Kaanekujundus algab ja lõpeb kaanepildist, võiks ju kalambuurselt vastata. Tegelikult suuresti nii ongi, kuigi oma olulist rolli mängivad veel kümned pisiasjad. Siinkohal tahaksin aga läbi erinevate poolikute tööversioonide näidata, kuidas sündis konkreetne, Täheaeg 7 esikaas.
Alustama peab sellest, et kuigi omal kombel stiilsed, ei olnud viimase nelja Täheaja esikaaned, ehk siis just kirjad, nende suuruste omavahelised suhted ja paigutused päris minu maitse ning erinevail põhjusil ei saanud ma tollesse tööprotsessi ka sajaprotsendiliselt sekkuda.
Seega oli Täheaja suurem kujundusmuutus parim hetk muutmaks ka väljaande esikaant – nii kirjastiile, nende paigutust kui omavahelist suhet.
Enne õiget algust peab veel märkima, et peamiselt häiris mind seniste Täheaegade puhul esikaanel antoloogiasarja nime – Täheaeg – suhteliselt vähene rõhutamine, võrreldes konkreetse köite alapealkirjaga.
See pidi muutuma ja ses mõttes drastiliselt, et kui siiani oli rõhutatud positsioonis, silmatorkavama kirjastiiliga ja suuremalt esikaane kesksel kohal just alapealkiri, siis alates käesolevast köitest pidi selle koha endale saama kogu antoloogiasarja nimi, märk. Ehk siis Täheaeg.
Minule meeldisid üsna üksühele just 1992-1993 ilmunud, nn. Horisondi Täheaegade esikaaned, kuid kujundaja Mihkel rõhutas vajalikul määral, et minevikuemotsiooni sajaprotsendiline kopeerimine ei pruugi oodatud tulemust anda. Millega mul tuli ohates nõustuda.
Mihklile jäi täiesti juhuslikult silma Samuel R. Delany raamatu «Dhalgren» kirjastuse Vintage väljaande esikaas, mis, nagu ilmselt arugi võib saada, sai Täheaja uue kaanekujunduse loomisel selgelt aluseks võetud.
Suurim erinevus päris vanade Täheaegadega on ehk siis selles, et kui toona tarvitati vertikaalsemaid lahendusi, siis meie valisime nüüd horisontaalsemad suunad.
Enne kui saabus kohale väljavalitud kaanepildi fail – David B. Mattingly «Honor among Enemies», asusime kirjastuse Vintage lahendusi katsetama ühe varasema Täheaja (Nat Schachneri loo kangelasi kujutava) kaanepildi peal.
Esialgu polnud aga miski veel lõplik, kuna kirjade paigutamine pildi peale kas otse pildile või ühevärvilisele taustale, kas pildi ülaserva või allaotsa sõltus otseselt originaalpildi enda elementide paigutusest.
Originaalpilt, nagu näha, arvestab võimalusega täita ülemine serv tekstidega, meie otsustasime selle pärast mõningaid katsetusi siiski maha lõigata ning kasutada tekkinud ruumi alumise serve ühevärvilisena pikemaks venitamiseks. Sinna paigutasimegi kirjad.
Kuigi mulle alguses sümpatiseeris väga alapealkirja «Ingel ja kvantkristall» jäämine kahele reale ja kummagi rea teksti teatav kattumine, mida võib näha algversioonidel, osutus mitmel eri põhjusel lõpuks paremaks väiksema kirja ja üherealise teksti valik.
Samuti leidsime, et teksti joondamine vasakult servalt oleks ehk liiga levinud ning valisime hoopis paremast alläärest joondumise, mis tähendas ka tulpades olevate nimede vastavat liigutamist, nagu on tööversioonidelt ka näha.
Omal minimalistlikul kombel (ja see Delany-Vintage’i eeskujul valitud helvetica kirjastiil oma leviku ulatuselt võimendab minimalismi!) tundus lahe ka väikese algustähe kasutamine lisaks pealkirjadele ka pärisnimedes.
Kui katsetamise algfaasis plaanisime jätta kirjad valgeks, siis töö käigus hakkas mõistlik tunduma vähemalt osa nende värvimine mõne pildil domineeriva värvitooniga, sellest siis see ereroheline.
Kui paralleelselt kaanekujundusega valmis ka raamatu sisu ning paika sai, et Täheaeg – kogumiku ja sarja nimi – saab tiitellehel ja sisukorra päises olema stone kirjastiili rasvases variandis, siis muutus korraga ka väga loomulikuks, et see kiri esikaanelgi samas stiilis on esitatud – sellest ka see üsna üheteistkümnendal tunnil sündinud viimane oluline muudatus.
Samuti maksab ehk tähele panna, et köite selja teksti osas läksime taas üle angloameerika stiilile vahepeal tarvitatud kontinentaaleuroopa stiili asemel. Lahtiseletatult tähendab see seda, et kui raamat on asetatud lauale esikaas ülespoole, siis raamatu seljal olev tekst on õigetpidi loetav. Riiulisse panduna on seljatekst loetav ülalt alla, vahepeal (2006-2009) oli Täheajal tarvitusel kontinentaaleuroopa stiil, kua tekst on riiulis seisva raamatu puhul loetav alt üles.
Läbiproovitud pealkirjade ja kogumikus esitatud autorite nimede paigutusmoodused – esikaane ülaservas ja all, ka isegi keskel, vasakule või paremale joondunult, otse pildi peal või ühevärvilisel taustal – näitasid meile ka uue ja väljavalitud kujunduslaadi mitmekülgsust ning vaheldusrikkust.
Sõltuvalt igast uuest kaanepildist, saab edaspidi nende kirjade paigutusega parajal määral mängida, ilma et muutuks üldine kaanekujunduslik kontseptsioon, ilma et peaks kartma, et lugeja raamatut poes enam ära ei tunne.
Read Full Post »
TÄHEAEG 