioamatööridele ning osa neist oli Gernsback saanud tulevase ajakirja kohta reklaambrošüüre levitades juba enne esimese numbri ilmumist ka väljaande tellijateks. Sama tehnikat püüdis ta hiljem ka ulmeperioodika puhul rakendada.
Väljaandes olid olulisel kohal Gernsbacki enda kirjutatud teaduslik-spekulatiivsed artiklid nagu «Ookeani rakendamine», «Raadio Saturnil» ja «Televisioon ja telefot». Viimases, 1909. aasta detsembris ilmunud loos pakkus Gernsback muide esimesena välja televisiooni tööpõhimõtte, kuid kuna ta pidas vastavat tehnoloogiat ja aparatuuri tavakasutuse jaoks liialt kalliks, ei hakanud ta seda patenteerima. Ometi oli see tänapäeva televisiooni tööpõhimõttele märksa lähedasem kui hiljem John Logie Bairdi väljapakutu, keda hakati ametlikult pidama televisiooni ja televiisori leiutajaks.
Harold Winfield Secor, Sidney Gernsback ja Austin C. Lescarboura 1918. aastal.
Igatahes läks 36-leheküljelisena alustanud ajakirjal majanduslikus mõttes vägagi hästi. Esiknumbri tiraaž – 8000 – müüdi läbi ning see hakkas kiiruga tõusma, olles kolm aastat hiljem juba 52 000 eksemplari. Ajakirjale saatis tunnustava lugejakirja Thomas Alva Edison ise – terve põlvkonna leiutajate eeskuju ning Ameerika leiutamisvaimu kehastus, peatselt ilmus väljaandes artikkel traadita side kohta raadioaparaadi leiutamise eest Nobeli füüsikapreemia saanud Guglielmo Marconi enda sulest. Lisaks Gernsbackile töötasid ajakirja toimetajate ning peamiste kaastöölistena 20-aastane raadioentusiast Harold Winfield Secor ning 17-aastane Austin C. Lescarboura.
Järgmiseks oluliseks sammuks, mille Gernsback ette võttis, oli Ameerika Raadioassotsiatsiooni (WAOA) asutamine 1909. aasta alul. Selle ambitsiooniks oli olla katusorganisatsiooniks tuhandetele väikestele raadioamatööride klubidele üle terve maa. Esimeste kuudega liitus selle ühinguga üle 3200 noore raadiohuvilise ning esimese tegevusaasta lõpuks oli organisatsioonil juba üle 10 000 liikme. Mingit liikmemaksu WAOA-l polnud, selle liikmed said postiga koju liikmepileti ning ajakirja Modern Electrics loeti ühingu ametlikuks häälekandjaks. Ning juba paar aastat hiljem hakkas see huvigrupp avaldama survet USA Kongressile raadioamatööride valdkonda puudutava seadusandluse väljatöötamise osas. See ettevõtmine oli oluline ära märkida, näitamaks Gernsbacki ambitsiooni noorte huviliste koondamisel – paarkümmend aastat hiljem tegi ta sedasama ulmefännidega ning lõi niiviisi organiseeritud fändomi.
Radio News, juuli 1921
Ja veel üks joon ajakirja juures tasub ära märkida, mida kohtame hiljem ka Gernsbacki ulmeajakirjade juures. Üsna pea pärast ajakirja ilmuma hakkamist asus Gernsback korraldama erinevaid auhinnalisi konkursse oma lugejaile – küll parima foto, küll artikli saatmise eest. Ühest küljest sai ta niiviisi väljaandele väärt materjali, teisalt motiveeris ja aktiveeris see ajakirja noort ja niigi entusiastlikku lugejaskonda ning tekitas kaasatuse tunde. Ja jällegi kordus see hiljem täpselt samas vormis ja samade tulemustega Amazing Storiesi juures.
Viimase ja ulmekirjanduse seisukohalt olulisema mõõtmena mainigem ajakirja Modern Electrics juures ära teaduslik-tehnoloogilise ja prognostilise taustaga ilukirjanduse avaldama hakkamist.
Otsa tegi lahti Hugo Gernsback ise, hakates ajakirja 1911. aasta aprillinumbris järjeloona avaldama oma romaani «Ralph 124C 41+», mis ilmus väljaandes märtsini 1912. Eraldi raamatuna avaldas Gernsback selle 1925. aastal ning omal kombel on teadusliku fantastika ajaloos tegu küllaltki silmatorkava ja mõjuka tekstiga. Romaani pealkirjas peituvat krüptilist numbri- ja märgikombinatsiooni tuleb lugeda kui «One to foresee for one plus (another)».
Romaani 1925. aasta raamatupublikatsioon Frank R. Pauli kaanepildiga.
Kohe tuleb ära mainida, et ilukirjandusena tänapäevases või ka oma aja kontekstis on tegu kohutavalt puise ja igava tekstiga, mida õieti vähesed tänapäeva ulmehuvilised lugenud on. See ‘romaan’ ongi pigem erinevate leiutiste ja teaduslike ideede/spekulatsioonide kataloog ning selle esmane eesmärk oligi fiktsionaalses ja meelelahutuslikus vormis pakkuda lugejatele välja põnevaid tulevikustsenaariume ning erinevaid võimalikke tehnikavidinaid. Gernsback ise rõhutas, et ükski romaanis välja pakutud spekulatsioon pole oma aja teadust arvestades põhimõtteliselt võimatu.
