1
Ulmekirjandust on perioodikas avaldatud nii kaua, kui kirjandusele pühendatud ajakirju välja on antud. Ulmeperioodika ekspert Mike Ashley näeb esimeste meie mõistes ajakirjade sündi Prantsusmaal 17. sajandi teisel poolel kuningas Louis XIV valitsemisajal. Ta peab esimeseks moodsaks ajakirjaks 1665. aastal erakätes ilmuma hakanud kuid peatselt riigistatud väljaannet Le Journal des Savants (Õpetlaste Ajakiri), mis muide kahe lühema pausi järel Suure Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni-sõdade ajal ilmub tänaseni. Esimeseks fantastilist proosat avaldanud ajakirjaks peab Ashley 1672. aastal asutatud väljaannet Le Mercure Galant (Galantne Sõnumitooja), mis avaldas omal ajal nii populaarseid ja Päikesekuningale väga meeldinud salongimuinasjutte, mille autoreist meie teame eelkõige Charles Perrault nime.
Ka ulmeperioodika ajaloo puhul on oluline rõhutada, et vahetegemine ajakirja ja raamatu või siis täpsemalt antoloogia vahel on tihti väga keeruline. Ajakirja klassikaline definitsioon – segu ilukirjandusest, artiklitest, uudistest, toimetajaveerust, lugejakirjadest ja illustratsioonidest ning perioodiline või tihti ka ebaregulaarne ilmumine – sobib tegelikult ka sariantoloogiale.
Esimese Briti saartel ilmunud ajakirjana mainib Ashley väljaannet Gentleman’s Magazine (Härrasmehe Ajakiri) aastast 1731, millele peatselt järgnesid teised peamiselt poliitilist ja kirjanduselu kritiseerivad ajakirjad. Sedasorti väljaannetes pilati läbi fantastiliste mõistulugude kohalikku poliitikaelu ja valitsejaid. Parlamendireporter John Hawkesworth avaldas kaks korda nädalas ilmunud ajalehes The Adventurer (Seikleja), mis ilmus aastail 1752–1754, tollal nii populaarsete «Tuhande ja ühe öö» lugude vaimus idamaiste muinaslugude vormis poliitilist satiiri, milles leidus küllaga tänapäevases tähenduses fantastilist elementi.
Mainida tasub veel 1796. aastal ilmuma hakanud ajakirja The Monthly Magazine (Kuukiri), milles hakati lisaks poliitilisele ja kirjanduskriitikale tähelepanu pöörama laiemalt teaduslikele ja filosoofilistele küsimustele ning just selles väljaandes avaldas kirikuõpetaja ja poliitökonomist Thomas Robert Malthus oma esimesed mõtisklused tulevikuühiskonna arengusuundade teemal ning muretses seeüle, et põllumajanduslik tootmine ei suuda varsti enam planeedi üha kasvavat rahvastikku ära toita.
Ilukirjandusest sai regulaarne koostisosa 1817. aastal šoti raamatukaupmehe William Blackwoodi asutatud ajakirjas Blackwood’s Edinburgh Magazine (Blackwoodi Edinburghi Ajakiri). Seal avaldati näiteks eesti ulmehuvilistelegi tuttava gooti tondijutu autori James Hoggi loomingut. Ulmekirjanduse arengus oleme aga jõudnud märgilise aastani, enne mille juurde asumist tuleb lühidalt peatuda paaril momendil.
16.-18. sajandil oli ilmunud mitmeid utoopilisi või düstoopilisi ühiskondi kujutavaid kirjeldusi (Thomas More’i «Utoopia» (Utopia; 1516), Francis Baconi «Uus Atlantis» (The New Atlantis; 1627, ek. LR 40/2004)) ning fantastilises kastmes satiirilise iseloomuga reisikirju ulmelistesse paikadesse (Francis Godwini «Inimene Kuul» (The Man in the Moone; 1638), Jonathan Swifti «Gulliveri reisid» (Gulliver’s Travels; 1726, ek. 1938)), viimane žanr said Suurbritannias nõnda populaarseks, et sellistest reisikirjadest hakkasid ilmuma omaette kogumikud. Nõnda võibki esimest sellist viiest fantastilisest reisiloost koosnevat kogumikku «Populaarsed seiklused» (Popular Romances), mille pani anonüümselt 1812. aastal kokku Henry Weber, pidada esimeseks ingliskeelseks teadusliku fantastika antoloogiaks. Prantsuse keeles oli selliseid reisilugude kogumikke ilmunud juba 18. sajandil.
Ann Radcliffe
Enne ajas edasiminekut tuleb aga teha üks kiire tagasipõige nähtusesse nimega gooti romaan. See oli esimene kord, kui üks ulmekirjanduse alaliik – antud juhul varane õuduskirjandus – saavutas tõelise menu ja muutus kommertslikuks fenomeniks. Gooti romaani sünniajaks loetakse 1764. aastat, kui briti aadlik Horace Walpole avaldas oma «Otranto lossi» (The Castle of Otranto, ek. 2008), mida kõik huvilised ka eesti keeles lugeda võivad. Tõelise hoo sai gooti romaan sisse 1790ndatel aastatel, mil üksteise järel ilmusid Ann Radcliffe’i bestselleriks saanud õudusromaanid. Buum kestis kuni 1820ndateni ning muutus üle-euroopaliseks.
Inglise gooti romaani mõjutusel ja eeskujul arenes see žanr edasi restauratsiooniaegsel Prantsusmaal, omaette tugev õudusromaani traditsioon on jälgitav ka Saksamaal, kus see aga briti eeskujudest enam toetus kohalikule rüütliromaani, röövliromaani ja hirmuromaani traditsioonile ning kriminaalkroonika jätkväljaannetena avaldamise kombele (ek. vt. Andrus Simseli koostatud ja tõlgitud antoloogiat «Mõrvar: Saksa kriminaal- ja põnevusjutte» 1990). 19. sajandi esimese poole kuulsaimaks saksa õuduskirjanikuks kujunes muidugi E. T. A. Hoffmann, keda ka eesti keeles piisavalt on avaldatud.
