Eva Luts võttis Estconil 2011 vastu Täheaja esimese Stalkeri auhinna. Foto Veiko Kastanje http://demo.eria.ee/personal/ estcon2011/index23.html

• George R. R. Martini ja Ursula K. Le Guini lühiproosat
• Fantaasia ja ulmeühingu jutuvõistluse eelmisest Täheajast välja jäänud paremaid töid
• võistluse võitja Triinu Merese uut lummavat fantaasiajutustust
• Kristjan Sanderi, Maniakkide Tänava ja Marcus Kaasi uusi õudusjutte
• Raul Sulbi ülevaadet Täheaja ajaloost

Praegu tundub just paslik hetk teha väike fotomeenutus Täheaja viimase poolaasta olulisematest sündmustest. Juulis võitis «Täheaeg 7. Ingel ja kvantkristall» parima 2010. aastal ilmunud ulmeantoloogiana esmakordselt Eesti Ulmeauhinna Stalker. Auhinna võttis vastu kogumiku kirjastaja Eva Luts.

Oktoobri alul esitlesime Tartu linnaraamatukogus jutuvõistluse paremaid töid sisaldavat kogumikku «Täheaeg 9. Joosta oma varju eest». Kummaline küll, aga tegu oli alles teise korraga, kui Täheaega esitleti. Esimene kord leidis aset alles maikuus Tartu Kirjanike Majas, toona oli üritus ühendatuna kirjandusfestivali Prima Vista egiidi all kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu korraldatud ulmejutuvõistluse võitjate väljakuulutamise, autasustamise ning Fantaasia uue ulmesarja Orpheuse Raamatukogu esitlusega.

Oktoobris linnaraamatukogus esitlesime Täheaega ühendatuna Maniakkide Tänava esikkogu «Euromant» esitluse ja ühe ulmeperformance’i ettemängimisega.

Esitlesime Täheaega, lobisesime Maniakkide Tänavaga ja jõime veini. Foto: http://www.pica.ee/album/13531

Kogumik «Täheaeg 9. Joosta oma varju eest« sisaldab kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu jutuvõistluse esikümnesse mahtuvaid töid ning, nagu tavaks, ka tõlkejutu ning arvamusartikli.

Jutukogumikust «Euromant« leiab õuduslugusid autori loometee algusest kuni verivärsketeni välja.

Sõna saavad kirjastaja, toimetaja, autorid ja lugejad.

Nagu juba öeldud toimub kõik see kell 17 kohvikus Lutsu Juures ning pärast esitlust näeb Maniakkide Tänava õudus-perfomance’it.

Kirjastuse Fantaasia raamatute müük toimub Tartu linnaraamatukogu fuajees samal päeval kella 11-19.

Kaanepilt Aleksander Rostov

SISUKORD:

Triinu Meres. Joosta oma varju eest.

Kadri Pettai. Muna.

Maniakkide Tänav. Ajudega töötajad.

Tea Roosvald. Nõiamoori Miisu.

Ülle Lätte. Udriku küla naised.

Jeff VanderMeer. Hanoveri parandamine (Fixing Hanover; 2008). Inglise keelest tõlkinud Tatjana Peetersoo.

Siim Veskimees. Loomingust, konnatiigis.

SAATEKS

2011. aasta kevadel korraldasid kirjastus Fantaasia ja Eesti Ulmeühing teist korda (esimene kord oli 2004. aastal) kirjandusfestivali Prima Vista raames ulmejutuvõistluse. Võistluse žüriisse kuulusid Veiko Belials, Juhan Habicht, Eva Luts, Raul Sulbi ja Siim Veskimees. Võistluse rahalised auhinnad tulid Eesti Kultuurkapitalilt.