Nimitegelane Ralph on üks kümnest 2660. aasta maailma superteadlasest ning järjeloo igas osas näeb lugeja erinevaid Ralphi leiutisi. Näiteks hüpnobioskoobi nime kandev vidin saadab inimese ajju magamise ajal impulsse ning võimaldab näiteks Ralphil magades kogeda ja saada osa Homerose «Odüsseia» ainelisest filmist. Gernsback patenteeris selle leiutise hiljem «magamise ajal õppimise» seadmena, kuid hilisema ulmekirjanduse mõttes on siin ehk rohkem tegu tänapäeva virtuaalreaalsuse tehnoloogiate eelkäijaga. Lisaks leiab teosest veel rohkesti hiljem reaalsuseks saanud tehnilisi lahendusi nagu televisioon, kaugjuhtimispult, videotelefon, päikeseenergia kasutamine igapäevaelus, mandritevahelised regulaarsed lennuliinid, helifilmid, kunstmaterjalist riided, kosmoselennud, helisalvestamine ning ehk kõige tähelepanuväärsemana radari kirjeldus.
Modern Electrics, jaanuar 1912. Nii see kui eelmine sama ajakirja esikaas illustreerivad Ralphi-järjejuttu.
Ajakirja 1911. aasta detsembrinumbris ilmunud osas kirjeldas Gernsback detailselt metoodikat, kuidas Ralph jälitab oma armsama Alice’i röövinud marslaste kosmoselaeva. Gernsback lisas kirjeldusele isegi täpse diagrammi. Sõna ‘radar’ võttis kasutusele küll alles 1935. aastal Robert Watson-Watt, kes suutis lühilaine peegelduste abil tuvastada lennuki asukoha, mis aitas britte tublisti 2. maailmasõja lahingutes, aga kui Watson-Wattile, kes oma leiutise eest rüütliks löödi, hiljem näidati Gernsbacki teost, hakkas ta edaspidi alati Gernsbacki radari leiutajaks nimetama.
Igatahes tuleb rõhutada, et kirjanduslikult tasemelt on teos kohutav, nagu on hiljem leidnud ka paljud kuulsad ulmekirjanikud alates Lester del Rey’st kuni Brian W. Aldissini. Ajakirja lugejaile aga selline tuleviku tehnikaimede kirjeldamine seiklusliku ilukirjanduse vormis kuivade teadusartiklite asemel meeldis ning Gernsback asus oma autoreid ärgitama rohkem sarnaseid teaduslik-tehnilisi prognoose ilukirjanduse vormis esitama.
Electrical Experimenter, juuli 1920
Neist Ralphi-romaani tuules ilmunud proto-SF-juttudest väärib esiletõstmist Jacque Morgani kerges toonis esitatud jututsükkel «Dr Fosdicki teaduslikud seiklused», mille peategelane, väikelinna leiutaja James Quincy Fosdick oma leiutistega alati mingis mõttes äpardub. Selles mõttes olid Fosdicki-lood tähelepanuväärsed, et kui Gernsback oma järjejutus propageeris leiutisi ja haris neid kirjeldades oma lugejaid, siis Morgan, kelle tekstide kirjanduslik tase oli Gernsbacki omast märgatavalt kõrgem, pigem hoiatas, et teaduslikel avastustel ja uutel leiutistel võib olla ka oma tume külg.
Viimane Gernsbacki toimetamisel ilmunud ajakirjanumber ilmus märtsis 1913, siis müüs ta tänaseni täpselt teadmata põhjustel oma osa väljaandes äripartner Orland J. Ridenourile, kes muutis selle nime ja liitis väljaande järgnevail aastail mitu korda erinevate sarnaste ajakirjadega, kuni 1916. aastal ühendati see Popular Science Monthly’ga (Populaarteaduslik Kuukiri), mis oli ilmumist alustanud 1872. aastal ning mis ilmub nime Popular Science all tänaseni.
Electrical Experimenter, juuni 1920
4
Loobunud oma osalusest selles väljaandes asutas Gernsback kiiresti uue ajakirja, millel on moodsa ulmekirjanduse tekkimises juba suurem roll. Vähem kui kaks kuud pärast Modern Electricsi müüki, 15. aprillil 1913 ilmus ajalehekioskitesse ajakirja The Electrical Experimenter (Elektrialal Eksperimenteerija) esimene, mainumber. Ajakiri ilmus suuremas formaadis kui Modern Electrics ning oli visuaalselt märksa pilkupüüdvam ja rikkalikumalt illustreeritud. Muus osas jätkus aga eelmises ajakirjas välja töötatud joon. Lisaks Secorile ja Lescarbourale liitus ajakirja toimetajate ja kaastöölistega Gernsbacki hiljuti Ameerikasse emigreerunud vanem vend Sidney. 1915 oli ka aasta, mil Gernsback formeeris Telimco tütarfirmana kirjastustegevuse koondamiseks eraldi allüksuse The Experimenter Publishing Company.
Just selle ajakirja juures hakkas Hugo Gernsback esmakordselt kasutama 30-aastase Austrias sündinud kunstniku Frank R. Pauli pilte, kuid kaanepilte tal esialgu veel teha ei lastud, suurema osa väljaande kaantest joonistas kogenum pulpkunstnik Howard V. Brown, keda kohtame uuesti paljude 1930ndate ulmeajakirjade kaaneillustraatorina.