Inglise gooti romaan arenes omasoodu edasi viktoriaanlikul ajastul, sellest kasvas välja klassikaline inglise tondijutt (J. Sheridan le Fanu, M. R. James jpt), aga ka nn. sensatsiooniromaan (Wilkie Collins, Charles Reade, hiline Charles Dickens jt). Keskendumata siinkohal ülearu põhjalikult moodsa õuduskirjanduse kujunemisele, mainigem ära, et esimene ingliskeelne ajakiri, mis avaldas lühendatud versioone populaarsetest gooti romaanidest, oli 1802. aastal Londonis ilmuma hakanud The Marvellous Magazine (Imepärane Ajakiri). Sarnane sariväljaanne oli ka The Romancist and Novelist’s Library (Seikluskirjaniku ja Romaanikirjaniku Raamatukogu), mis ilmus 1839–1842 ning avaldas lisaks tuntud gooti romaanide kordustrükkidele ka uut fantastilist kirjasõna, sari kujunes ülimalt populaarseks, pakkudes lugejatele parima ja rikkalikuma valiku tolleks ajaks ilmunud ulmekirjandusest.
Naastes nüüd 1818. aastasse ei saa kuidagi mööda tol aastal ilmunud Mary Wollstonecraft Shelley romaanist «Frankenstein ehk Moodne Prometheus» (Frankenstein, or the Modern Prometheus, ek. 1983), mida paljud ulmeuurijad eesotsas Brian W. Aldissiga peavad esimeseks teaduslik-fantastiliseks romaaniks. Kuigi romaan on kirjutatud gooti kirjanduse traditsioonis ja vastavat atmosfääri kasutades, eristab seda tavalisest üleloomulikust õudusloost teadusliku eksperimendi ja lähenemise sissetoomine. Sama aja perioodikast leiab üksikuid varaseid teaduslik-fantastilisi katsetusi veel, näiteks ilmus ajakirjas Pocket Magazine (Taskuajakiri) 1818. aastal anonüümselt jutt «Viissada aastat nüüdsest» (Five Hundred Years Hence), mis maalis vast esmakordselt tulevikupildi allakäivast ja hävinevast Britanniast ja edumeelsest ning jõukalt arenevast Ameerikast. Ajakirjas The New Monthly Magazine (Uus Kuukiri) ilmus 1819. aastal aga ainus teine lord Byroni ja Shelley’de initsieeritud kirjutamismängu väärtuslik tulem – John Polidori «Vampiir» (The Vampyre), mille eestikeelse tõlke huvilised leiavad võrguajakirjast Algernon (2006).
William Harrison Ainsworthi kaasaegne karikatuur.
Ajaviitekirjandust avaldavate massiajakirjade tõeline buum puhkes aga alles 1830ndatel aastatel, mil tekkis ka konkreetne populaarkirjandust viljelevate autorite ring, tihti olid need autorid ise ka mõnda aega mõne sellise jutuajakirja toimetajaks, nii näiteks toimetas ajaloolisi ja fantastilisi romaane avaldav Edward Bulwer-Lytton 1831–1833 ajakirja The New Monthly Magazine, mereteemalistele seikluslugudele keskenduv Frederick Marryat toimetas aastail 1832–1836 ajakirja The Metropolitan Magazine (Pealinna Ajakiri), Charles Dickens toimetas 1837–1839 ajakirja Bentley’s Miscellany (Bentley Kogumik) ning alates 1850. aastast juba päris omaenda kirjandusajakirju Household Worlds (Peremaailmad) ning All the Year Round (Terve Aastaring), ajalooliste ning röövliromaanidega ülimalt populaarseks saanud William Harrison Ainsworth alustas 1842. aastal esimesena omaenda ajakirja Ainsworth’s Magazine (Ainsworthi Ajakiri) väljaandmist.
1860ndate inglise sensatsiooniromaani suurmeistrid ning head sõbrad Charles Dickens (esiplaanil külitamas) ja Wilkie Collins (paremal käsi põsakil istumas).
The Metropolitan Magazine oli esimene ajakiri, mis hakkas ilukirjandust avaldama järjejutuna, 1860. aastal ilmuma hakanud Cornhill Magazine (Cornhilli Ajakiri), mida toimetas William Makepeace Thackeray, oli esimene kirjandusajakiri, mille tiraaž ületas maagilise 100 000 piiri – piiri, mis jäi oluliseks tähiseks ka 20. sajandi ameerika jutuajakirjade jaoks. Igatahes ilmus 1865. aastal Briti saartel kokku 544 erinevat ajakirja. Ajakirjade suurenenud leviku põhjustena saab tuua välja kahte peamist faktorit: 1830. aastate haridusreformi tõttu kiirelt levima hakanud kirjaoskust (sajandi esimesel kolmandikul trükiti ka menukaid romaane üldiselt tuhat või paar tuhat eksemplari, kuna isegi terves ingliskeelses maailmas polnud teab palju kirjaoskajaid ja ilukirjandusest huvituvaid lugejaid, nüüd toimus siin drastiline muutus) ning raudteevõrgustiku kiiret arengut. Inimesed hakkasid üha rohkem aega veetma rongis ühest kohast teise sõites ja populaarseimaks ajaviiteviisiks kujunes lugemine ning ilmselgelt kasvatas see nõudlust meelelahutusliku lugemisvara järele. 1849. aastal omandas kirjastaja William Henry Smith ainuõiguse müüa Briti raudteejaamades ajakirju ja raamatuid.