Laekunud 73st võistlustööst jõudis teise vooru edasi 21 teksti, millest žürii järjestas finaalvoorus 10 paremat:

1. Triinu Meres «Joosta oma varju eest» (48 punkti)

2. Kadri Pettai «Muna» (41)

3. Maniakkide Tänav «Ajudega töötajad» (32)

4. Tea Roosvald «Nõiamoori Miisu» (30)

5. Ülle Lätte «Udriku küla naised» (22)

6. Liina Laks «Väike needus» (18)

7. Leila Tael «Roxanne» (17)

8. Taavi Kangur «Kirjutatud elu» (15)

9. Aleksander Batanov «Dahlbergide aed» (13)

10. Tea Roosvald «Öösiti ma nutan» (11)

Käesolevas Täheaja köites ilmuvad jutuvõistluse viis paremat võistlustööd, alustades võidulooga ja lõpetades viienda koha jutuga. Kohtadele 6-10 tulnud tekstid ilmuvad järgmises Täheajas, mis jõuab lugejate ette loodetavasti veel selle aastanumbri sees.

Lisaks jutuvõistluse plokile jätkame mõistagi ka ulmekirjanduse alaste artiklite-esseede ja loomulikult ka tõlketekstide avaldamist. Aukohal on nende kaante vahel aga ikkagi ja eelkõige võistlustööd!

Täheaeg 9 sisukord

Kaanepilt: Aleksander Rostov

SISUKORD:

Paolo Bacigalupi. Liiva ja räbu rahvas (The People of Sand and Slag; 2004). Tõlkinud Eva Luts.

Alastair Reynolds. Pandora laegas (Pandora’s Box; 2009). Tõlkinud Veiko Belials.

Siim Veskimees. Sõda kosmose rannavetes.

Maniakkide Tänav. Tolmunud soldatid.

Juhani Püttsepp. Sõnumid varjudeta maalt.

Aarne Ruben. Häire.

Marcus Kaas. Üks pühendunud mees.

Veiko Belials. Narratiivne fiktsioon ja ulme mudellugeja.

Alastair Reynolds Uppsalas Swecon 2003 aukülalisena poseerimas ulmeantoloogia «Täheaeg 1. Sädelevad uksed» autorieksemplariga, milles on avaldatud ta jutustus «Spirey ja kuninganna». Foto: Raul Sulbi.

Mul on hea meel teada anda, et Täheaja seeria järgmise köite sisu on lõplikult koos ning «Täheaeg 8» ilmub juba mõne kuu pärast. Antoloogias «Täheaeg 4. Flööditüdruk» avaldatud ning aasta parima tõlkejutu Stalkeri võitnud «Flööditüdruku» autor Paolo Bacigalupi on tagasi kõrgelt hinnatud looga «The People of Sand and Slag».

Samuti sain nõusoleku Alastair Reynoldsilt avaldada eesti keeles tema Finnconi jaoks kirjutatud jutt «Pandora’s Box», mille ingliskeelse originaalkäsikirja autor pärast teksti soome keelde tõlkimist ning Tähtivaeltajas avaldamist hävitas.

Huvitava kirjandusliku eksperimendi raames saab eesti keelest nüüd teine keel maailmas, milles see lugu üldse eksisteerib. Hõrgu tõlke on soome keelest teinud Veiko Belials.

Veel leiab uuest Täheajast Belialsi viimasel Estconil peetud ettekande artikliversiooni ning viis uut ulmelugu kodumaistelt autoritelt.

Loodusajakirjanik Juhani Püttsepp ja kirjanik Aarne Ruben pole fantastika vallas varem kätt proovinud, seda põnevam on nende esmakohtumine ulmelugejaga.

Marcus Kaasi fantaasiatsükkel on jõudnud kolmanda osani – lühiromaanis «Üks pühendunud mees» jõuab põgenike rännak esimese suurema kulminatsioonini ning teatavaks saab ka ühe põgeniku varasem elukäik.

Maniakkide Tänava fännid leiavad uuest Täheajast tema arvutimänguhõngulise ja vägagi hoogsa loo «Tolmunud soldatid», Siim Veskimees on aga jõudnud tagasi oma loometee algusse ning pakub lugejaile põneva peatüki Kuu Ordu tekkeloost.

«TÄHEAEG 8» sisu:

TÕLKED

Paolo Bacigalupi. The People of Sand and Slag (2004). Tõlkinud Eva Luts.