Electrical Experimenter, veebruar 1918
Igatahes kutsus sellegi ajakirja juhtkirjades Gernsback lugejaid ja kaasautoreid üles rohkem oma kasvatuslikke ja üldharivaid tekste tulevikutehnoloogiatest ja uudsetest vidinatest just ilukirjandusena vormistama. Jällegi tegi ta ise otsa lahti, alustades mais 1915 «Parun Münchhauseni uute teaduslike seikluste» nimelise jutusarja avaldamist, mis olid Ralphi-looga võrreldes üsna koomilised ja kergekaalulised pilalood erinevatest leiutistest.
Oma juhtkirjas «Kujutlusvõime versus faktid», mis ilmus aprillis 1916, esitas Gernsback oma manifestilaadse üleskutse, mille järgi peaks iga raadioamatöör ja elektrialal eksperimenteeriv noor leidur olema suuteline laskma oma fantaasia valla ning kujutlema tulevikuühiskonda ja leiutisi ning teaduse edasist arengut.
The Electrical Experimenter, august 1917
Tasapisi tekkis ajakirjale oma autorkond – George F. Stratton, Charles M. Adams, Harlan Eveleth – nimed, mis on tänapäeval ulmeasjatundjalegi täiesti võõrad. Nende lood olid kirjanduslikult kohutavad, seikluslikkuse ja põnevuse aspektist nõrgad, kuid neis esitatud spekulatsioonid ja neis väljendunud kujutlusvõime olid igati tasemel ja valgustuslikud. Näiteks Strattoni jututsüklis, milles tegutses miljonärist ärimees Ned Cawthorne ning mis hakkas ilmuma just 1. maailmasõja aastail, on palju juttu erinevatest sõjalistest leiutistest ja uudsetest relvadest nagu allveelaevad ja laserid.
Aprillis 1917 astus USA aga Saksamaa vastu sõtta, mis tähendas, et tsensuur hakkas kohe erilise tähelepanuga jälgima kõike, mis ilmus eriti allveelaevade ja meresõja kohta, kuna just selles vallas käis sakslastega sõja-aastail kõige tihedam rebimine. Nii panigi tsensor ühel hetkel käe ette Gernsbacki ja Secori artiklitele ning Adamsi juttudele, mis kirjeldasid erinevaid uudseid sõjapidamisvahendeid nagu antigravitatsioonilised kiired, millega lahingulaevu veest välja tõsta, raadio teel juhitavad pommid, metallist laevade meeskondadele surmavaid elektrilööke andvad seadmed jmt. Nii et kuulus tuumapommi kirjelduse juhtum 1944. aastast ühes Astoundingus ilmunud Cleve Cartmilli jutus ning USA salateenistuse meeste visiit toimetaja John W. Campbelli kabinetti polnud sugugi esimene omataoline.
The Electrical Experimenter, juuni 1915
Igatahes tegi tsensuur sedasi kujunevale ulmekirjandusele suure teene, sundides kirjanikke oma tegevuspaiku muutma. Nii sai R. ja C. Winthropi jutustuses «Sõjas nähtamatuga» (At War with the Invisible), mis ilmus märtsis-aprillis 1918, keiserlikust Saksamaast Marss, mille vastu sõdib koalitsioon, kuhu kuuluvad Veenus, Merkuur, Maa ja Jupiter ning ka tegevusaega nihutati sadakond aastat tulevikku. See üsna kehvasti kirjutatud jutt pakkus ometi välja suure hulga uudseid teaduslikke kontseptsioone, rohkelt fantastilist sõjatehnikat, leiutisi jmt, olles ühtlasi esimene ilukirjanduslik tekst, mida illustreeris Frank R. Paul.
Pärast sõda hakkas ajakiri üha enam oma fookust muutma, muutudes raadioamatööridele mõeldud uudseid tehnoloogiaid kirjeldavast trükisest üha enam üldhuvitavaks prognostiliseks populaarteaduslikuks publikatsiooniks. Ajakiri vahetas ka nime, alates 1920. aasta augustinumbrist kandis väljaanne nime Science & Invention (Teadus ja Leiutised).
Radio News, jaanuar 1924
Osalt tingis selle muutuse ka tõsiasi, et juulis 1919 oli Gernsback toonud turule eraldi ajakirja raadioamatööridele – Radio Amateur News (Raadioamatööri Uudised), kuna sõda oli lõppenud ja raadioasjandusega hobikorras tegelevad kümned tuhanded inimesed said jälle hakata erinevaid varuosi ja seadmeid hankima. Kuna kohe peale sõda ja eriti 1920ndail aastail sai hoo sisse ka kommertsvaldkonna areng raadioäris, kus tekkis kiiresti tohutu hulk uusi töökohti (raadioinsenerid, raadioparandajad, raadiomüüjad, raadioehitajad), sai väljaanne juulis 1920 nimeks lihtsalt Radio News (Raadiouudised). Ka selles väljaandes ilmus ilukirjandust, kuid see oli vaid marginaalselt ulmeline, peamiselt kujuneski see nüüd kõigi nende raadiovaldkonnas töötavate inimeste foorumiks ja lugemisvaraks. Selle üha raadiotehnika kesksemaks muutuva ajakirja tiraaž tõusis ühe aastaga muljetavaldava 100 000 eksemplarini ning Gernsback palkas sellele eraldi toimetuse, keskendudes ise Science & Inventioni arendamisele, mille trükiarvu ta lootis tõsta 200 000 pealt 500 000 eksemplarini.