Ometi ilmus teaduslik-fantasilise kallakuga tekste neis ajakirjades ülimalt harva, sagedamini leidsid nende väljaannete veergudele tee Bulwer-Lyttoni, Collinsi või Sheridan le Fanu müstilise kallakuga tekstid ning neid võibki pidada sajandi keskpaiga populaarseimateks ulmet avaldanud autoriteks Britannias. Loomulikult ilmus üksikuid, enamasti anonüümseid visioone kaugtuleviku maailmakorraldusest või leiutistest, teinekord kosmoselendudestki, aga mingit laiemat kirjanduslikku trendi need ei loonud. Ainus trendiloov tekst sellest perioodist on 1871. aastal ajakirjas Blackwood’s anonüümselt ilmunud George Tomkyns Chesney jutt «Dorkingi lahing» (The Battle of Dorking), mis kujutas preislaste edukat sissetungi Inglismaale ning viimase alistamist. Jutt ilmus vahetult pärast Preisimaa edu sõjas Napoleon III Prantsusmaa vastu ning põhjustas sestap elavat arutelu ja tekitas ägedaid reaktsioone. Ajakirjades hakkas ohtralt ilmuma selle jäljendusi, nn. sissetungilugusid, kuid kaudsemalt võib «Dorkingi lahingut» pidada ka 1890ndatel ülimalt populaarseks saanud nn. tulevikusõja ja õhusõja lugude esiisaks.
Pierre Jules Hetzel
2
Enne 1890ndate briti perioodikas puhkenud ulmebuumi juurde asumist, markeerime lühidalt ära 1860ndatel teispool La Manche’i toimunu, kuna sealgi oli üks trend sündinud. Jules Verne’i kujunemisest ulmekirjanikuks ja sellest, kuidas kirjastaja Pierre-Jules Hetzel Verne’i õieti «avastas», olen pikemalt kirjutanud Täheaja 12. köites «Musta Roosi vennaskond». Siinkohal on oluline rõhutada paari nüanssi. Tihti «ulmekirjanduse isaks» nimetatud Jules Verne avaldas lõviosa oma tekstidest ajakirjades järjejuttudena, peamiselt Hetzeli legendaarses väljaandes Le Magasin d’Éducation et de Récréation (Hariduse ja Puhkuse Ajakiri). Teine oluline nüanss on Verne’i kirjanikutee algus, mis on väga sarnane paljude hilisemate ulmekirjanike suhtega nende esimese toimetajaga. Nimelt oli noort peret ülal pidav ja börsimaaklerina töötav Verne nokitsenud pikemat aega käsikirja kallal õhupallisõidu ajaloost, kuid ta huvi selle vastu kadus ning ta viskas käsikirja kaminasse. Verne’i naine päästis tulevase bestselleri algversiooni siiski hävingust ning õige varsti viis saatus Verne’i kokku Hetzeliga, kellele ta käsikirja lugeda andis. Hetzel soovitas Verne’il käsikiri radikaalselt ümber töötada: vähendada oluliselt õhupallinduse ajalugu puudutavat osa ning lisada teosele seikluslik mõõde. Verne täitiski kohusetundlikult kirjastaja juhtnöörid ning tulemuseks oli ta esimene menuromaan «Viis nädalat õhupalliga» (Cinq semaines en ballon; 1863, ek. 2000).
Verne’i ülejärgmise romaani saatesõnas visandas kirjastaja lugejaile juba selgelt teaduslik-fantastilisest ambitsioonist aimu andva plaani: Verne’i teosed pidid moodustama romaanisarja, mille eesmärgiks oli meelelahutusliku ja põneva jutustuse vormis tutvustada kogu moodsa teaduse kogutud informatsiooni geograafiast, geoloogiast, füüsikast ja astronoomiast, saades niimoodi lõpuks kokku terve oma universumi ajaloo. Varem ei olnud keegi nõnda selgelt kujuneva teaduslik-fantastilise kirjandusliigi olemust ja eesmärke sõnastanud. Hämmastavalt täpselt meenutab see ka Hugo Gernsbacki ambitsioone pool sajandit hiljem teispool ookeani.
Hetzelil oli juba mõnda aega meeles mõlkunud idee kvaliteetsest kogu perele mõeldud kirjandusajakirjast, milles meelelahutuslik ilukirjandus oleks ühendatud lugejate teadusliku harimisega ning Jules Verne’i rohke teadusliku faktoloogia ja taustainformatsiooniga geograafilised seikluslood tundusid tema jaoks seda sihti silmas pidades pea ideaalsed.
Nii asutaski ta 1863. aastal ajakirja, mis pisut hiljem sai nimeks Le Magasin d’Éducation et de Récréation. Tema eesmärgiks selles kaks korda kuus ilmunud väljaandes oligi, et kirjanikud, teadlased ja kunstnikud ühendaksid nii noorte kui vanemate lugejate harimiseks oma professionaalsed teadmised ja oskused. Ning et oma ajakirjale kindla kvaliteediga materjali kindlustada, sõlmiski Hetzel Verne’iga pikaajalise lepingu, mille järgi kirjanik pidi igal aastal kirjutama talle kolme köite jagu ilukirjanduslikku materjali (üks köide tähendas tänapäevases mahus umbes 150–200 lehekülge), mille siis Hetzel pidi kindlaksmääratud honorari eest ära ostma. Ja nii jäi see kestma järgmiseks 24 aastaks – kuni kirjastaja surmani.