Alastair Reynolds. Pandora laegas (Pandora’s Box; 2009). Tõlkinud Veiko Belials

ALGUPÄRANDID

Siim Veskimees. Sõda kosmose rannavetes.

Maniakkide Tänav. Tolmunud soldatid.

Juhani Püttsepp. Sõnumid varjudeta maalt.

Aarne Ruben. Häire.

Marcus Kaas. Üks pühendunud mees.

ARTIKKEL

Veiko Belials. Narratiivne fiktsioon ja ulme mudellugeja.

Nagu iga köite eel, kordan nüüdki üle, et Täheaeg 8 ootab huviga kodumaiste nii juba endale nime teinud kui ka alles laiemale avalikkusele tundmatule suleseppade ilukirjanduslikke kaastöid. Oleme avaldanud lugusid kõigist ulme ala- ja segažanritest, mahult on ilmunud nii ühele leheküljelele mahtuv efektne stseenjutt kui ka 35 000 sõnaline lühiromaan. Need ongi etteantud piirid.

8. köite kaastööde saatmise tähtpäev on 1. oktoober 2010.

Kontakti võtma on oodatud ka kõik, kel on tekkinud soov Täheajas ilmuvaid lugusid illustreerida. Valmis tõlgetega Täheaja poole pöörduda pole mõtet!

Täheaeg on hetkel Eestis ainus spetsiifiliselt algupärast ulmelist lühiproosat trükis avaldav jätkväljaanne.

Kaastööd saata: raul@eys.ee. Manusfaili laiend võiks olla .rtf, .doc või .pages

Tungiv palve on oma kaastööd mitte formaatima ja kujundama hakata.

Eesti Ulmeühingu välja antava ja lugejaküsitluse tulemusel selguva ulmekirjanduse aastaauhinna Stalker laureaadid tehti laupäeval, 17. juulil Põlvamaal Saarjärvel peetud Estconil teatavaks juba 13. korda.

Eva Luts 2009. aastal «Flööditüdruku» Stalkeriga. Foto Zurguti galeriist ulme.ee portaalist.

Parima eesti autori jutu kategoorias võitis Indrek Hargla lühiromaan «Doanizarre udulaam». Palju õnne! Sama häältearvu, kuid vähemate esikohtadega jäi teiseks samas Täheajas ilmunud Siim Veskimehe lühiromaan «Ohutusnõuded laavalehmade läheduses». Tubli saavutus!

Parima tõlkejutu kategoorias võitis Charles Strossi jutt «Poiss ja tema jumal» (A Boy and His God; 1998), mis ilmus esmakordselt lühiealiseks jäänud brittide ulmeajakirjas Odyssey. Jutu tõlkis Sash Uusjärv. Palju õnne!

Veel õnnitlen Täheaegu välja andvat kirjastust Fantaasia ja Eva Lutsu, sest kui ma ei eksi, siis oli selleaastane parima tõlkeromaani Stalker – jällegi Charles Stross ja fix-upromaan «Accelerando» – Fantaasiale esimene tolles Stalkerite esimeseks ja peamiseks kategooriaks peetavas.

Varasemad Stalkerid

Ajaloos on Täheajas ilmunud tekstid varemgi Stalkereid võitnud. Eelmisel suvel pärjati parimaks tõlkelooks «Täheaeg 4» nimilooks olnud Paolo Bacigalupi jutt «Flööditüdruk» (The Fluted Girl; 2003) ning kuus aastat tagasi võitsid «Täheaeg 2» ilmunud lood samuti kaks Stalkerit.

Parima eesti autori lühijutu auhinna võitis siis Indrek Hargla «Vlad» ja parima eesti autori lühiromaani või jutustuse auhinna sai Andre Trinity «Tähtede seis».

Minu uudislugu selleaastastest Stalkeri võitjatest Postimees.ee‘s.