Science & Invention, august 1920
Igatahes oli uuenenud ajakiri lisaks laiemalt populaarses vormis teadusuudistele ka üha rohkem fantastika-keskne. Alates nimevahetusest muutusid ajakirja kaanepildid märksa seikluslikumaks, värvikamaks ja selgelt ulmelisi tehnikavidinaid ning situatsioone kujutavaks. Samuti ilmusid ajakirja veergudele ülevaateartiklid Jules Verne’ist ja Luis Senarensist. Lisaks hakkasid ilmuma jutud, milles püüti minna pisut kaugemale pelgalt tehnikavidinate kirjeldamisest ning pakkuda selgelt uusi lähenemisi ja kontseptsioone tulevikumaailma kirjeldamisel. Olgu siin näiteks toodud kasvõi Gernsbacki artikkel hõljuvatest linnadest, milles autor nende toimimist põhjalikult kirjeldas ning millest tõukusid mitmed hilisemad kuulsad ulmetekstid (Edmond Hamiltoni 1929. aasta «Cities in the Air» ja James Blishi aastail 1950–1962 kirjutatud tsükkel «Cities in Flight»). Samuti leidsid kordustrükkidena tee ajakirja lehekülgedele H. G. Wellsi kuulsaimad lühilood «Täht» (The Star; 1897) ja «Uus kiirendaja» (The New Accelerator; 1901). Parema puudumisel oli see juba peaaegu nagu ulmeajakiri.
Science & Invention, mai 1925
Üksjagu kummaline on, et see muutus ajakirja nimes, väljanägemises ja sisus toimus täpselt samal ajal, kui tollane suurim pulpajakirjade väljaandja Frank A. Munsey ühendas kaks oma populaarseimat ja enim ulmelisi seiklusjutte avaldanud korra nädalas ilmuvat jutuajakirja Argosy ja All-Story Weekly üheks ajakirjaks nimega Argosy All-Story Weekly. Kioskilettidelt ulmet otsivale jutuhuvilisele tähendas see ühe nimetuse kadumist ning selles valguses omandab Gernsbacki ajakirja muutumine selgelt ulmelisemaks uue tähenduse. Siinkohal tuleb veel rõhutada, et Munsey ajakirjade (eelkõige just Argosy) kaaneillustratsioonid ei kujutanud enamasti stseene väljaandes ilmunud ulmetekstidest, mis andis Gernsbacki ajakirjale eelise. Eelise, mille miinuseks oli jälle tõik, et tihtipeale illustreeris mõni Science & Inventioni värvikas kaanepilt hoopis mõnda prognostilis-spekulatiivset artiklit tulevikutehnoloogia kohta ja üldsegi mitte ilukirjandust.
Practical Electrics, august 1924
Ühest küljest mõistis Gernsback, et Munsey pulpajakirjadega konkureerimiseks peab ta suutma ka enda väljaannete veergudele meelitada end All-Story’s ja Argosy’s avaldavaid professionaalseid jutukirjanikke, kuna tema autorid, raadioamatööri taustaga teaduse populariseerijad lihtsalt ei osanud eriti hästi kirjutada. Teisalt oli ta kurikuulus oma kummalisevõitu honoraripoliitika poolest. Nimelt olid Gernsbacki honorarimäärad sõltuvuses loo originaalsusest. Tema kõrgeim autoritasu – 100 dollarit – oli igati viisakas honorar lühijutu või jutustuse eest, aga ta miinimumhonorariks oli 5 dollarit. Ja kui elukutselised pulpkirjanikud, kes ennast sellest tööst elatasid, olid harjunud Munsey ajakirjade puhul teatud pikkusele kompetentse seiklusliku ulmeloo eest saama 30–40 dollarit, siis selline ennustamatu loterii autoritasudega Gernsbacki ajakirjades pidi neile äärmiselt ebameeldiv ja harjumatu olema. Ja sellises olukorras ei näinud pulpautorid erilist põhjust rikkuda oma pikaajalisi koostöösuhteid All-Story ulmesõbraliku toimetaja Bob Davisega. Ning kuna ka Gernsback eelistas siiski teaduslikult baasilt lähtuvaid kaineid spekulatsioone, pulpautorid aga kirjutasid pigem just ebateaduslikku ja seikluslikku ulmet, ei saanudki sellest koostööst noil aastail suurt asja.
