Täheaeg 7 – kuidas sünnib esikaas

Kaanekujundus algab ja lõpeb kaanepildist, võiks ju kalambuurselt vastata. Tegelikult suuresti nii ongi, kuigi oma olulist rolli mängivad veel kümned pisiasjad. Siinkohal tahaksin aga läbi erinevate poolikute tööversioonide näidata, kuidas sündis konkreetne, Täheaeg 7 esikaas.

Alustama peab sellest, et kuigi omal kombel stiilsed, ei olnud viimase nelja Täheaja esikaaned, ehk siis just kirjad, nende suuruste omavahelised suhted ja paigutused päris minu maitse ning erinevail põhjusil ei saanud ma tollesse tööprotsessi ka sajaprotsendiliselt sekkuda.

Seega oli Täheaja suurem kujundusmuutus parim hetk muutmaks ka väljaande esikaant – nii kirjastiile, nende paigutust kui omavahelist suhet.

Enne õiget algust peab veel märkima, et peamiselt häiris mind seniste Täheaegade puhul esikaanel antoloogiasarja nime – Täheaeg – suhteliselt vähene rõhutamine, võrreldes konkreetse köite alapealkirjaga.

See pidi muutuma ja ses mõttes drastiliselt, et kui siiani oli rõhutatud positsioonis, silmatorkavama kirjastiiliga ja suuremalt esikaane kesksel kohal just alapealkiri, siis alates käesolevast köitest pidi selle koha endale saama kogu antoloogiasarja nimi, märk. Ehk siis Täheaeg.

Minule meeldisid üsna üksühele just 1992-1993 ilmunud, nn. Horisondi Täheaegade esikaaned, kuid kujundaja Mihkel rõhutas vajalikul määral, et minevikuemotsiooni sajaprotsendiline kopeerimine ei pruugi oodatud tulemust anda. Millega mul tuli ohates nõustuda.

Mihklile jäi täiesti juhuslikult silma Samuel R. Delany raamatu «Dhalgren» kirjastuse Vintage väljaande esikaas, mis, nagu ilmselt arugi võib saada, sai Täheaja uue kaanekujunduse loomisel selgelt aluseks võetud.

Suurim erinevus päris vanade Täheaegadega on ehk siis selles, et kui toona tarvitati vertikaalsemaid lahendusi, siis meie valisime nüüd horisontaalsemad suunad.

Enne kui saabus kohale väljavalitud kaanepildi fail – David B. Mattingly «Honor among Enemies», asusime kirjastuse Vintage lahendusi katsetama ühe varasema Täheaja (Nat Schachneri loo kangelasi kujutava) kaanepildi peal.

Esialgu polnud aga miski veel lõplik, kuna kirjade paigutamine pildi peale kas otse pildile või ühevärvilisele taustale, kas pildi ülaserva või allaotsa sõltus otseselt originaalpildi enda elementide paigutusest.

Originaalpilt, nagu näha, arvestab võimalusega täita ülemine serv tekstidega, meie otsustasime selle pärast mõningaid katsetusi siiski maha lõigata ning kasutada tekkinud ruumi alumise serve ühevärvilisena pikemaks venitamiseks. Sinna paigutasimegi kirjad.

Kuigi mulle alguses sümpatiseeris väga alapealkirja «Ingel ja kvantkristall» jäämine kahele reale ja kummagi rea teksti teatav kattumine, mida võib näha algversioonidel, osutus mitmel eri põhjusel lõpuks paremaks väiksema kirja ja üherealise teksti valik.

Samuti leidsime, et teksti joondamine vasakult servalt oleks ehk liiga levinud ning valisime hoopis paremast alläärest joondumise, mis tähendas ka tulpades olevate nimede vastavat liigutamist, nagu on tööversioonidelt ka näha.

Omal minimalistlikul kombel (ja see Delany-Vintage’i eeskujul valitud helvetica kirjastiil oma leviku ulatuselt võimendab minimalismi!) tundus lahe ka väikese algustähe kasutamine lisaks pealkirjadele ka pärisnimedes.