Sellise kreedo alusel on lihtne väita, et Hetzeli rikkalikult illustreeritud ajakirja võib pidada Amazing Storiesi otseseks ideeliseks eelkäijaks. Hetzelil olid kontaktid ka välismaiste ajakirjakirjastajatega Venemaast kuni Ameerika Ühendriikideni välja ning Jules Verne’i populaarsus levis kiiresti üle kogu maakera. Jules Verne’i mõju teaduslikule fantastikale ja eriti geograafilisele ulmele ning seikluslikele reisikirjadele väljamõeldud maailmadesse on raske üle hinnata.
Loomulikult ei jäänud Verne omas žanris ainsaks tegijaks ka prantsuskeelses kultuuriruumis. Tema tuules ja otsesel mõjul hakkasid fantastilise elemendiga geograafilisi seiklusromaane avaldama paljud autorid, kellest tänapäeval ütlevad midagi ehk nimed Louis Henri Boussenard (ek. näiteks «10 000 aastat jääs» (Dix Mille Ans dans un bloc de glace; 1890, ek 1928) ja «Pariisi tänavapoisi reis ümber maailma» (Le Tour du monde d’un gamin de Paris; 1880, ek 1932, 1992), Paschal Grousset ja Louis Jacolliot. Nemadki avaldasid oma tekste esmalt peamiselt perioodikas. Ja loomulikult ei saa siinkohal mainimata jätta Belgias sündinud ja moodsa prantsuse ulme isaks peetavat J.-H. Rosny-vanemat.
3
Naaseme nüüd aga vanale heale Inglismaale, kus 19. sajandi viimasel kümnendil puhkes tõeline jutuajakirjade buum, kerkis esile uus ajaviitekirjanike põlvkond ning oma olulisemad romaanid avaldas (ajakirjades) ainus kirjanik Jules Verne’i kõrval, keda võib samuti nimetada «ulmekirjanduse isaks» – H. G. Wells.
Jaanuaris 1891 hakkas kirjastaja George Newnes välja andma ajakirja The Strand Magazine (Strandi Ajakiri), mis erines varasematest populaarsetest ajaviiteajakirjadest mitmes mõttes. Esiteks tuli ajakirjanumbri eest välja käia vaid kuuepennine, varasemad jutuajakirjad olid maksnud üle kahe korra rohkem. Teiseks olid ajakirjas avaldatud jutud ja artiklid rikkalikult illustreeritud, varasemais samalaadsetes briti ajakirjades olid illustratsioonid pigem erandiks. Kui paar varasemat ajakirja olid ka illustratsioonidega katsetanud, siis Strand viis selle täiesti uuele tasemele: joonistusi ja fotosid leidus väljaande igal leheküljel, enamasti kujutasid need siis dramaatilisi ja põnevaid stseene numbris avaldatud juttudest. Lühidalt võiks kokku võtta, et Strand tuli, nägi ja võitis: ajakirja detsembris 1890 müüki paisatud esiknumbri tiraaž – 300 000 eksemplari – müüdi kiiresti läbi ja paari kuuga tõusis väljaande trükiarv poole miljonini, jäädes sellesse suurusjärku püsima kuni 1930ndate aastateni. Ajakirja populaarsuse peamiseks tugisambaks oli muidugi Arthur Conan Doyle’i jutusari meisterdetektiiv Sherlock Holmesi seiklustest, mida illustreerisid Sidney Pageti sama legendaarsed pildid.
Strandi populaarsuse tuules hakkasid ilmuma mitmed analoogilised ajakirjad, mis tihti laenasid endale samuti nime mõnelt Londoni linnajaolt või tuntud tänavalt: mais 1891 hakkas ilmuma The Ludgate Monthly (Ludgate’i Kuukiri), veebruaris 1892 The Idler (Laiskleja), mais 1983 Pall Mall Magazine (Pall Malli Ajakiri), jaanuaris 1895 The Windsor, jaanuaris 1896 Pearson’s Magazine (Pearsoni Ajakiri), juulis 1898 Harmsworth’s Magazine (Harmsworthi Ajakiri) ning sama aasta novembris The Royal (Kuninglik).
Igat masti ajaviitekirjanduse seas jõudis Strandi ja nende teiste ajakirjade veergudele ka varane ulmekirjandus, esmalt jällegi teaduslike leiutiste kirjeldused, tulevikuvisioonid, muu hulgas avaldati ka Jules Verne’i tekstide tõlkeid. Kui juba 1880ndatest olid selliseid teaduse ja müstikaga tembitud tekste avaldanud nii Conan Doyle kui tema hea sõber Grant Allen, ning esimese suurimad saavutused ulmevallas ootasid alles ees («Kadunud maailm» 1912, ek 1958), siis 1890ndate briti ulmes varjutasid kõiki teisi oma populaarsusega George Griffith ning H. G. Wells.
«Revolutsiooni ingli» ajakirjapublikatsiooni illustratsioon, autor F. T. Janes.
Griffith avaldas oma tekste peamiselt Newnesi rivaali, kirjastaja C. Arthur Pearsoni väljaannetes ning tema peamiseks tugevuseks olid just tulevikusõja ja õhusõja lood. Esimene ta kuulsaim sedasorti romaan oli «Revolutsiooni ingel» (The Angel of Revolution), mis ilmus järjejutuna väljaandes Pearson’s Weekly (Pearsoni Nädalakiri) jaanuarist oktoobrini 1893. Selles loos ja selle järjeromaanis «Taevalaotuste sireen» (The Siren of the Skies; samas ajakirjas detsembrist 1893 augustini 1894) arendas Griffith tulevikusõja kontseptsiooni oma klassikalisel kujul täiuseni: see tähendab hullumeelset kompotti anarhistidest-terroristidest kangelastest ja kurikaeltest, utoopiaühiskondadest, allveelaevadest ja ulmelistest õhusõidukitest, pöörastest õhulahingutest ja allveesõdadest, salajastest vennaskondadest ja maailmavallutusplaanidest. Griffithil polnud teaduslikku ega kirjanduslikku tausta, ta oli varasemalt elukutselt ajakirjanik ning žurnalistlik-kirjeldavalt lähenes ta ka oma ainesele.