Practical Electrics, juuli 1924
Ühtteist huvitavat Science & Inventionis siiski ilmus. Esmalt hakkas Gernsback just sel ajal avaldama ajakirjanumbri kohta vähemalt kaks ulmelugu ja umbes sel ajal tekkis Radio Newsis ja Science & Inventionis nn. teaduslik detektiivlugu. Autorid tundsid end pädevamana esitama huvitavaid ja põnevaid probleeme, mille lahendus lähtus siis mingist teaduslikust avastusest või leiutisest. See oli jõukohasem kui kujutleda ette tulevikuühiskondi, sealseid probleeme ja fantastilisi leiutisi. Üks tuntuim sedasorti teaduslike krimilugude autor oli Charles S. Wolfe, kelle «Tark harpuun» (The Educated Harpoon) ajakirjas The Electrical Experimenter aprillis 1920 tutvustas esmakordselt teaduslikku detektiivi Joe Fennerit, raadioamatöörist leidurit ja üliõpilast, kes pidi selles loos lahendama tühjas toas surnuks pussitatud mehe mõrvaloo. Toast relva ei leitud ning ruumi ei saanud ka keegi tähelepandamatult siseneda: Fenner järeldas sellest, et mõrv sooritati täägiga, mis oli kinnitatud kaugjuhitava mudellennuki nina külge.
Science & Invention, oktoober 1920
Tavapärasest pisut eredamaid lugusid avaldasid neil aastail veel E. H. Johnson ja George R. Wells (mateeria ümberpaigutamine ruumis) ning Herbert L. Moulton (Atlandit ületavad mehitamata õhulaevad ja neid jahtivad õhupiraadid), kuid kuulsaimaks selle perioodi autoriks kujunes Clement Fezandié ja tema 40 jutust koosnev tsükkel «Dr Hackensaw saladused». Need olid ulmelood, milliseid Gernsback kõige rohkem hindas: tegu oli praktiliselt ilukirjandusvabade loengutega erinevate teaduslike avastuste ja leiutiste teemal. 1865. aastal New Yorgis prantsuse päritolu väljarändajate peres sündinud Fezandié oli endale juba varem ärimehe ja lektorina nime teinud ning Gernsback meenutas hiljem, et Fezandié kirjutas talle lugusid puhtalt lõbu pärast ja saatis talle honoraritšekid alati tagasi. Teemad, mida Fezandié oma «lugudes» käsitles, olid näiteks marslastega raadio teel ühenduse saamine, atomaarse tasemeni suurendav supermikroskoop, kunstlik viljastamine ja geneetika (poolkoer-poolkass, lehma üsas kasvav inimlaps jne), nähtamatus, robootika, varjusurm, ajareisid, maakera sisemuse uurimine, submikroskoopilised maailmad, Kuu-reis jne jne. Tema lugudes võis harva leida midagi põnevat või seikluslikku, kuid 1920ndate esimese poole Science & Inventionis oli tegu kõige pikema elueaga jutusarjaga.
Hugo Gernsback 1920. aastatel.
5
1920ndate aastate alguseks oli Gernsback igati lugupeetud ärimees. Telimco’l läks majanduslikult hästi, see oli lisaks raadiovaruosade impordile neid ise ka tootma hakanud. Areneva raadiovaldkonna tõttu oma ärisid kiiresti laiendama asunud Gernsback lõi järjest uusi firmasid, raadioasjanduse arendamiseks The Consrad Company, oma erinevate kirjastusprojektide ja raamatumüügi korraldamise jaoks Germott Company, ka The Experimenter Publishing Company’l läks hästi: Science & Inventioni tiraaž oli 200 000 ja Radio Newsi oma 150 000 kandis.
Gernsback oli lahutanud oma esimesest naisest ning abiellus oktoobris 1921 Dorothy Kantrowitziga. Esimesest abielust olid tal lapsed Madelon ja Harvey, teisest lisandusid hiljem Bertina ja Jocelyn. Oma pulmapäeval asutas Gernsback ka uue ajakirja nimega Practical Electrics (Praktiline Elektriasjandus). Selle kaastoimetajaks palkas ta 1851. aastal sündinud ja tolleks hetkeks 70-aastase populaarteaduslike raamatute autori ja endise Seton Halli kolledži (New Jersey’s) loodusteaduste professori Thomas O’Conor Sloane’i. Sloane oli saavutanud populaarsuse käsiraamatutega nagu «Kiire aritmeetika», «Teaduslikud katsed kodus», «Lihtne elekter», «Kuidas saada edukaks elektrikuks?», «Elektriku käsiraamat» jmt. Ta oli kuulunud ka Scientific Americani toimetuse koosseisu. Kuigi üsna vana, oli Sloane igatahes piisavalt terava mõistusega ja Gernsbacki sugulasvaim, tema teadust populariseerivaid artikleid hakkas alates 1921. aastast Gernsbacki ajakirjades regulaarselt ilmuma. Veel palkas Gernsback oma toimetusgruppi Joseph H. Krausi ja C. A. Brandti, kelle nimed figureerivad ulmeajakirjade loos ka edaspidi.
Electrical Experimenter, oktoober 1918
Tasapisi võttis spetsiaalse teadusliku fantastika ajakirja asutamise mõte Gernsbacki peas üha selgemat kuju. Esialgu nimetust ‘teaduslik fantastika’ (science fiction) küll veel ei eksisteerinud. Gernsback kasutas sel ajal sedasorti kirjanduse kohta termineid ‘scientific fiction’ ja ‘scientifiction’, võttes nimetuse ‘science fiction’, mis sellele ulmekirjanduse populaarseimale alaliigile ka kinnistus, kasutusele alles 1929. aastal. Kuid sellest juba järjejutu 2. osas. Oluline on ära märkida, et tegelikult kasutas nimetust ‘science-fiction’ ilmselt esmakordselt vähetuntud kirjamees William Wilson 1851. aastal ühes raamatukeses, defineerides seda nii: «a charming and naïve mixture of poetic and imagination and scientific fact». Selle kurioosse fakti avastas alles 1975. aastal vanaraamatukaupmees John Eggeling, mistap tuleb pidada veidraks kokkusattumuseks seda, kui sarnane oli tegelikult Gernsbacki enda definitsioon terminile ‘scientifiction’ 1920ndate keskel: «a charming romance intermingled with scientific fact and prophetic vision».