Alustama peab sellest, et kuigi omal kombel stiilsed, ei olnud viimase nelja Täheaja esikaaned, ehk siis just kirjad, nende suuruste omavahelised suhted ja paigutused päris minu maitse ning erinevail põhjusil ei saanud ma tollesse tööprotsessi ka sajaprotsendiliselt sekkuda.

Seega oli Täheaja suurem kujundusmuutus parim hetk muutmaks ka väljaande esikaant – nii kirjastiile, nende paigutust kui omavahelist suhet.

Enne õiget algust peab veel märkima, et peamiselt häiris mind seniste Täheaegade puhul esikaanel antoloogiasarja nime – Täheaeg – suhteliselt vähene rõhutamine, võrreldes konkreetse köite alapealkirjaga.

See pidi muutuma ja ses mõttes drastiliselt, et kui siiani oli rõhutatud positsioonis, silmatorkavama kirjastiiliga ja suuremalt esikaane kesksel kohal just alapealkiri, siis alates käesolevast köitest pidi selle koha endale saama kogu antoloogiasarja nimi, märk. Ehk siis Täheaeg.

Minule meeldisid üsna üksühele just 1992-1993 ilmunud, nn. Horisondi Täheaegade esikaaned, kuid kujundaja Mihkel rõhutas vajalikul määral, et minevikuemotsiooni sajaprotsendiline kopeerimine ei pruugi oodatud tulemust anda. Millega mul tuli ohates nõustuda.

Mihklile jäi täiesti juhuslikult silma Samuel R. Delany raamatu «Dhalgren» kirjastuse Vintage väljaande esikaas, mis, nagu ilmselt arugi võib saada, sai Täheaja uue kaanekujunduse loomisel selgelt aluseks võetud.

Suurim erinevus päris vanade Täheaegadega on ehk siis selles, et kui toona tarvitati vertikaalsemaid lahendusi, siis meie valisime nüüd horisontaalsemad suunad.

Enne kui saabus kohale väljavalitud kaanepildi fail – David B. Mattingly «Honor among Enemies», asusime kirjastuse Vintage lahendusi katsetama ühe varasema Täheaja (Nat Schachneri loo kangelasi kujutava) kaanepildi peal.

Esialgu polnud aga miski veel lõplik, kuna kirjade paigutamine pildi peale kas otse pildile või ühevärvilisele taustale, kas pildi ülaserva või allaotsa sõltus otseselt originaalpildi enda elementide paigutusest.

Originaalpilt, nagu näha, arvestab võimalusega täita ülemine serv tekstidega, meie otsustasime selle pärast mõningaid katsetusi siiski maha lõigata ning kasutada tekkinud ruumi alumise serve ühevärvilisena pikemaks venitamiseks. Sinna paigutasimegi kirjad.

Kuigi mulle alguses sümpatiseeris väga alapealkirja «Ingel ja kvantkristall» jäämine kahele reale ja kummagi rea teksti teatav kattumine, mida võib näha algversioonidel, osutus mitmel eri põhjusel lõpuks paremaks väiksema kirja ja üherealise teksti valik.

Samuti leidsime, et teksti joondamine vasakult servalt oleks ehk liiga levinud ning valisime hoopis paremast alläärest joondumise, mis tähendas ka tulpades olevate nimede vastavat liigutamist, nagu on tööversioonidelt ka näha.

Omal minimalistlikul kombel (ja see Delany-Vintage’i eeskujul valitud helvetica kirjastiil oma leviku ulatuselt võimendab minimalismi!) tundus lahe ka väikese algustähe kasutamine lisaks pealkirjadele ka pärisnimedes.

Kui katsetamise algfaasis plaanisime jätta kirjad valgeks, siis töö käigus hakkas mõistlik tunduma vähemalt osa nende värvimine mõne pildil domineeriva värvitooniga, sellest siis see ereroheline.

Kui paralleelselt kaanekujundusega valmis ka raamatu sisu ning paika sai, et Täheaeg – kogumiku ja sarja nimi – saab tiitellehel ja sisukorra päises olema stone kirjastiili rasvases variandis, siis muutus korraga ka väga loomulikuks, et see kiri esikaanelgi samas stiilis on esitatud – sellest ka see üsna üheteistkümnendal tunnil sündinud viimane oluline muudatus.