Lisaks rohketele sarnastele tulevikusõja-seiklustele kirjutas Griffith ka märksa ulmelisemaid tekste (nagu erineval geoloogilisel ja evolutsioonilisel arengutasemel planeetide avastamist kirjeldav «Mesinädalad kosmoses» (Honeymoon in Space; 1901)), ta saavutas Briti saartel erakordse populaarsuse, kuid Ameerikas Griffith läbi ei löönudki, vahest ta tekstide üsna vasakpoolse laadi ja atmosfääri tõttu. Alkohoolikuna 48-aastaselt maksatsirroosi surnud Griffithi populaarsuse varjutas omakorda aga moodsa ulme üks hiiglastest – Herbert George Wells, kes pea kõik oma kuulsamad romaanid ja lühilood avaldas erinevais jutuajakirjades, alul sageli Pearson’s Magazine’is ja Pall Mall Budgetis (Pall Malli Postikott), alates 1900. aastast aga lõviosas just George Newnesi The Strand Magazine’is.
H. G. Wellsi «Maailmade sõja» ajakirjapublikatsiooni illustratsioonid.
Lisaks neile kvaliteetsel klantspaberil ajakirjadele tekkis oma odavamal pulppaberil ajakirjade fenomen ka Britannias: 1905. aastal alustasid The Novel Magazine (Uudne Ajakiri) ja The Grand Magazine (Suursugune Ajakiri), 1907 The Story-teller (Jutuvestja), 1908 The Red Magazine (Punane Ajakiri) ja 1909 The Weekly Tale-Teller (Iganädalane Jutuvestja), kui loetleda vaid tuntumaid. Need ajakirjad pole nii tuntud, kui nende ameerika analoogid, kuna olid vähem sensatsioonilise ja skandaalse iseloomuga, ometi on nende roll 20. sajandi esimese poole ajaviitekirjanduse arengus vaieldamatu, kuid paraku tänaseni suuresti läbi uurimata.
Mõlemat tüüpi ajakirjad avaldasid peamiselt seiklus-, kriminaal- ja armastusjutte, kuid kujunev ulmekirjandus ei jäänud neist valdkondadest kunagi kaugele maha. Igatahes kujunes 19. sajandi viimasel veerandil ja 20. sajandi esimesel kümnendil välja terve omaette autorkond briti ajaviitekirjanikke, kes avaldasid oma loomingut eelkõige just neis ajakirjades: lisaks juba mainitud Doyle’ile, Griffithile ja Wellsile veel (eelnevatest ja järgnevatest pool põlvkonda varasem) Robert Louis Stevenson, Henry Rider Haggard, Rudyard Kipling, William Hope Hodgson, M. P. Shiel, Sax Rohmer, Rafael Sabatini, paruness Orczy, H. de Vere Stacpoole, C. J. Cutcliffe Hyne, Edgar Wallace ja paljud teised.
Need kirjanikud, kelle nimed on ajaviitekirjanduse ajaloo sõbrale rohkem või vähem tuntud, viljelesid ulme vallas siiski rohkem õudus- ja üleloomuliku kallakuga tekste. Teadusliku fantastika seisukohast vajavad aga äramärkimist kolm tänapäeval täiesti tundmatut autorit: George C. Wallis, James Barr ja Coutts Brisbane. Tundmatud on nad peamiselt seepärast, et erinevalt eelpool loetletuist ei jõudnud nende looming kunagi raamatukaante vahele ning kadus ajaviitekirjanduse huviliste teadvusest koos nende ajakirjadega.
George C. Wallis debüteeris 1896. aastal, hiljem avaldati tema loomingut ka ameerika pulpajakirjades (muu hulgas ka Amazingus) ning tema kirjanikukarjäär kestis kuni 1940ndate aastateni. Mainigem siinkohal kahte ta varase perioodi juttu: juulis 1901 Harmsworth’s Magazine’is ilmunud pala «Maa viimased päevad» (The Last Days of Earth) ning juulis 1903 ilmunud juttu «Suur ohverdus» (The Great Sacrifice). Esimene on üsna wellsilik pilt kaugtuleviku surnud Päikesest ja kümunud Maast, mille kaks viimast asukat, mees ja naine, asuvad oma kaks korda valguse kiirust ületaval kosmoselaeval teele lähima tähesüsteemi poole. Teisegi loo meeleolu on üsna sarnane: marslased ohverdavad oma planeedi, et kaitsta kilbina Maad hiiglasliku meteoriidisülemi eest.
James Barr kirjutas peamiselt tulevikuühiskondi kujutavaid ulmejutte viimased 20 aastat oma elust, kuid on tänapäeval samuti täiesti unustatud. Tema «Kui naised võitsid» (When Women Won) The Red Magazine’is aprillis 1911 arendas naisõigusluse teemat, lennundusega seotud ohtudest rääkis «Lord Hageni frakisärk» (Lord Hagen’s Dress Shirt) samas ajakirjas augustis 1911, kuid tuntuim ta tekst on kahtlusteta «Pagupunkti maailm» (The World of the Vanishing Point) ajakirjas The Strand märtsis 1922. Tegu on pöörase seiklusega erinevaid koletisi täis mikrokosmilisest maailmast, mis paigutub tollal nii populaarsesse subatomaarsete maailmade teemasse ulmes.