Science & Invention, mai 1924
Osaliselt andis omaette teadusliku fantastika ajakirja loomisele tõuke tõsiasi, et 1920ndate alul tekkis pulpajakirjade veergudel ulmeliste seikluslugude üleküllus (millest põhjalikumalt järjejutu järgmises peatükis), mistap nende autorid hakkasid oma kaastöid rohkem Gernsbacki Science & Inventionile saatma, mis oli küll ebakindel oma honorarimaksetes, kuid üldiselt siiski lugupeetud ajakiri. Ei ole teada, kas Gernsbacki tellimise peale või seetõttu, et mõni juhtiv jutuajakiri oli loo tagasi lükanud, igatahes ilmus Science & Inventioni 1923. aasta aprillinumbris kuulsuselt vaid Edgar Rice Burroughsile ja A. Merrittile alla jääva menuautori George Allan Englandi legendaarseks saanud jutt «Olend väljastpoolt meie maailma» (The Thing from – Outside), mida kõik ulmehuvilised samanimelisest Jüri Kallase antoloogiast ka eesti keeles lugeda saavad. Ühest küljest oli see lugu üpris anti-gernsbackilik, kuna ei lähtunud eriti suurel määral ühestki inseneriteadusest, teisalt ületas England kirjutusoskuselt kõrgelt kõiki ajakirja seniseid kaasautoreid.
Kohe seejärel õnnestus Gernsbackil saada avaldamiseks järgmise populaarse pulpulme autori Ray Cummingsi järjeromaan «Ümber universumi» (Around the Universe), mis ilmus Science & Inventionis juulist detsembrini 1923. Kuigi tegu oli Cummingsi ühe nõrgema tekstiga, sobis see ometi pea ideaalselt Gernsbacki väljaandesse: tegu oli lõbuda robinsonaadi vormis seiklusrohke ja sensawunda’st nõretava reisikirjaga uurimisekspeditsioonist Päikesesüsteemi planeetidele ja kaugemategi taevakehade juurde. Ilmselt võib selle kaastöö hankimisega olla seotud T. O’Conor Sloane, kuna Sloane’i poeg oli abielus Thomas Alva Edisoni tütrega ning Cummings töötas enne populaarseks pulpkirjanikuks saamist Edisoni grammofonivabrikus.
Science & Invention, august 1923. Nn. teadusliku fantastika erinumber.
Igatahes kuna Englandi ja Cummingsi lood ilmusid vahetult eelmainitud Wellsi kordustrükkide järel, võis lugejale jääda mulje, et ajakiri on mingi programmilisema muutuse teel. Oluline samm eraldi ulmeajakirja loomise suunas oli aga Science & Inventioni 1923. aasta augustinumber, mille esikaanel seisis suurte tähtedega «Scientific fiction number» ning Howard V. Browni kaaneillustratsioon kujutas kosmoseülikonnas meest maailmaruumis pea alaspidi hõljumas. Tegu ei olnud siiski teadusliku fantastika erinumbriga, ajakirjas oli lisaks kahele kohustuslikule ulmeloole (Cummingsi järjeloo 2. osa ja Fezandié 19. Hackensaw-sarja jutt) veel neli ulmeteksti. Kolm neist ei vääri pikemat peatumist, küll aga debüteeris selles numbris Gernsbacki esimene suurem avastus ulmetoimetajana: 15-aastane varaküps teismeline G. Peyton Wertenbaker jutuga «Mees aatomist» (The Man from the Atom). Kirjandusliku taustaga perest pärit Wertenbakeri jutt on emotsionaalselt tugeva laenguga ning kasutab tol perioodil populaarset kontseptsiooni mikro- ja makrokosmose tasanditest, kus tegelane teadusliku eksperimendi tagajärjel pidurdamatult kasvama hakkab nii et ta varsti enam Maale ja meie universumisse ära ei mahu ning makrokosmilisele tasandile satub. Vastupidise katsega ennast väiksemaks muutes ja Maale tagasi pääseda tahtes avastab ta aga, et Päikesesüsteem on vahepeal vananenud ning Päike kustunud ja Maa hävinud. Nii jääbki peategelane üksi kauge tähe ümber tiirlevale võõrale planeedile triljonite aastate kaugusel tulevikus. Selliseid emotsioonidel töötavaid lugusid polnud Gernsbacki ajakirjades varem naljalt ilmunud, ikka olid jutud olnud külmalt teaduslikud ja loogilised.
Science & Invention, veebruar 1924
Kogu numbri mahust moodustasid ulmejutud siiski vaid 1/8 ning Mike Ashley on välja mõõtnud, et samal ajal ilmunud Argosy All-Story Weekly numbris ilmunud kolm ulmejuttu võtsid enda alla 1/5 numbrist ning olid ka kirjanduslikult kõrgemal tasemel, kuna Gernsbacki numbris vaid Wertenbakeri tekst oli kirjandusliku väärtusega. Ometi, rõhutab Ashley, oli Gernsback hakkama saanud millegi uudse ja ainulaadsega: ta oli ajakirjanumbri kaanel pildi ja kirjadega rõhutanud ja reklaaminud seda üsnagi uuttüüpi kirjandust.