Samuti maksab ehk tähele panna, et köite selja teksti osas läksime taas üle angloameerika stiilile vahepeal tarvitatud kontinentaaleuroopa stiili asemel. Lahtiseletatult tähendab see seda, et kui raamat on asetatud lauale esikaas ülespoole, siis raamatu seljal olev tekst on õigetpidi loetav. Riiulisse panduna on seljatekst loetav ülalt alla, vahepeal (2006-2009) oli Täheajal tarvitusel kontinentaaleuroopa stiil, kua tekst on riiulis seisva raamatu puhul loetav alt üles.

Läbiproovitud pealkirjade ja kogumikus esitatud autorite nimede paigutusmoodused – esikaane ülaservas ja all, ka isegi keskel, vasakule või paremale joondunult, otse pildi peal või ühevärvilisel taustal – näitasid meile ka uue ja väljavalitud kujunduslaadi mitmekülgsust ning vaheldusrikkust.

Sõltuvalt igast uuest kaanepildist, saab edaspidi nende kirjade paigutusega parajal määral mängida, ilma et muutuks üldine kaanekujunduslik kontseptsioon, ilma et peaks kartma, et lugeja raamatut poes enam ära ei tunne.

Senine kaanekujundus ei saanud kunagi päris selliseks, nagu koostajana täpselt soovisin, mistõttu nüüd, kui selleks võimalus avanes, tundus igati õige hetk kõik aja jooksul tekkinud ja peas täpsema kuju võtnud ideed teostada.

Tahan tagasihoidlikult loota, et ehk on uue Täheaja esikaanes võimalik leida mingeid ühisjooni, sarnaseid toone ja emotsioone, mis vaatavad vastu väljaande esimese inkarnatsiooni kaantelt aastail 1992 ja 1993. Vähemalt tundub mulle nii neid esikaasi ühelt pildilt vaadates.

Täheaja viimase nelja köite puhul häiris mind enim liiga suur tekstikiri ning kokkuvõttes tekstilehele mahtunud täheruumide liiga väike arv. Ka harjumuspärane trükikirja stiil tundus kuidagi väsinuna.

Uue kirjastiilina kogu väljaande jaoks olin juba ammu vaimusilmas ette kujutanud kirja baltika, mis pole tänapäeval ehk enam nii levinud, kui ta oli seda paarikümne aasta eest. On hämmastav, kui palju ilukirjanduslikke ja näiteks ajalooalaseid raamatuid 1980. aastate teisel poolel ja 1990. aastate alguses kasutasid just kirja baltika.

Seega on aus öelda, et minu kui koostaja jaoks oli baltikas kindlasti suur annus nostalgiat ja lapsepõlvemälestusi. Nüüd tulemusele peale vaadates julgen aga arvata, et tehtud otsus oli igati õige. Baltikaga oleme saavutanud just selle, mida soovisime, kiri on piisavalt suur ja loetav, samas oleme nüüd mahutanud täheruume leheküljele palju rohkem kui seni.

Minu jaoks on baltika alati muutnud tekstimassiivi kuidagi täielikumaks, ühtlaselt täidetuks, tihedaks. Pean tunnistama, et uuel ajal raamatukujunduses moodi läinud hõredus, suured reavahed ja tühjad leheservad pole mulle kunagi meeldinud. Nüüd oleme baltikat kasutades lehekülje jälle «ära täitnud».

Suurematest vormilistest muudatustest peaks mainima veel kaanepaberi muutust – pikalt kasutusel olnud mattpaberi asemel on nüüd kaanepaber taas läikiv nagu ka esimese kahe Täheaja puhul 2002-2003. Ära muutsime ka väljaande sisupaberi – senise üsna robustse, kollaka väljanägemise ja kareda pealispinna ning mitte eriti painduva Ensocreamy 70g asemel on nüüd Täheaja sisu trükitud paberile Munken print cream 80g, mis peaks olema siledama pinna ja heledama tooniga ning painduma paremini. Samuti on uus paber vanast veidi õhem. Aga jällegi saavad huvilised seda mõne varasema Täheaja köitega ise võrrelda.