Neist äraunustatud autoritest olulisim on kahtlemata austraallane Coutts Brisbane, kes oli väga viljakas autor paljudes žanrites, tema kriminaal- ja ulmejutte võis regulaarselt kohata kõikvõimalikes jutu- ja poisteajakirjades. Suurema jälje jätmiseks olid ta tekstid tihti pisut liiga kergekaalulises ja humoorikas võtmes kirja pandud, kuid ta kujutlusvõime oli viljakas ning ta kirjutas läbi enamiku tolleks ajaks kasutusel olnud ulmekirjanduse teemadest ja kontseptsioonidest, peamiselt ilmusid need lood The Red Magazine’is. Tema juttudes õnnestub uimastite abil saata inimene minevikku ja tulevikku, ta käsitleb antigravitatsiooni teemat, hiiglaslike sipelgate invasiooni, robotite temaatikat, televisiooni arengut, kohtame wellsilikku surevat Maad, aatomite lagundamist, hiiglaste temaatikat ja paljutki muud. Eriti osav oli ta planeetidevaheliste seikluste ja kummaliste võõraste eluvormide kirjeldamisel, mis sai hiljem Stanley G. Weinbaumi kaubamärgiks. Üksvahe ilmus talt terve jutusari Päikesesüsteemi avastamisest ja kokkupuudetest erinevate tulnukrassidega.
See kõik on aga vaid jäämäe tipp kogu sellest suurest hulgast ulmekirjandusest, mis ilmus 1890ndatel ja 20. sajandi esimestel kümnenditel Briti jutuajakirjades. Mike Ashley avaldab hämmastust seeüle, et ükski kirjastaja ei tulnud mõttele asutada omaette ulme- või kriminaalkirjanduse ajakirja, aga selliseid spetsialiseerunud ajakirju tol perioodil Suurbritannias lihtsalt ei olnud, ei olnud sellist traditsiooni. Esimene sedasorti ajakiri oli alles 1922. aastal ilmuma hakanud Adventure-Story Magazine (Seiklusjuttude Ajakiri), mida nagu ka järgmisel aastal alustanud Mystery-Story Magazine’i (Põnevusjuttude Ajakiri) toimetas E. Charles Vivian, kelle kadunud maailma alažanrisse kuuluvad omal ajal üsna populaarsed romaanid «Imede linn» (City of Wonder) ja «Uneväljad» (Fields of Sleep) ilmusid järjelugudena aastail 1922 ja 1923 just Adventure-Story Magazine’is.
Lähim täielikult ulmekirjandusele pühendatud ajakirjanumbrile oli Pears’ Annuali (Pearsi Aastaraamat) 1919. aasta jõulude ajal ilmunud number. Aastaraamatud olid ajakirjanumbri ja raamatu kummaliseks hübriidiks: ilmudes regulaarselt, enamasti jõulude ajal või suvel, arvati neid perioodika sekka, kuid neis puudus enamik perioodilistele väljaannetele iseloomulikke rubriike, koosnedes peamiselt vaid (temaatiliselt sarnastest) kirjandustekstidest. Ilmselt ajaloo kuulsaim sedasorti aastaraamat on Beeton’s Christmas Annuali (Beetoni Jõulu-aastaraamat) 1887. aasta väljaanne, milles ilmus esimene Sherlock Holmesi tekst «Etüüd punases» (A Study in Scarlet) ning mille eksemplar maksab tänapäeval oksjonidel astronoomilist hinda. Sama väljaande 1880. aasta number alapealkirjaga «Õnnerikas saar» (The Fortunate Island) koosnes tekstidest, mille tegevus toimub idüllilis-utoopilistel saartel, mille rahu saabuvad rikkuma külalised Britanniast. Paljud neist lugudest liigituvad fantastika alla, kuid tolles köites oli ka selgelt mitteulmelisi tekste.
Pears’ Annuali üks varasem number.
Pears’ Annuali 1919. aasta number koondas aga eksklusiivselt jutte ja artikleid tuleviku prognoosimise teemal, ennustades, milline saab olema maailm 50 aasta pärast. Kaastööde autoreiks olid teiste seas Alan Alexander Milne ja Gilbert Keith Chesterton ning tinglikult võiks seda vihikut pidada esimeseks teadusliku fantastika ajakirjanumbriks Britannias. Kuid reaalsed arengud, mis viisid esimese teadusliku fantastika ajakirja sünnini, ei toimunud siiski Briti saartel, vaid samal ajal Ameerikas, kus 1919. aasta oli ses küsimuses samuti märgilise tähendusega. Enne Ameerikasse siirdumist teeme aga kiire tiiru peale Euroopale, kus ulmeperioodika nii mõneski riigis ja kultuuris oma esimesi võrseid näitas, muu hulgas ka Eestis.
4
Jättes kõrvale juba käsitletud Prantsusmaa oli ulme endale mandri-Euroopas kõige sügavamaid juuri ajanud Saksa kultuuriruumis. Oma ulmekirjanduse loo viivad sakslased tagasi vähemalt 1634. aastasse astronoom Johannes Kepleri ladinakeelse unesreisi Kuule kirjelduse «Unenägu» (Somnium) ilmumiseni. Võidujooksus vanima SF-romaani avastamise nimel, kus Brian W. Aldiss jõudis välja «Frankensteinini», läksid Carl Sagan ja Isaac Asimov temast veelgi mööda ning leidsid, et just see 1608. aastal kirjutatud tekst on esimene teaduslik-fantastiline romaan.