Nüüd jäi astuda vaid veel üks samm päris teaduslik-fantastilise ajakirja sünnini. Sam Moskowitzi andmeil saatis Gernsback paar kuud hiljem, 1924. aasta alul oma väljaannete tellijaile, kokku 25 000 inimesele reklaamflaierid uue ajakirja Scientifiction tellimispakkumisega, mis pidi just hakkama avaldama sedasorti ilukirjandust.
Electrical Experimenter, jaanuar 1918
Gernsbacki tellijate reaktsioon oli pehmelt öeldes leige ning sellist ajakirja kunagi ei ilmunud. Hiljem on palju spekuleeritud, miks 1924. aastal SF-ajakirja vastu huvi ei tekkinud, 1926. aastal, kui Amazing Stories ilmuma hakkas, oli see huvi aga selgelt olemas. Moskowitz on välja pakkunud, et kuna ulmelugejad olid tollal valdavalt kollektsionäärid, ei soovinud nad saada postiga eksemplari koju, kuna need olid tihti kortsus või rikutud. See võib osaliselt tõele vastata, kuna kaks aastat hiljem saavutas Amazing populaarsuse just üksikmüügiajakirjana.
Teise põhjustepaketina on välja pakutud, et tellijad ei soovinud osta põrsast kotis, lisaks ei olnud paar kuud varem ilmunud ‘erinumber’ ju teab mis lahedaid jutte sisaldanud. Mike Ashley arvab, et Gernsback püüdis SF-ajakirja maha müüa lihtsalt valedele inimestele: tema ajakirjade tellijaskond oli valdavalt siiski raadioamatöörid, kes neis ajakirjades ilmunud ulmejutte küll meelsasti lugesid, aga kelle jaoks ei olnud need jutud siiski väljaannete soetamise peamiseks põhjuseks. Lisaks rõhutab Ashley, et tollane pulpajakirju ostev ajaviitelise jutukirjanduse huviline oligi harjunud ajakirjade leti ees uusi ja põnevate kaanepiltidega ajakirjanumbreid lehitsema ning siis illustratsioonide, pealkirjade ja sisututvustuste alusel spontaanse emotsiooniostu tegema.
Science & Invention, juuli 1921
Ja lõppeks: ulmejuttude peamine huviline ei olnud tollal ilmselt tehnilise haridusega raadioajakirja tellija, vaid põnevate ja eksootiliste seiklusjuttude järele janunev teismeline nooruk, kellel reeglina polnud raha, et hakata selliste ajakirjade tellijaks ja kes pigem luges neid jutte oma isa tellitud eksemplarist või siis ostis neid ajalehekioskist, kui tal raha juhtus olema.
Oleks Gernsback teadnud, et tema ringkirja väljasaatmisega samal ajal kavandas peatselt hoopis ajakirja Weird Tales toimetajaks saanud Farnsworth Wright samuti pseudoteaduslike ulmelugude ajakirja väljaandmist, oleks ta ehk oma Scientifictioni-idee siiski teoks teinud. Igatahes Wrighti ideest sel kujul asja ei saanud (aga sellestki põhjalikumalt järgmises peatükis), küll aga tegi Gernsback veel ühe katse, et uurida potentsiaalse ulmepubliku hulka – ta avaldas ühes Bostoni kirjastuses oma romaani «Ralph 124C 41+» 5000 eksemplarilises tiraažis, raamatu läbimüügi kohta andmed puuduvad, aga kordustrükki teosest niipea ei ilmunud.
Science & Invention, veebruar 1923
Järgneva kahe aasta jooksul, mis eelnesid Amazingu sünnile, keskendus Gernsback oma järjekordsele suurprojektile, ta pani püsti ühe esimese regulaarse New Yorgi eraraadiojaama WRNY, mis läks pärast katsetusi esmakordselt eetrisse 12. juunil 1925. Lisaks lugejaid harivaile saadetele mängis jaam ka palju muusikat, raadiol oli isegi oma sümfooniaorkester. Iga esmaspäeva õhtul läks oma sõnavõtuga eetrisse Gernsback ise: ta katsetas neis saadetes paljusid oma hilisemate ajakirjajuhtkirjade ja artiklite teemasid ja ideid.
Samal ajal jätkus ulmelugude avaldamine Science & Inventionis, Practical Electricsis ja vähemal määral Radio Newsis. Esimeses jätkusid Ray Cummingsi järjejutud ja dr Hackensaw lood, kuid sarjaväliseid lühijutte seal enam eriti ei ilmunud, need kolis Gernsback üle Practical Electricsisse, mille tiraaž ei tahtnud kuidagi üle 50 000 piiri tõusta ning mis ilmselt kahjumit tootis. Uute lugejate ligimeelitamiseks otsustaski Gernsback seal rohkem ‘teaduslik-prohvetlikke lühijutte’ avaldada. Üks huvitavamaid sel perioodil seal ilmunud jutte oli James Pevey «Mees, kes nägi sealpoolset maailma» (The Man Who Saw Beyond) mais 1924, milles üks leiutaja laseb oma füüsilise keha elementaarosakesteks lõhustada, et vabastada nõnda oma hing. Mõne aja pärast taastab spetsiaalne kiir ta keha, kuid ta vaim on näinud selliseid asju, et ta ei suuda enam inimesena Maal elada ning lõhustab oma keha vaimu vabastamiseks uuesti, seekord ka lõhustamisaparaati hävitades.