Kui katsetamise algfaasis plaanisime jätta kirjad valgeks, siis töö käigus hakkas mõistlik tunduma vähemalt osa nende värvimine mõne pildil domineeriva värvitooniga, sellest siis see ereroheline.

Kui paralleelselt kaanekujundusega valmis ka raamatu sisu ning paika sai, et Täheaeg – kogumiku ja sarja nimi – saab tiitellehel ja sisukorra päises olema stone kirjastiili rasvases variandis, siis muutus korraga ka väga loomulikuks, et see kiri esikaanelgi samas stiilis on esitatud – sellest ka see üsna üheteistkümnendal tunnil sündinud viimane oluline muudatus.

Samuti maksab ehk tähele panna, et köite selja teksti osas läksime taas üle angloameerika stiilile vahepeal tarvitatud kontinentaaleuroopa stiili asemel. Lahtiseletatult tähendab see seda, et kui raamat on asetatud lauale esikaas ülespoole, siis raamatu seljal olev tekst on õigetpidi loetav. Riiulisse panduna on seljatekst loetav ülalt alla, vahepeal (2006-2009) oli Täheajal tarvitusel kontinentaaleuroopa stiil, kua tekst on riiulis seisva raamatu puhul loetav alt üles.

Läbiproovitud pealkirjade ja kogumikus esitatud autorite nimede paigutusmoodused – esikaane ülaservas ja all, ka isegi keskel, vasakule või paremale joondunult, otse pildi peal või ühevärvilisel taustal – näitasid meile ka uue ja väljavalitud kujunduslaadi mitmekülgsust ning vaheldusrikkust.

Sõltuvalt igast uuest kaanepildist, saab edaspidi nende kirjade paigutusega parajal määral mängida, ilma et muutuks üldine kaanekujunduslik kontseptsioon, ilma et peaks kartma, et lugeja raamatut poes enam ära ei tunne.

Read Full Post »

Täheaeg 7 – uus kujundus

Kuna viimase nelja Täheaja köite kujundus on olnud sama (2006-2009), siis leidsime, et väljaanne vajab vormilist värskendust. Koos väljaande sisukülgede ehk tekstilise osaga vajas värskendust ka esikaas.

Senine kaanekujundus ei saanud kunagi päris selliseks, nagu koostajana täpselt soovisin, mistõttu nüüd, kui selleks võimalus avanes, tundus igati õige hetk kõik aja jooksul tekkinud ja peas täpsema kuju võtnud ideed teostada.

Tahan tagasihoidlikult loota, et ehk on uue Täheaja esikaanes võimalik leida mingeid ühisjooni, sarnaseid toone ja emotsioone, mis vaatavad vastu väljaande esimese inkarnatsiooni kaantelt aastail 1992 ja 1993. Vähemalt tundub mulle nii neid esikaasi ühelt pildilt vaadates.

Täheaja viimase nelja köite puhul häiris mind enim liiga suur tekstikiri ning kokkuvõttes tekstilehele mahtunud täheruumide liiga väike arv. Ka harjumuspärane trükikirja stiil tundus kuidagi väsinuna.

Uue kirjastiilina kogu väljaande jaoks olin juba ammu vaimusilmas ette kujutanud kirja baltika, mis pole tänapäeval ehk enam nii levinud, kui ta oli seda paarikümne aasta eest. On hämmastav, kui palju ilukirjanduslikke ja näiteks ajalooalaseid raamatuid 1980. aastate teisel poolel ja 1990. aastate alguses kasutasid just kirja baltika.

Seega on aus öelda, et minu kui koostaja jaoks oli baltikas kindlasti suur annus nostalgiat ja lapsepõlvemälestusi. Nüüd tulemusele peale vaadates julgen aga arvata, et tehtud otsus oli igati õige. Baltikaga oleme saavutanud just selle, mida soovisime, kiri on piisavalt suur ja loetav, samas oleme nüüd mahutanud täheruume leheküljele palju rohkem kui seni.