Juba 17. sajandil arenes Saksamaal ka oma antoloogiakultuur. Just Saksamaal tekkisid esimesed moodsas tähenduses antikvaarse väärtusega esemete näitamispaigad ehk muuseumid ehk saksapäraselt Wunderkammer’id. Selline «imede kambri» kontseptsioon kandus sujuvalt üle ka raamatu ja ajakirja vormi ning nii hakkaski Hamburgi kirjamees Eberhard Happel 1682. aastal välja andma ülipika nimega kogumikesarja, mida võiks lühidalt nimetada «Kummalised jutud» (Relationes Curiosæ, täispikalt: Grösseste Denkwürdigkeiten der Welt oder so-genannte Relationes Curiosæ). Tema kogumikes leidus muinasjutte ja veidraid lugusid ning erinevaid teaduslikke ja fantastilisi faktiteadmisi. See ilmus iganädalaste vihkudena ja on sellisena ajakirjana käsitletav, kuid sisuliselt võib seda ka omamoodi varauusaegseks entsüklopeediaks pidada.
Moodne teaduslik fantastika hakkas Saksamaal jalgu alla saama siiski alles 19. sajandi lõpul Kurd Laßwitzi romaanide ja juttudega, kelle esimene kuulus romaan «Kahel planeedil» (Auf zwei Planeten) ilmus 1897. aastal ning kujutas maalaste kontakte neist palju vanema ja arenenuma Marsi tsivilisatsiooniga. «Saksa Jules Verne’ina» hakati tegelikult kaubastama kriminaal- ja seiklusromaanidega tuntuks saanud Robert Krafti õhukesi fantastilis-geograafilise taustaga seiklusromaane, mis ilmusid Ameerikas juba tuntuks saanud nn. «kümnesendiromaanide» (dime novels), millest tuleb lähemalt juttu juba alljärgnevalt, formaadis. Need kord nädalas või kaks korda kuus ilmunud numbrid polnud päris ajakirjad, kuna enamasti ilmus ühes vihikus vaid üks pikem jutustus või lühem romaan, kuid enamasti ühendas neid sama kangelane, mistõttu on see fenomen vaadeldav omamoodi perioodilise sariromaanina.
Robert Krafti sarja «Fantaasiavallast» köidete kaanepilte.
Üks tuntumaid Krafti sedasorti sarju kandis nime «Fantaasiavallast» (Aus dem Reiche der Phantasie) ja seda ilmus 1901. aastal 10 numbrit. Ühtlasi pretendeerib just see väljaanne Euroopa esimese teaduslik-fantastilise sariromaani nimetusele. Kuulsaim saksa kultuuriruumi kümnesendiromaan oli aga aastail 1908–1911 ilmunud «Õhupiraat ja tema juhitav õhulaev» (Der Luftpirat und sein lenkbares Luftschiff), mida anti selle vähem kui nelja aasta jooksul välja 165 32-leheküljelist vihikut.
Tollal nii populaarsesse õhusõja alažanrisse kuuluva tsükli peategelaseks on kapten Nemo sarnane isik – seadusesilma eest põgenev kapten Mors, kes oma imetehnikat täis õhulaevaga võitleb kurjuse vastu. Saanud kindlasti mõjutusi Jules Verne’ist ja ameerika kümnesendiromaanidest kujunes see Saksamaal ülimenukaks ja -mõjukaks kirjandusfenomeniks, mille mõju 1960ndatel esile kerkinud Perry Rhodani seeriale on võimatu üle hinnata. Sarja autorit pole õnnestunud täpselt kindlaks teha, tõenäoliselt polnudki tsüklil ühte autorit, kuid teinekord käiakse ühena neist välja varase ulmekirjaniku Oskar Hoffmanni nimi.
Seda sarja saab pidada ka kosmoseooperite eelkäijaks, kuna maskis salapärane kapten Mors ei seikle koos oma hindudest meeskonnaga vaid meie planeedi õhuruumis, tema õhulaev viib ta kõikjale Päikesesüsteemi, kohtutakse marslaste, veenuslaste, erinevate kosmosekoletiste, kristallrobotite jmt ulmelisega. Esimese maailmasõja puhkedes sattusid kapten Morsi seiklustest rääkivad vihikud aga tsensuuri hammasrataste vahele ning keelustati: raamatukeste trükiplaadid hävitati, mis tegi võimatuks kordustrükkide väljaandmise pärast sõda. Osaliselt on kaasjal Saksamaal sarja vihikuid faksiimile print-on-demand korras välja antud.
Maailma esimese fantaasiaajakirja tiitlile pretendeerib ka Münchenis (eesti ulmelugejalegi tuttava) Karl Hans Strobli kirjastatud ning toimetatud Der Orchideengarten (Orhideeaed), mida aprillist 1919 maini 1921 ilmus 51 numbrit. Ajakiri avaldas peamiselt küll kordustrükke ja väga vähe teaduslikku fantastikat, kuid peaasjalikult kõige laiemas mõttes fantastilist kirjasõna, kummalisi fantaasiaid ja tollal Euroopas nii populaarset sümbolistlikku proosat avaldanud ajakirjana ta just sellisele tiitlile pretendeeribki. Ajakiri oli ka väga kaunilt kujundatud ja illustreeritud.
Oma pretensioonid ulmeperioodika vallas on ka Rootsil. Nimelt ilmus aprillist 1886 kuni augustini 1888 neli ebaregulaarset numbrit ajakirja Stella (Täht), mis avaldas tõlkejutte erinevatest Euroopa keeltest ja pisut ka omamaist materjali, aga nagu varaste ajakirjade puhul kombeks meenutab ka see väljaanne samavõrra antoloogiasarja.
Aprillist 1916 kuni detsembrini 1920 ilmus 82 numbrit ajakirja Hugin, kuid see oli rohkem teaduslik-tehnilise suunitlusega väljaanne. Ajakirjanumbrid täitis sisuga ainuisikuliselt selle väljaandja ja toimetaja Otto Witt, kes kirjeldas kõikvõimalikke teaduse arenguga seotud ideid, küll artiklitena, küll ilukirjanduslikus vormis. Kindlasti oleks Hugini ja Witti mõju maailma ulme arengule olnud suurem, kui väljaanne oleks murdnud läbi keelebarjaari ning jõudnud suurte kultuurrahvaste lugemislauale.