Science & Invention, jaanuar 1926
Science & Inventioni selle perioodi üks huvitavamaid lugusid on vahest John Martin Leahy järjeromaan «Elav surm» (The Living Death; oktoobrist 1924 juunini 1925), mis on üsna Argosy vaimus kadunud rassi lugu ekspeditsioonist Antarktikasse, kus avastatakse subtroopiline maa, mida asustavad kõiksugu veidrad eluvormid ja metsikud karuinimesed. Teos sai lugejakirjade rubriigis palju kiita ning nende kirjade autoreis võib näha ka esimesi ulmefänne, kes teksti analüüsisid, sarnaste teemade käsitlusi teiste autorite loomingus üles lugesid jm hilisemale lugejakirjade žanrile ainuomast tegid.
1924. aasta novembrinumbriga muudeti ajakirja Practical Electrics nimi The Experimenter’iks (Eksperimenteerija) ning loobuti samuti lühijuttude avaldamisest. Ajakirjas hakkas järjeloona ilmuma üsna kuulus tekst – 1924. aastal Inglismaal ja USAs raamatuna ilmunud Victor MacClure’i romaan «Seaduselaegas» (The Ark of the Covenant), mis räägib paarkümmend aastat varem kadunuks jäänud teadlasest David Torrance’ist, kes on ühel Lõuna-Ameerika platool sisse seadnud oma uurimisbaasi ning ehitanud supervõimsa õhulaeva Seaduselaegas, millest ähvardab kõigi maakera suurlinnade kohal valla päästa unegaasi varud, kui kõik riigid omavahelist sõdimist ei lõpeta.
Argosy All-Story Weekly, 28. juuni 1924
1920ndate keskel tuli ulmesse veel mitu autorit, kes miskipärast ei pakkunud oma töid Gernsbacki ajakirjadele. Edmond Hamilton viis oma esimesed kosmoseooperid hoopis müstilisema kallakuga Weird Talesi, Ralph Milne Farley viis üsna gernsbackiliku romaani «Raadioinimene» (The Radio Man; 1924) ajakirja Argosy All-Story Weekly, kus seda isegi esikaanel uhkelt reklaamiti kui ‘teaduslikku seiklusjuttu’. Ka E. E. «Doc» Smithil oli tema hiljem legendaarseks saanud ja Amazingus ilmunud kosmoseooper «Kosmiline Lõoke» (The Skylark of Space; 1928) juba 1920. aastast valmis ning 1922. aastal ka Argosy’st tagasi lükatud. Uurijail pole õnnestunud välja selgitada, kas nad lihtsalt ei olnud Gernsbacki populaarteaduslikest ajakirjadest teadlikud või pidasid miskipärast ebatõenäoliseks, et nende üsnagi fantastilisi jutte seal avaldada võetakse.
Igatahes oli Gernsback kümnendi keskpaigaks mõistnud, et tema ajakirjades eelkõige jutte hindavatele lugejatele ei meeldi kuivad insenertehnilised loengud tehnikavidinatest ja leiutistest nagu talle endale, vaid nad ootavad eksootilisi ja fantastilisi seiklusjutte, nagu neid avaldasid pulpajakirjad.
Science & Invention, juuni 1924
1926. aasta alul leidis Gernsback üsnagi ootamatult, et aeg vaid ilukirjandusele keskenduva fantastilise ajakirja jaoks on küps ning vaja on vaid väljaandele hea nimi leida. Scientifiction tundus talle nüüd raskepärane ja lugejaid eemale peletav. Tema ajakirjade levitamisega tegelevas firmas töötanud sõber ja samuti ulmehuviline Louis B. Silberkleit pakkus välja nime Future Fiction (Tulevikukirjandus), kuid Gernsbackile see päriselt ei meeldinud. Kui Silberkleit 1939. aastaks oli ise kirjastajaks saanud ning pani Kuldajastu künnisel käima oma ulmeajakirjad, andis ta ühele ajakirjale nimeks just Future Fiction.
Gernsback oli aga oma ajakirjale kaasahaarava ja pulpajakirjale paslikult pisut sensatsioonilise nime välja mõelnud. Nüüd tegutses ta kiirelt. 20. jaanuaril 1926 ilmus ajakirja The Experimenter viimane, veebruarinumber, väljaanne lõpetati, selle trükikojajärjekorda, paberivaru, turustamislepinguid ning toimetust kasutas Gernsback kohe ära uue ajakirja käimapanekuks ning kolmapäeval, 10. märtsil 1926 ilmus Ameerikas ajakirjanduslettidele ajakirja Amazing Stories esimene, aprillinumber.
——-
JÄRGMISENA ILMUB:
Ulmeajakirja Amazing Stories lugu
1. osa «Hugo Gernsbacki Amazing (1926–1929)»
2. peatükk. Ulme Euroopa jutuajakirjades 1926. aastani
TÄHEAEG 