Samuti maksab tähele panna, et nüüdsest läksime terve raamatu ulatuses läbivalt üle nn. «prantsuse» jutumärkide kasutusele “inglise” omade asemel.

Esmajärjekorras ootasid muutused ees väljaande sisukorda, mis näeb nüüd välja tunduvalt ajakirjalikum kui seni. Peamiselt saime seda luues inspiratsiooni ameeriklaste ulmeajakirja The Magazine of Fantasy and Science Fiction sisukorrast. Selgelt on sisukord nüüd ka informatiivsem ja ülevaatlikum ja liigitab sisu temaatiliselt ja vormiliselt paremini. Eks huvilised võivad seda võrrelda varasemate Täheaegadega.

Järgmisena muutsime oluliselt juttude alguslehekülgi, võtsime autorinimede ja pealkirjade jaoks kasutusele kirjastiili bordeaux, mis oma mõneti pikliku ja kandilise olemusega ehk neid külgi kuidagi paremini raamib.

Samuti tõime leheküljenumbri lehekülje ülaserva joonele, mis seal muide varemgi olnud on, esimese ja teise Täheaja köite ajal näiteks (2002-2003).

Samuti leidsime (jällegi Fantasy & Science Fictioni eeskujul, aga mitte ainult), et väljaande ilukirjanduslik materjal ja artiklid võiksid eristuda seepoolest, et mitteilukirjanduslik osa on esitatud kahes veerus.

Kokkuvõttes võib öelda, et mina olen koostajana tulemuse ehk ettevõetud Täheaja olulise uuenduskuuriga igati rahul. Suured tänud siinkohal veelkord Mihkel Laarile, kes uue kujunduse minu näpunäidete järgi teostas ja mitmed minu esmapilgul absurdsena näinud kinnismõtted piisavalt mõistlikul moel realiseeris!

Kujundusuuendustel on mitu eesmärki. Eks sellised ilukirjandusele keskenduvad (üsna ajakirjanumbri moodi) antoloogiasarjad ole juba iseenesest paras anakronism. Tehtud uuendustega püüdsime nii mõneski mõttes minna ajas tagasi mõnekümne aasta tagusesse minevikku, et teatava retro-hõngu loomisega rõhutada kogu nähtuse mõnetist anakronistlikkust, viidata sellele, et omal kummalisel kombel – kuigi tänapäeva digitaalses maailmas säilinuna – on sellised väljaanded – paberile trükitud ulmekirjanduslikku lühiproosat avaldavad üsna jutuajakirja moodi raamatud – kui külalised minevikust.

Loodan südamest, et see konkreetne külaline korraga minevikust ja tulevikust pakub lugejaile meeldivaid äratundmishetki ja palju huvitavaid uusi kohtumisi.

Kaanepilt: David B. Mattingly

SISUKORD:

Indrek Hargla. Ingel ja kvantkristall. Illustreerinud Sten-Erik Villup.

Veiko Belials. Näe, kala! Illustreerinud Sten-Erik Villup.

Marcus Kaas. Põgenemine. Illustreerinud Sten-Erik Villup.

Taivo Rist. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Illustreerinud Sten-Erik Villup.

Siim Veskimees. Kuldhordi teine tulek. Illustreerinud Sten-Erik Villup.

Jeff Carlson. Sugarloafi lemmikloomatoidu- ja topisepoes läks tulevahetuseks (Gunfight at the Sugarloaf Pet Food & Taxidermy; 2007). Tõlkinud Juhan Habicht. Illustreerinud Margus Lokk.

Jeff Carlson. Väike armas jõulutuli (A Lovely Little Christmas Fire; 2009). Tõlkinud Juhan Habicht. Illustreerinud Margus Lokk.