Oma seikluskirjandusele keskendunud kuid aegajalt ka fantastikat avaldanud jutuajakiri tekkis ka Tsaari-Venemaal. Nimelt hakkas seal kirjastaja Pjotr Soikinile kuuluva illustreeritud nädalaajakirja Природа и люди (Loodus ja Inimesed, ilmus 1889–1918) lisaväljaandena 1910. aastal ilmuma ajakiri Мир приключений (Seikluste Maailm). Ajakiri püsis elus kuni 1918 aastani ning uuesti anti seda välja perioodil 1922–1930. Rohkelt illustreeritud väljaandena oli see üsna sarnane Hetzeli ajakirjale Le Magasin d’Éducation et de Récréation, kuid see oli veidi enam tehnika arengule keskendunud.
Ajakiri avaldas peamiselt seiklusjutte, aga sekka igas numbris ka ulmeloo või järjejutu. Keisririigi perioodil ilmus palju tõlkeid, rohkelt olid esindatud Venemaal ülipopulaarsed Jules Verne ja Louis Henri Boussenard, kuid avaldama hakati ka kodumaiseid ulmejutte. 1920ndail olid ajakirjas ilmunud ulmelood tihti ka väljaande kaanepildi aluseks. Sam Moskowitz on väljaannet võrrelnud ka ameerika pulpajakirja The Argosy’ga (millest allpool põhjalikumalt), kuid ulmekirjanduse osakaal oli Мир приключений puhul mõnevõrra suuremgi.
Ajakirja väljaandjal tekkisid kontaktid ka Hugo Gernsbackiga ning vastastikku avaldati tõlkeid teineteise väljaannetes ilmunud juttudest, nii ilmusid 1920ndate Nõukogude Venemaal lood Gernsbacki populaarteaduslikest ajakirjadest ning samuti avaldas Amazing Stories 1920ndate lõpul üksikuid vene autorite ulmejutte.
Noor Johannes Aavik
Varane ulmeperioodika traditsioon on jälgitav ka Eestis, kuid selle juuri ei maksa otsida Vene mõjudest, vaid pigem Lääne-Euroopa sümbolismist ning ameerika, prantsuse ja saksa õudusjutu traditsioonist. Keeleteadlane, literaat ja kirjandusrühmituse Noor-Eesti liige Johannes Aavik andis aastail 1914–1928 välja õudusnovellide kogumike seeriat Hirmu ja Õuduse Jutud, kokku ilmus seda 24 vihikut või numbrit. Teatud mööndustega võib seda ka õudusajakirjaks nimetada, kuna just sellised, vormilt antoloogiasarja ja ajakirja vahele jäävad, olid ka sama perioodi muu maailma ulmeperioodika väljaanded. Hirmu ja Õuduse Juttude sarja kogumikes avaldas (ja enamasti ka tõlkis) Aavik Edgar Allan Poe kõik tuntumad õudusnovellid, samuti palju Guy de Maupassanti loomingut, Auguste Villiers de l’Isle-Adami ja Prosper Merimee’d, aga ka õudusjutte saksa keeleruumi autoreilt nagu Gustav Meyrink, Hanns Heinz Ewers, Karl Hans Strobl, A. J. Mordtmann, Georg von der Gabelentz, Reinhold Ortmann, Arthur Schnitzler, E. T. A. Hoffmann, Friedrich von Schiller, Immanuel Kant, Johann Wolfgang von Goethe jmt.
Kui Poe välja arvata, avaldas Aavik üsna vähe angloameerika autoreid: eesti keelde jõudsid üksikud jutud Conan Doyle’ilt, Edward Bulwer-Lyttonilt ja Ambrose Bierce’ilt. Seevastu ulatus Aaviku haare Itaaliast (Carlo Dadone) Soomeni (Juhani Aho) ning antiigist (Cicero, Ovidius, Vergilius) moodsate vene autoriteni nagu Leonid Andrejev ja Aleksandr Kuprin. Aavikule sümpatiseerisid ja ta avaldas ka selliseid vene kirjandusklassikuid nagu Aleksandr Puškin, Mihhail Lermontov, Nikolai Gogol, Ivan Turgenev ja Fjodor Dostojevski. Kellelt polnud võtta õudusžanri tekste lühivormis, neilt valis ta mõne romaanikatkendi.
Igatahes on selle seeria mõju eestikeelsele tõlkeõudusele raske üle hinnata, 15 aasta jooksul ilmus muljetavaldav hulk tekste ning eesti keelde jõudsid kümned uued autorid, kõik nad muidugi Johannes Aaviku radikaalses keeleuuenduse kastmes nii, et nende tekstid olid igas mõttes väga ulmeline, sümbolistlik ja futuristlik lugemine. Kui vaadata tänapäeval Aaviku Hirmu ja Õuduse Juttude seeria kaanekujundusi, torkab tahes tahtmata silma teatav sarnasus samal ajal Saksamaal ilmunud väljaandega Der Orchideengarten, aga eks juugend oli igal pool juugend 😉
Igatahes võib Johannes Aavikut mööndusteta pidada Eesti esimeseks ulmeliteraadiks, tema ulmehuvi ei kadunud ka hilisematel kümnenditel, mil ta jätkas Edgar Allan Poe eestindamist ning tema loomingu avaldamist suurte valikkogudena, nii 1930ndail Eestis kui ka 1950ndail Rootsis.
JÄRGMISENA ILMUB:
Ulmeajakirja Amazing Stories lugu
1. osa «Hugo Gernsbacki Amazing (1926–1929)»
3. peatükk. Ulme Ameerika jutuajakirjades 1926. aastani
TÄHEAEG 