Täheaeg 7 – uus kujundus

Kuna viimase nelja Täheaja köite kujundus on olnud sama (2006-2009), siis leidsime, et väljaanne vajab vormilist värskendust. Koos väljaande sisukülgede ehk tekstilise osaga vajas värskendust ka esikaas.

Senine kaanekujundus ei saanud kunagi päris selliseks, nagu koostajana täpselt soovisin, mistõttu nüüd, kui selleks võimalus avanes, tundus igati õige hetk kõik aja jooksul tekkinud ja peas täpsema kuju võtnud ideed teostada.

Tahan tagasihoidlikult loota, et ehk on uue Täheaja esikaanes võimalik leida mingeid ühisjooni, sarnaseid toone ja emotsioone, mis vaatavad vastu väljaande esimese inkarnatsiooni kaantelt aastail 1992 ja 1993. Vähemalt tundub mulle nii neid esikaasi ühelt pildilt vaadates.

Täheaja viimase nelja köite puhul häiris mind enim liiga suur tekstikiri ning kokkuvõttes tekstilehele mahtunud täheruumide liiga väike arv. Ka harjumuspärane trükikirja stiil tundus kuidagi väsinuna.

Uue kirjastiilina kogu väljaande jaoks olin juba ammu vaimusilmas ette kujutanud kirja baltika, mis pole tänapäeval ehk enam nii levinud, kui ta oli seda paarikümne aasta eest. On hämmastav, kui palju ilukirjanduslikke ja näiteks ajalooalaseid raamatuid 1980. aastate teisel poolel ja 1990. aastate alguses kasutasid just kirja baltika.

Seega on aus öelda, et minu kui koostaja jaoks oli baltikas kindlasti suur annus nostalgiat ja lapsepõlvemälestusi. Nüüd tulemusele peale vaadates julgen aga arvata, et tehtud otsus oli igati õige. Baltikaga oleme saavutanud just selle, mida soovisime, kiri on piisavalt suur ja loetav, samas oleme nüüd mahutanud täheruume leheküljele palju rohkem kui seni.

Minu jaoks on baltika alati muutnud tekstimassiivi kuidagi täielikumaks, ühtlaselt täidetuks, tihedaks. Pean tunnistama, et uuel ajal raamatukujunduses moodi läinud hõredus, suured reavahed ja tühjad leheservad pole mulle kunagi meeldinud. Nüüd oleme baltikat kasutades lehekülje jälle «ära täitnud».

Suurematest vormilistest muudatustest peaks mainima veel kaanepaberi muutust – pikalt kasutusel olnud mattpaberi asemel on nüüd kaanepaber taas läikiv nagu ka esimese kahe Täheaja puhul 2002-2003. Ära muutsime ka väljaande sisupaberi – senise üsna robustse, kollaka väljanägemise ja kareda pealispinna ning mitte eriti painduva Ensocreamy 70g asemel on nüüd Täheaja sisu trükitud paberile Munken print cream 80g, mis peaks olema siledama pinna ja heledama tooniga ning painduma paremini. Samuti on uus paber vanast veidi õhem. Aga jällegi saavad huvilised seda mõne varasema Täheaja köitega ise võrrelda.

Samuti maksab tähele panna, et nüüdsest läksime terve raamatu ulatuses läbivalt üle nn. «prantsuse» jutumärkide kasutusele “inglise” omade asemel.

Esmajärjekorras ootasid muutused ees väljaande sisukorda, mis näeb nüüd välja tunduvalt ajakirjalikum kui seni. Peamiselt saime seda luues inspiratsiooni ameeriklaste ulmeajakirja The Magazine of Fantasy and Science Fiction sisukorrast. Selgelt on sisukord nüüd ka informatiivsem ja ülevaatlikum ja liigitab sisu temaatiliselt ja vormiliselt paremini. Eks huvilised võivad seda võrrelda varasemate Täheaegadega.

Järgmisena muutsime oluliselt juttude alguslehekülgi, võtsime autorinimede ja pealkirjade jaoks kasutusele kirjastiili bordeaux, mis oma mõneti pikliku ja kandilise olemusega ehk neid külgi kuidagi paremini raamib.

Samuti tõime leheküljenumbri lehekülje ülaserva joonele, mis seal muide varemgi olnud on, esimese ja teise Täheaja köite ajal näiteks (2002-2003).

Samuti leidsime (jällegi Fantasy & Science Fictioni eeskujul, aga mitte ainult), et väljaande ilukirjanduslik materjal ja artiklid võiksid eristuda seepoolest, et mitteilukirjanduslik osa on esitatud kahes veerus.

Kokkuvõttes võib öelda, et mina olen koostajana tulemuse ehk ettevõetud Täheaja olulise uuenduskuuriga igati rahul. Suured tänud siinkohal veelkord Mihkel Laarile, kes uue kujunduse minu näpunäidete järgi teostas ja mitmed minu esmapilgul absurdsena näinud kinnismõtted piisavalt mõistlikul moel realiseeris!

Kujundusuuendustel on mitu eesmärki. Eks sellised ilukirjandusele keskenduvad (üsna ajakirjanumbri moodi) antoloogiasarjad ole juba iseenesest paras anakronism. Tehtud uuendustega püüdsime nii mõneski mõttes minna ajas tagasi mõnekümne aasta tagusesse minevikku, et teatava retro-hõngu loomisega rõhutada kogu nähtuse mõnetist anakronistlikkust, viidata sellele, et omal kummalisel kombel – kuigi tänapäeva digitaalses maailmas säilinuna – on sellised väljaanded – paberile trükitud ulmekirjanduslikku lühiproosat avaldavad üsna jutuajakirja moodi raamatud – kui külalised minevikust.

Loodan südamest, et see konkreetne külaline korraga minevikust ja tulevikust pakub lugejaile meeldivaid äratundmishetki ja palju huvitavaid uusi kohtumisi.