Minu jaoks on baltika alati muutnud tekstimassiivi kuidagi täielikumaks, ühtlaselt täidetuks, tihedaks. Pean tunnistama, et uuel ajal raamatukujunduses moodi läinud hõredus, suured reavahed ja tühjad leheservad pole mulle kunagi meeldinud. Nüüd oleme baltikat kasutades lehekülje jälle «ära täitnud».

Suurematest vormilistest muudatustest peaks mainima veel kaanepaberi muutust – pikalt kasutusel olnud mattpaberi asemel on nüüd kaanepaber taas läikiv nagu ka esimese kahe Täheaja puhul 2002-2003. Ära muutsime ka väljaande sisupaberi – senise üsna robustse, kollaka väljanägemise ja kareda pealispinna ning mitte eriti painduva Ensocreamy 70g asemel on nüüd Täheaja sisu trükitud paberile Munken print cream 80g, mis peaks olema siledama pinna ja heledama tooniga ning painduma paremini. Samuti on uus paber vanast veidi õhem. Aga jällegi saavad huvilised seda mõne varasema Täheaja köitega ise võrrelda.

Samuti maksab tähele panna, et nüüdsest läksime terve raamatu ulatuses läbivalt üle nn. «prantsuse» jutumärkide kasutusele “inglise” omade asemel.

Esmajärjekorras ootasid muutused ees väljaande sisukorda, mis näeb nüüd välja tunduvalt ajakirjalikum kui seni. Peamiselt saime seda luues inspiratsiooni ameeriklaste ulmeajakirja The Magazine of Fantasy and Science Fiction sisukorrast. Selgelt on sisukord nüüd ka informatiivsem ja ülevaatlikum ja liigitab sisu temaatiliselt ja vormiliselt paremini. Eks huvilised võivad seda võrrelda varasemate Täheaegadega.

Järgmisena muutsime oluliselt juttude alguslehekülgi, võtsime autorinimede ja pealkirjade jaoks kasutusele kirjastiili bordeaux, mis oma mõneti pikliku ja kandilise olemusega ehk neid külgi kuidagi paremini raamib.

Samuti tõime leheküljenumbri lehekülje ülaserva joonele, mis seal muide varemgi olnud on, esimese ja teise Täheaja köite ajal näiteks (2002-2003).

Samuti leidsime (jällegi Fantasy & Science Fictioni eeskujul, aga mitte ainult), et väljaande ilukirjanduslik materjal ja artiklid võiksid eristuda seepoolest, et mitteilukirjanduslik osa on esitatud kahes veerus.

Kokkuvõttes võib öelda, et mina olen koostajana tulemuse ehk ettevõetud Täheaja olulise uuenduskuuriga igati rahul. Suured tänud siinkohal veelkord Mihkel Laarile, kes uue kujunduse minu näpunäidete järgi teostas ja mitmed minu esmapilgul absurdsena näinud kinnismõtted piisavalt mõistlikul moel realiseeris!

Kujundusuuendustel on mitu eesmärki. Eks sellised ilukirjandusele keskenduvad (üsna ajakirjanumbri moodi) antoloogiasarjad ole juba iseenesest paras anakronism. Tehtud uuendustega püüdsime nii mõneski mõttes minna ajas tagasi mõnekümne aasta tagusesse minevikku, et teatava retro-hõngu loomisega rõhutada kogu nähtuse mõnetist anakronistlikkust, viidata sellele, et omal kummalisel kombel – kuigi tänapäeva digitaalses maailmas säilinuna – on sellised väljaanded – paberile trükitud ulmekirjanduslikku lühiproosat avaldavad üsna jutuajakirja moodi raamatud – kui külalised minevikust.

Loodan südamest, et see konkreetne külaline korraga minevikust ja tulevikust pakub lugejaile meeldivaid äratundmishetki ja palju huvitavaid uusi kohtumisi.

Read Full Post »