Charles Stross. Hulkurfarm (Rogue Farm; 2003). Tõlkinud Sash Uusjärv. Illustreerinud Margus Lokk.

Raul Sulbi. Terra fantastica kartograafid. Arvustamiskunst.

Kaanepilt: Meelis Krošetskin

SISUKORD:

Saateks. Raul Sulbi.

Indrek Hargla. Doanizarre udulaam. Illustreerinud Margus Lokk.

Marcus Kaas. Pika talve algus. Illustreerinud Margus Lokk.

Karen Orlau. Elagu kuninganna. Illustreerinud Margus Lokk.

Siim Veskimees. Ohutusnõuded laavalehmade läheduses. Illustreerinud Margus Lokk.

Charles Stross. Poiss ja tema jumal (A Boy and His God; 1998). Tõlkinud Sash Uusjärv. Illustreerinud Margus Lokk.

Kirill Jeskov. Déjà vu (Дежа вю; 2001). Tõlkinud Virve Pirbe. Illustreerinud Margus Lokk.

Siim Veskimees. Romaanivõistlus 2008 ja ulme selles.

Kaanepilt: Meelis Krošetskin

SISUKORD:

Raul Sulbi. Terra fantastica kartograafid.

Robert Charles Wilson. Julian. Jõululugu (Julian: A Christmas Story; 2006). Tõlkinud Jaana Talja. Illustreerinud Margus Lokk.

Nat Schachner. Minevik, olevik ja tulevik (Past, Present, and Future; 1937). Tõlkinud Liisa Veer ja Eva Luts. Illustreerinud Margus Lokk.

Maniakkide Tänav. Elu kaja. Illustreerinud Margus Lokk.

Siim Veskimees. Eluring. Illustreerinud Margus Lokk.

Janusz A. Grinewski. Süütalastepäev. Illustreerinud Margus Lokk.

Kaanepilt: Meelis Krošetskin

SISUKORD:

Kristjan Sander. Ei puhka sinus.

Kristjan Sander. Õhtu rannal. Illustreerinud Luule Lille.

Taivo Rist. Sõnaga tapetakse enam kui mõõgaga.

Veiko Belials. Kübaramoor. Illustreerinud Luule Lille.

Indrek Hargla. Tontla metsas. Illustreerinud Luule Lille.

Dani Adler. Valutuli. Illustreerinud Luule Lille.

Maniakkide Tänav. Kallis, sa oled nii hale, et miks ei võiks ma su piinad lõpetada?

Paolo Bacigalupi. Flööditüdruk (The Fluted Girl; 2003). Tõlkinud Kaspar Müürsepp. Illustreerinud Luule Lille.

Jeff VanderMeer. Balzaci sõda (Balzac’s War; 1997). Tõlkinud Iris Jeletski. Illustreerinud Luule Lille.

Siim Veskimees. Ajast füüsikas ja ulmes.

Kaanepilt: John Harris

SISUKORD:

Saateks. Raul Sulbi.

Indrek Hargla. Truuta.

Janusz A. Grinewski. Kauge lahingu kaja.

Karen Haber. Allavoolu mööda aega (Downsize, Downtime; 1998). Tõlkinud Jaana Peetersoo.

Stephen Dedman. Juhuslik märklaud (A Target of Opportunity; 1998). Tõlkinud Jaana Peetersoo.

Gregory Benford. Lunastaja (Redeemer; 1979). Tõlkinud Jaana Peetersoo.

Geoffrey A. Landis. Emmata erinevat (Embracing the Alien; 1992). Tõlkinud Jaana Peetersoo.

Paul J. McAuley. 17 (17; 1998). Tõlkinud Jaana Peetersoo.

Jayme Lynn Blaschke. Tolm (The Dust; 1998). Tõlkinud Jaana Peetersoo.

Rich Horton. Originaalantoloogiate sarjad angloameerika ulmes (The Original Anthology Series in Science Fiction; 2000). Tõlkinud Raul Sulbi.

Raul Sulbi. Terra fantastica kartograafid. Eesti ulme anno 2006 – quo vadis?

Raul Sulbi. Ceterum censeo… Stalkerid allakäigutrepil.

Silver Sära. Mart Sander inglise keeles: stiilipuhas õuduskogumik (Arvustus Mart Sanderi jutukogule «Z, the Terminal Letter»).

Raul Sulbi. Robert E. Howard kohtub Michael Moorcocki ja teistega… (Arvustus Veiko Belialsi jutukogule «See, mis tuikab su veres»).

Kaanepilt: Ron Walotsky

SISUKORD:

Saateks. Raul Sulbi.

Cathleen Q. Brookland. Loojangulaul.

Harry Turtledove. Saared meres (Islands in the Sea; 1989). Tõlkinud Jaana Peetersoo.

Indrek Hargla. Vlad.

Märt Laur. Doominosillad.

Matt Barker. Varjud seinal.

Andre Trinity. Tähtede seis.

Marek Simpson. Lugu viimasest draakonist.

Tony Daniel. Kuiv ja vaikne sõda (A Dry, Quiet War; 1996). Tõlkinud Juhan Habicht.

Kaanepilt: Michael Whelan

SISUKORD:

Saateks. Raul Sulbi.

Eric Brown. Vahejaam (Onward Station; 1998). Tõlkinud Andrus Igalaan.

Michael Swanwick. Sädelevad uksed (Radiant Doors; 1998). Tõlkinud Andrus Igalaan.

Richard Paul Russo. Liblikad (Butterflies; 1998). Tõlkinud Juhan Habicht.

Stephen Goldin. Nagu sõdur oma maa eest (But as a Soldier for His Country; 1974). Tõlkinud Andrus Igalaan.

Ian McDonald. Hulpivad koerad (Floating Dogs; 1991). Tõlkinud Juhan Habicht.

Alastair Reynolds. Spirey ja kuninganna (Spirey and the Queen; 1996). Tõlkinud Juhan Habicht.

Märt Laur. Patukahetsuse lävi.

Kristjan Sander. Veel pole õhtu.

Kaanepilt: Krista Saare

SISUKORD:

Saateks. Urmas Alas.

Ray Bradbury. Saagu siia tiigrid (Here There Be Tygers; 1951). Tõlkinud Mario Kivistik.

Ray Bradbury. Õhtune kõne, võta toru (Night Call, Collect; 1949). Tõlkinud Mario Kivistik.

Mario Kivistik. Jalgrattal Los Angelesest Marsile. (Artikkel Ray Bradbury’st)

Urmas Alas. Saamatud.

Robert Silverberg. Näha nähtamatut inimest (To See the Invisible Man; 1963). Tõlkinud Krista Kaer.

Ursula K. Le Guin. Need, kes lähevad Omelasest ära (The Ones Who Walk Away from Omelas; 1973). Tõlkinud Krista Kaer.

Ross Rocklynne. Pimedusse (Into the Darkness; 1940). Tõlkinud Tiina Tiiman.

John Wyndham. Veider lugu (Odd, 1961). Tõlkinud Heli Greenbaum.

Roger Zelazny. Täna valime nägusid (Today We Choose Faces; 1973). Romaani lõpp. Tõlkinud Urmas Alas.

Kaanepilt: Joosep Remme

SISUKORD:

Saateks esimese eestikeelse ulmeajakirja esimesele numbrile. Urmas Alas.

Robert Sheckley. Diplomaatiline puutumatus (Diplomatic Immunity; 1953). Tõlkinud Heli Greenbaum.

Clifford D. Simak. Sillapea (Beachhead; 1951). Tõlkinud Krista Kaer.

Arthur C. Clarke. Viimnepäev (No Morning After; 1954). Tõlkinud Mario Kivistik.

Kingsley Amis. Masoni elu (Mason’s Life; 1972). Tõlkinud Tiina Laats.

A. E. van Vogt. Pihtimus (The Confession; 1972). Tõlkinud Valter Rummel.

Roger Zelazny. Täna valime nägusid (Today We Choose Faces; 1973). Romaani algus. Tõlkinud Urmas Alas.